Daniel Faria: ohtlik vastukaja

Meeleavaldajad Iraanis Foto: SCANPIX

Vahel võivad ohtlikud sõnumid tulla sealt, kust seda oodatakse kõige vähem, kirjutab Eestis elav kanadalane Daniel Faria.

Viimasel ajal on maailm näinud võimsaid meeleavaldusi rohketes Iraani linnades – suurimaid demonstratsioone pärast 2009. aasta presidendivalimistega kaasnenud veriseid sündmusi. Praeguste manifestatsioonide ümber puhkenud vägivalla puhul on kõneldud juba ligemale 20 hukkunud meeleavaldajast ja vähemalt ühest politseinikust.

Need kokkupõrked algasid rahva seas laialt levinud rahulolematusest Ameerika Ühendriikide varasema, Barack Obama administratsiooniga sõlmitud nõndanimetatud tuumaleppe suhtes, millega küll kaotati Iraanile kehtestatud sanktsioonid, aga mis ei toonud ometi majanduslikku kasu ei keskklassile ega töötavatele vaestele.

Õigupoolest läks lausa oodatule vastupidi. Tuntavalt on kerkinud toiduainete ja kütuse hind, rahva seas aga levib arusaam eliidi ulatuslikust korruptsioonist ja enesekesksest ülbusest, mis ongi toonud inimesed tänavale avalikult meelt välja näitama, pelgamata isegi kokkupõrkeid politseiga.

Iraani valitsus reageeris kiiresti, pidades kinni sajad inimesed ja blokkides populaarse suhtluskeskkonna Telegram, mille eeliseks mitme muu keskkonna ees on kasutajate side krüptimine.

Iraanlased läksid seejärel üle VPN-ühendustele, mis võimaldasid blokist mööda pääseda. Teheran oli siis valmis taastama ligipääsu Telegramile, kui selle loojad ise blokivad kanali Amadnews, millel oli üle 1,3 miljoni jälgija ja millel oli õhutatud inimesi ründama politseid Molotovi kokteilidega. Möödunud aasta viimase päeva seisuga oli Telegram ka nõustunud seda soovi rahuldama.

Kuid Iraani teisitimõtlejatel on veel tuhandeid mõnevõrra väiksema jälgijaskonnaga kanaleid. Näiteks Seyed Mohammad Hosseini, menuka telemängu «Simorgh» saatejuht, milles osavõtjad peavad auhinna pälvimiseks sooritama mitmesuguseid nõudlikke trikke, on nüüdseks asunud pagulasena elama Ühendriikidesse, tegutseb aktiivselt Telegrami kanalitel ning on kujunenud põhijõuks hashtag-kampaania #restartIran taga, millega julgustatakse inimesi rakendama vägivalda Iraani valitsuse vastu, sealhulgas ründama politseinikke ja hävitama riigivara.

Teherani võimud näitasid mõistagi kiiresti sõrmega «vaenlase agentide» peale, kes nende arvates rahutuste taga seisavad. Eriti süüdistavalt vaatavad nad Ameerika, Iisraeli ja Saudi Araabia suunas.

Teherani narratiiv saab teatava õigustuse

Võib leida tugevat irooniat tõsiasjas, et meeleavaldused said alguse vanameelsete vaimulike protestist just Mashhadis, Iraani suuruselt teises linnas, mis omal ajal oli põhiline kants, kus kogus jõudu 1979. aasta revolutsioon.

Nüüd siis, 28. detsembril 2017, kutsusid ultrakonservatiivsed vaimulikud oma poolehoidjaid protestima põhitoiduainete, näiteks piima ja munade hinnatõusu vastu. Paljud protestijad olid möödunud aasta mais presidendivalimistel konservatiive esindanud Ebrahim Raisi toetajad. Nende levinuim loosung tänavail marssimise ajal oli «Surm Rouhanile», mille taga seisis viha presidendi liberaalsete majandusreformide ja ulatusliku toetuste kärpimise vastu, milles nende arvates peitusidki praeguse kriisi põhjused.

Seesama loosung leidis aga ootamatult vastukaja isegi täiesti teistsuguse taustaga inimestes. 8. jaanuaril võttis Kanadas, Torontos, kohaliku kanadapärslaste kogukonna korraldatud üritusest meeleavaldajate toetuseks osa ka Ontario provintsivalitsuse teadus- ja innovaatikaminister Reza Moridi. Ta oli kutsutud üritusele kõnet pidama ning lisaks talle viibis seal teinegi nimekas kanadapärslaste esindaja, liberaalist parlamendusaadik Ali Ehsassi.

Kohal olid samuti paar varasema konservatiivist peaministri Stephen Harperi valitsusse kuulunud ministrit: praegune parlamendisaadik Peter Kent, kes esindab Thornhilli, kus elab palju pärslasi, ja Peter MacKay, kes omal ajal oli Kanada välisminister ning on abielus kanadapärslasest juristi, inimõiguslase ja modelli Nazanin Afshin-Jamiga. MacKay oli kaitseminister 2012. aasta septembris, kui Ottawa katkestas Iraani sekkumist Süürias põhjenduseks tuues diplomaatilised suhted Teheraniga.

Ürituse videosalvestusel võib näha, kuidas Moridi laseb kogunenutel skandeerida farsi keeles «Surm Rouhanile». Kontrast on võimas: kanadapärslaste kogukond on kosmopoliitlik, mitmekesine, eriti Torontos ja Montrealis ennast väga hästi sisse seadnud ning heades suhetes veel suuremate välispärslaste kogukondadega Londonis ja Los Angelesis. Nad erinevad põhjalikult neist ultrakonservatiivsetest meeleavaldajatest Mashhadis, kes esimesena asusid skandeerima president Rouhani vastu.

See ei pruugi küll ehk kuigi palju tähendada Ontarios, kus praegune liberaalide valitsus võitleb püsimajäämise nimel aastaid kestnud skandaalide järel, mis on läinud maksumaksjatele maksma miljardeid dollareid ja aidanud kaasa Ontario muutumisele maailma kõige enam võlakoorma all ägavaks haldusüksuseks (ainult 14 miljoni elanikuga provintsi valitsemissektori võlg on kaks korda suurem kui Californias, kus elab aga ligi 40 miljonit inimest).

Küllap soovimatu tulemus on aga see, et nii saab teatava õigustuse Teherani narratiiv «vaenulikest agentidest» protestide taga. See võib määrata nende meeleavaldajate saatuse, kes on kinni võetud ja keda võimude sõnul võib ees oodata surmanuhtlus «riigivastase tegevuse» eest. Mis tuletaks traagiliselt meelde, milline võim ja mõju võib olla nii kaasaelamisel ja ärksusel kui ka selle puudumisel.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane