Oliver Laas

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Sõprus on õnneliku elu jaoks oluline, sest koos sõprade ja lähedastega veedetud elu on parem üksinda veedetud elust. Meil on sõprade ees sõprusest tulenevad erilised kohustused, nagu kohustus oma sõpru aidata ja toetada, sest nad on meie sõbrad.

Virtuaalne sõprus on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKTde) vahendusel loodud ja nende najal püsiv sõprus. Traditsiooniline sõprus on sõprus, milles osapooled ei suhtle peamiselt IKTde vahendusel. Tänu IKTde ja sotsiaalmeedia levikule on inimestel üha rohkem virtuaalseid sõpru. Kas virtuaalsed sõbrad on tõelised sõbrad? Kui jah, siis on meil nendega seoses traditsiooniliste sõpradega sarnased moraalsed kohustused ja ootused. Traditsioonilise sõbra või võhivõõra aitamise vahelise valiku puhul tundub, et meile ei tohiks pahaks panna sõbra aitamist. Kui virtuaalsed sõbrad on tõelised sõbrad, siis kehtib sama ka nende puhul.

Virtuaalse sõpruse vastu

Paljude kriitikute silmis on virtuaalne sõprus traditsioonilisest sõprusest väärtusetum või viimasele suisa kahjulik, sest asendab selle millegi pinnapealse ja ebareaalsega.

Milline on tõeline sõprus? Oleneb, kellelt küsida. Aristotelese jälgedes on filosoofid tõeliseks sõpruseks pidanud voorussõprust ehk suhet võrdväärselt vooruslike inimeste vahel, kes on sõbrad, sest nad imetlevad üksteise voorusi.[1] Aga kuidas me tõelise sõpruse ära tunneme? Tõelise sõpruse definitsiooni järgi, sest see peaks meile ütlema, millised omadused suhtel peavad olema, et seda saaks tõeliseks sõpruseks liigitada.

Virtuaalse sõpruse vastu on toodud mitmeid argumente. Näiteks on väidetud, et virtuaalne sõprus ei saa olla tõeline sõprus, sest IKTde vahendusel toimuv suhtlus on liialt ühekülgne, ebausaldusväärne ja vaene, et võimaldada tõelise sõpruse jaoks vajalikku sügavat üksteisemõistmist. Selleks defineeritakse tõeline sõprus suhtena, milles osapooled hoolivad teineteisest, kujundavad üksteise iseloomu vastastikuse suunamise ja tõlgendamise kaudu ning osalevad ühistegevustes, sest neile meeldivad nii need tegevused kui ka nende koos tegemine. Sõbra suunatud olemine seisneb selles, et me laseme sõbra huvidel ja väärtustel enda huve ja väärtusi kujundada. Näiteks me võime huvituda ooperist, sest meie sõber armastab ooperit. Sõbra poolt tõlgendatud olemine tähendab seda, et me kujundame oma minapildi osaliselt sõpradelt saadud tagasiside põhjal. Näiteks me võime hakata oma järjekindlust kasvatama, sest sõber peab meid järjekindlaks. Näost-näkku suhtlemisel ei ole meil täielikku kontrolli mulje üle, mille me teistele jätame, sest tahtmatud signaalid, nagu kehakeel või mikroväljendused,[2] annavad sõpradele aimu meie varjatud külgedest. IKTde vahendusel suheldes on meil aga täielik kontroll oma kuvandi üle, sest peamised suhtluskanalid, nagu Facebook, on ennekõike tekstipõhised, mistõttu puuduvad siin tahtmatud signaalid. Kuna see hõlbustab valetamist, siis on usaldusel raske tekkida. Seetõttu ei saa virtuaalne sõprus, erinevalt traditsioonilisest sõprusest, olla sügav ja meid kujundav tõeline sõprus.[3]

Teiseks, virtuaalne sõprus ei saa olla tõeline sõprus, sest IKTd ei võimalda intiimsuseks vajalikku privaatsust. Siin defineeritakse tõeline sõprus suhtena, milles osapooled hoolivad teineteisest ja jagavad üksteisega saladusi, sest see loob usalduse, mis muudab asjaosalised teineteisele haavatavaks.[4] Saladuste jagamiseks on vaja privaatsust, aga suhtlus sotsiaalmeedias, isegi varjatud profiilide puhul, on valdavalt avalik.

