Jüri Ratas, selja taga plakat Kadri Simsoniga

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Kes seda oleks osanud arvata, et Kadri Simson osutub Jüri Ratase valitsuse kõige nõrgemaks ministriks. 2016. aasta lõpul ennustati, et Simson vahetab Ratase varsti välja. Aga läks teisiti. Simson püsib veel ministrina vaid Ratase armust, kirjutab kolumnist Andrus Karnau.

Tõuemiste toetuse skandaal ja Teet Soormi äritüli Soome põllumeeste hiigeltapamaja HKScaniga andis opositsioonile pihku trumbid. Simson on osutunud lööduks viisil, mida üks poliitik kõige vähem oskab karta – oma peresidemete kaudu. Poliitilise siseinfo kasutamise kahtlusest on keeruline mööda vaadata.

Riigikogu liige Jürgen Ligi küsis kolmapäeval Simsonilt, kas ta on proovinud kunagi oma otsuseid põhjendada ka tasuvusanalüüside pinnalt? «Analüüse on rohkem, kui teie ilmselt oma sportlasekarjääri jooksul olete suvatsenud läbi lugeda,» kostis Simson. 

Meeleheitlikkus kumab läbi mõlemalt poolelt. Simson tuletas Jaak Madisonile meelde viimase reisilaeval töötamise aega, otsesõnu seda ütlemata, aga kõigile oli selge, et jutt käib ahistamise süüdistustest. Jaanus Karilaid ütles umbusaldusavalduse kohta, et see on poliitiline armukadedus, sest IRLi, sotside ja Keskerakonna valitsus on edukas.

Keskerakonna valitsuse maksu- ja majanduspoliitikat iseloomustab valitud sektorite või inimeste gruppide eelistamine. Palgasaajatest on soositud alla 1200 euro kuus teenijad ja lisasissetulekuta pensionärid, aga ka lapsevanemad, kel vähemalt kolm last. Reformierakond andis kõikidele pensionidele lisamaksuvabastuse, Keskerakond ainult väikese sissetulekuga vanuritele.

Seakasvatajad ja piimalehmapidajad põllumehed said toetust. 500-eurone tulumaksuvabastus toetab madala konkurentsivõimega tööstusharusid (kaubandus, teenindusäri, toiduainetööstus, juba nimetatud põllumajandus ehk kõik need alad, kus vaja vähese oskusega töökäsi). Tööjõu sissetoomise kvootide kaotamine toetab ehitussektorit, kes vajab hädasti Ukraina, Gruusia ja Moldova mehi. Laevaperede ülisoodne maksurežiim toetab reedereid. Põlevkivi madal maksukoormus mõnd ettevõtlikku ärimeest, kel selles tööstusharus investeeringuid.

Tasuta ühistransport maakonnaliinidel on üks neid näiteid, kuidas parteipoliitiline loosung valitsuses teoks saab. Sellest on juba nii palju räägitud, et seda tegemata jätta pole võimalik. Ükskõik mis hinnaga, ükskõik mis tagajärgedega.

Keskerakonna ja Reformierakonna majanduspoliitika erinevus seisabki selles, et kui viimane toetas jõukaid, kaitstes neid maksustamise eest ja luues tegutsemispiiridest vaba ärikeskkonda, siis Keskerakond valib sektor sektori järel, majandusharu majandusharu järel, kellele toetusi anda.

Ainult õlletööstus on erand, kuigi rahvusvahelistel kontsernidel on ükskõik, kas müüa siin- või sealpool Läti piiri. Pankade avansiline tulumaks ja üldine 14-protsendiline dividendimäär soosib väljakujunenud turuosaga firmasid, kel stabiilne rahavoog ja suuremad investeeringud tehtud.

Eestis pole nii harjutud, et tuleb otsida toetust oma sektorile. Eesti on harjunud, et tuleb rääkida madalast maksukoormast ja ühetaolisest maksusüsteemist. Nüüd äkki pole need enam väärtused. See tekitab segadust. Kui poliitik end ise nurka mängib, olgu kitse- või seafarmiga, tuleb tal kaotust tunnistada. 

NO teatri Savisaare etenduses on üks naistegelane äravahetamiseni sarnane Kadri Simsoniga. Too anus Edgarit, et see talle ruumi teeks. Nüüd on sel positsioonil Jüri. Yana on alistatud, Mihhail paika pandud, nüüd oli Kadri kord mõista, et ta on kõigest Keskerakonna poliitika tööriist. Ratase positsioon parteis on tugevam kui kunagi varem.