Mart Sander: riigihümn – ühe suve hitt

Mart Sander. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Rahvaste ja riikide eluiga mõõdetakse sajanditega. Sellest mõõtkavast vaadatuna jääb mulje, et eesti rahvas on oma «ühe suve hitist» väsinud ning ihkab nüüd oma igavikulised tunded millelegi moodsamale kanaliseerida, kirjutab laulja, näitleja ja telemees Mart Sander.

Kui noor Eesti riik kinnitas aastal 1920 riigihümniks Paciuse laulu «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», ei tehtud seda päris tühjalt kohalt. Selleks ajaks oli laul juba pool sajandit tähistanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kontsentreeritud väljundit; oli kompaktselt ja meeldejäävalt sõnastanud inimese vajaduse selle järgi, mis ühtäkki tõesti raskes võitluses suudeti saavutada.

See, et laulu autor oli sakslane; see, et seda lauldi rahvusliku oodina mitte üksnes Soomes, vaid kogu Skandinaavias, ei muutnud suhtumist teosesse, mille saatel kaks põlvkonda olid unistanud oma riigist.

Eesti rahvusliku ärkamise (ja Lydia Koidula) isa, Postimehe asutaja Johann Voldemar Jannseni sõnadega laulust sai 1869. aasta esimese üldlaulupeo suursündmus. Selle saatel õnnistati viisteist aastat hiljem sisse Eesti rahvuslipp. Rahva südameis kiirelt juurdunud laul oli pinnuks silmas nii sakslastele kui venelastele ning tsaarivõim jõudis selle veel enne Esimese maailmasõja algust ka ära keelata.

Et viisi on kodeeritud mingi ülev, ajastuteväline kvaliteet, näitas tema peaaegu automaatne kinnistumine nii eestlaste kui ka soomlaste riigihümnina.

Luhtunud konkurss

1930. aastate kõige saksapärase sundeestistamise kampaania ei läinud päris mööda ka riigihümnist. Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu kuulutas 1935. aasta suvel välja võistluse uue riigihümni loomiseks, ergutades nii professionaalseid kui ka asjaarmastajaist sõna- ja viisiseppi päris mahlakate auhinnarahadega.

Kampaania tõi kokku umbkaudu 1400 uut laulu- ja luuleteost, kuid pärast pikka ja põhjalikku kaalumist ei leidnud nimekatest muusikutest-kirjanikest kokku pandud žürii ühtegi esimese ega isegi teise koha väärilist teost.

Ilmselt tegid nad oma tööd ka rohkem riikliku palga magusas ootuses kui südamega, sest nii mõnigi nende aastate kodukaunistamise ja eestluse kehutamise kampaania oli ebaproportsionaalselt suureks puhutud ning vaevalt et Eenpalu üheinimese ristisõda üldse väga tõsiselt võeti. Hümnis nähti siiski rahva järjepideva võitluse sümbolit ning leiti, et selle riiklikus staatuses kahtlemine on küsitava väärikusega tegu.

Mis järgnes hiljem, ainult kinnistas laulu rahva südamesse. Okupeeritud, ateistlikus Nõukogude Eestis, kus riiklikus patriotismis oli niisama palju tõelist siirust ja armastust kui litsimajas, tähistasid Eesti hümni helid ja sõnad «Su üle Jumal valvaku» ülimat sitket vastupanu punakupeldajate ideoloogilisele terrorile, täiesti ebaloogilist lootust, et vaim võidab lõpuks väe.

Nõukogude aastaid mäletav inimene peab olema emotsionaalselt surnud, kui ta ei suuda mõtteis taaskogeda neid hetki, mil Soome televisiooni saatepäeva lõpul kõlavad ühise hümni helid perekondi ettetõmmatud kardinate taga sõnatult tõusma sundisid; mil vana-aastaõhtul ei saabunud õige uus aasta mitte keskööl koos tervituspaukudega Moskvast, vaid kell üks, Eesti aja järgi, taas Soomest üle kantavate Eesti hümni helide saatel.

Rahvuslikud sümbolid ja traditsioonid on rahva vanemad – need on kujundanud meie mõtteilma ja tõekspidamisi läbi armastuse ja ka kannatuste. Eesti rahvale on saatus mitmel korral määranud kasuvanemaid. Emake Venemaa ei olnud võõrasemana parem kui tema suguõde Tuhkatriinu-loost; isakesed Stalin ja Hitler, kes ei väsinud oma isa-staatust rõhutamast, pilastasid oma lapsi lõputus koduvägivalla orgias.

Oma identiteeti, oma varjusurma määratud sümboleid, tavasid ja tõekspidamisi saime avalikult omaks tunnistada vaid vähem kui kolmkümmend talve tagasi. Kas oleks neil aastail, mil tagasipöördumine mahamaetud väärtuste juurde võeti ette nagu tee igipuhta allika lätteile, võinud keegi arvata, et ühel hetkel hakkame ise oma taasleitud vanemaid häbenema, neile asendajaid leidma – sest nad ei ole enam piisavalt värsked, piisavalt moodsad?

Ülistus- või palvelaul

Eesti hümnis mainitakse Jumalat. Mis ei ole väga kummaline, sest sõna «hümn» tähendabki valdavalt religioosset ülistus- või palvelaulu. Seega, hümn ei ole pelgalt hoogne, nakkav viis, mida kõik suudavad kaasa laulda ja mis sisendab meisse mingeid optimistlikke rahvustundeid, vaid ühine mõtisklus, meditatsioon, mis läheb kõrgemale ja kaugemale kui inimese maine teekond. Tänagi pöörduvad üle poole maailma riikidest oma hümnides looja poole – ja need, kes ei pöördu, on saanud endale hümni kas pärast ilmalikke revolutsioone või Teise maailmasõja järgset vägivaldset sovetiseerimist.

Kõrgeimaist võimupunkreist lahti keeratud ateismikraanid on taas loonud olukorra, kus igasugune vaimsus, mis ei sea «teaduslikku materialismi» maailmakorralduse aluseks, on määratud uppuma ajaloo virtsa-aami; on seatud riiklikult soositud sülitamisvõistluse märklauaks.

Kuri võõrasema tahab maja oma käe järgi ümber sisustada ning ükshaaval hakkavad tuhastusahju rändama kõik need nipsasjad ja detailid, millest me kokku mõtlesime kui «kodust». Aga vanu, vahest mõttetuidki asjakesi asendama imporditud isikupäratu kataloogikaup muudabki «kodu» lõpuks «majaks». Ning vanadekodusse saadetud vanemaid ei saa asendada uut kodumudelit tõotavate ideoloogiajuhtide või äripartneritega.