Virtuaalse sõpruse kaitseks

Virtuaalse sõpruse kaitsjad väidavad, et virtuaalne sõprus saab olla tõeline sõprus ning on mõningatel puhkudel traditsioonilisest sõprusest paremgi. Näiteks võimaldab see häbelikel ja tervise- või ilunormidele mittevastavatel inimestel sõprussuhteid luua.[5]

IKTde vahendusel suhtlemise vaesuse vastu võib tuua mitu argumenti. Esiteks, me loeme tahtmatuid signaale välja ka tekstipõhisest suhtlusest ja hindame nende põhjal teise osapoole ausust.[6] Teiseks, kirjalik suhtlus võib hoopis soosida suuremat avameelsust ja ausust, sest kaob ära vajadus kanda neid maske, mida me näost-näkku suhtlemisel teiste mõjutamiseks kanname.[7] Kolmandaks, tehnoloogia arenedes asendub tekstipõhine suhtlus videopõhisega, mis toob tahtmatud signaalid jälle esile. Neljandaks, sõpruse juures on oluliseks võimalus kogemusi jagada, sest positiivsete kogemuste jagamine suurendab positiivseid emotsioone ja negatiivsete kogemuste jagamine kahandab negatiivseid emotsioone. See ei sõltu aga tahtmatute signaalide edastamisest.[8] Viiendaks, kui petmise tõenäosus ei välista sõpruse võimalikkust näost-näkku suhtlemisel, siis ei peaks see sõpruse võimalikkust välistama ka IKTde vahendusel suhtlemise puhul.

Sotsiaalmeedia avalikkuse kriitikale saab vastu väita, et sotsiaalmeedia platvormid võimvaldavad võrdlemisi privaatset suhtlust. Isegi kui saladuste jagamine on sõpruse jaoks pikas perspektiivis tarvilik, siis ei pea sõbrad igal kohtumisel üksteisega saladusi jagama. Sotsiaalmeedias peetud vestlused on sarnased pidudel peetud vestlustega, mis on sisuliselt teistele avatud ning on üheks viisiks, kuidas sõbrad teineteise elust osa võivad saada.[9]

Virtuaalse ja tõelise sõpruse vastandamisest

Lõpetuseks, seisukohad virtuaalse sõpruse kohta sõltuvad kahest asjast: kuidas mõistetakse virtuaalseid nähtusi ja kuidas mõistetakse sõprust.

Osapooled virtuaalse sõpruse vaidluses lähtuvad tõelise sõpruse eri definitsioonidest, mille puhul eeldatakse, et need võtavad kokku tõelisele sõprusele olemuslikud tunnused. Kui jätta kõrvale loomulikud liigid,[10] nagu kuld, mille õnnestunud definitsioonid võivad öelda midagi kõnealuse asja olemuslike omaduste kohta, siis sotsiaalsed kategooriad, nagu sõprus, on defineeritud lähtuvalt inimlikest huvidest. Argumenteerimisel on nende definitsioonide eesmärgiks veenmine. Näiteks mõiste „sõprus“ defineeritakse nii, et selle positiivne emotsionaalne konnotatsioon seostatakse vaikimisi defineerija silmis ideaalse või kaitset vajava sõpruse tüübiga. Uus definitsioon võimaldab sõprussuhteid teisiti liigitada, mis omakorda toetab argumente, et virtuaalne sõprus on (või ei ole) tõeline sõprus, sest sellel on (või ei ole) definitsioonis loetletud omadusi.[11] Seega arusaamad sõprusest on erapoolikud ning neid tuleks hinnata nende poolt ja vastu esitatud tõendite ning argumentide alusel.

Levinud arusaama kohaselt vastanduvad virtuaalsed nähtused reaalsetele ning on nendega võrreldes ebareaalsed. Sageli eeldatakse, et säärane vastandus tuleneb mõistete „virtuaalsus“ ja „reaalsus“ tähendusest. Näiteks öeldakse, et kõik virtuaalsed nähtused on väljamõeldised või arvutisimulatsioonid, reaalsed asjad aga mitte. Enamasti valitakse vastandus selliselt, et see toetaks autori järeldusi. Virtuaalsete nähtuste kriitika eeldab enamasti, et virtuaalne nähtus asendab kas midagi tegelikkuses head või soodustab midagi tegelikkuses halba. Näiteks väidetakse, et kuna virtuaalseid sõpru on tegelikest lihtsam leida ja virtuaalne sõprus on ebareaalne, siis on oht, et ebareaalne ja väärtusetum sõprus asendab tegeliku ja väärtuslikuma sõpruse. Teisalt väidetakse, et virtuaalne vägivald soosib tegelikku vägivalda, sest tegelike tagajärgedeta virtuaalne vägivald tuimestab inimesi ning muudab tegeliku vägivalla harjumuspäraseks. Aga kui virtuaalne vägivald soosib tegelikku vägivalda, siis miks ei võiks virtuaalne sõprus soosida tegelikku sõprust?[12]

Mõiste „virtuaalne“ erinevate tähenduste valguses ei ole ilmne, et virtuaalsed nähtused vastanduvad reaalsetele. Võiksime öelda, et virtuaalsed asjad on ligilähedased nende kohta käivate mõistete tüüpilistele näidetele. [13] Näiteks näost-näkku suhtlusel põhinev sõprus on kirjasõprusest tüüpilisem sõpruse näide. Sellest tuleneks, et virtuaalne sõprus on tõeline sõprus, kui see on ligilähedane sõpruse tüüpilistele näidetele. Selmet vaielda virtuaalsuse ja sõpruse olemuse üle peaksime hoopis vaidlema definitsioonide ning neid toetavate tõendite ja näidete tüüpilisuse üle, sest ajalugu on näidanud, et erimeelsused olemuste üle ei ole lahendatavad.

Oliver Laas on Tallinna Ülikooli filosoofia doktorant. Ta töötab filosoofia külalislektorina Tallinna Ülikoolis ja Estonian Business Schoolis ning dotsendi ja nooremteadurina Eesti Kunstiakadeemias.


[1] Aristoteles, 2007, 1156a14–19.

[2] Mikroväljendused on väga lühikest aega kestvad näoilmed.

[3] Cocking, Dean, Steve Matthews. 2000. Unreal Friends. Ethics and Information Technology, Vol. 2, No. 4, 223–231.

[4] Thomas, Laurence. 1987. Friendship. Synthese, Vol. 70, No. 2, 217–236.

[5] Vt. Roberts, Lynne D., Leigh M. Smith ja Clare Pollock. 2001. “U r a lot bolder on the net”: Shyness and Internet Use. Shyness: Development, Consolidation, and Change, toim. W. Ray Crozier. London & New York: Routledge, 121–138.

[6] Vt. Wallace, Patricia M. 1999. The Psychology of the Internet. Cambridge: Cambridge University Press.

[7] Briggle, Adam. 2008. Real friends: how the internet can foster friendship. Ethics and Information Technology, Vol. 10, No. 1, 71–79.

[8] Søraker, Johnny Hartz. 2012. How shall I compare thee? Comparing the prudential value of actual and virtual friendship. Ethics and Information Technology, Vol. 14, No. 3, 209–219.

[9] Elder, Alexis. 2014. Excellent online friendships: an Aristotelian defense of social media. Ethics and Information Technology, Vol. 16, No. 4, 287–297.

[10] Loomulik liik on asjade kategooria, mis on piiritletud asjade enestega, mitte inimeste arusaamadega asjadest. Levinud näideteks on keemilised elemendid ja bioloogilised liigid.

[11] Laas, Oliver. 2017. Questioning the Virtual Friendship Debate: Fuzzy Analogical Arguments from Classification and Definition. Argumentation. Online: https://doi.org/10.1007/s10503-017-9437-7.

[12] Vt. Søraker, 2012, 213, 214.

[13] Laas, Oliver. 2015. Contemporary Philosophical Theories of Virtuality: A Critical Examination and a Nominalist Alternative. Techné: Research in Philosophy and Technology, 19(3), 314–357.