Sirje Kiin: läänemeresoome elutundest koos Valdur Mikitaga

Sirje Kiin Foto: SCANPIX

Eestlane ja läänemeresoomlane saab olla igal pool, aga ära ei ela sellest kuskil, ütleb kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin.

«Paradiis luuakse ikka käepärasest materjalist, importkaupu on seal vähe. Sellest eeldusest võiksime ka oma kultuuri puhul kinni pidada. Meie hajaasustus, vanad külasüdamed ja põlistalud vastavad üsna täpselt tänapäeva inimese igatsusele ühest kaugest, kummalisest ja paradiislikust maailmast. Inimese elu üle valitseb tasakaaluseadus: mida kiiremaks ja tsiviliseeritumaks maailm muutub, seda enam ihaldab inimene järjest lihtsamaid asju: rahu, vaikust ja puutumatut iseolemist,» kirjutab semiootik Valdur Mikita oma jõuluks ilmunud uues esseeraamatus «Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas».

Samas on eesti külad tühjemad kui kunagi varem, Eesti rahvastik on viimase saja aasta jooksul jõudsalt linnastunud ja valgub praegugi, pärast äsjast haldusreformi üha enam paari-kolme suurema keskuse suunas. Kui 1897. aastal oli linnarahvastiku osakaal ainult 19,2 protsenti, siis 2010. aastal oli linnaelanikke 69,5 protsenti. Ainult 1951. aastal oli maa- ja linnaelanike arv Eestis võrdne. Mikita usub küll optimistlikult, et «kodukontori pioneerid asustavad mahajäetud kõnnumaa. Maale liigub programmeerijate-lambakasvatajate põlvkond, saabumas on mükosoofide ja teatritalunike ajastu», aga paraku näitavad külmad demograafianumbrid linnastumise jõulist jätkumist ja tanumate tühjenemist eriti Läänemaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal.

Tõsi, tuhandetel eestlastel on olemas maakodud, suvilad, talud, teised elamised, kuhu perega kogunetakse jaanipäevaks, pulmadeks ja puhkuse ajaks, aga päriselamine on ikka linnas, sest seal on töö, kool ja lasteaed. Paljudel linlastel pole maakodu võimalust, sest vanavanemadki on ammu linnas tööl ja napist palgast jätkub vaevalt väikse linnakorteri pidamiseks. Nii on Eesti puutumatu loodus küll käeulatuses ja tunni-paari autosõidu kaugusel, ent mitte iga päev hingatav vähemasti kahele kolmandikule eestlastest. Maal elamisest on tänaseks kujunenud luksus, mida saavad endale lubada pigem jõukamad kaugtöö tegijad. See on intellektuaali ideaal, milleni ei küüni need «keskmised, kes koju tulevad».

Kuidas siis muuta Eesti paradiisiks nõnda, et puutumatu looduse rahu ja vaikus oleks kättesaadav enamusele, mitte vähemusele? Kas poleks see äkki hoopis karuteene Eesti loodusele? Kas Eesti olekski siis enam see rahulik ja vaikne paradiislik paik, kui maal päriselamine või teine kodu oleks võimalik kõigile – 1,3 miljonile? Kui sadade seeneliste asemel hulguksid mööda metsi sajad tuhanded? Mis jääks siis alles metsiku kukeseene niidistikust, mida semiootik peab läänemeresoome kultuuri sümboliks?

On paradoks, et kui hindame suurimaks väärtuseks puutumatut loodust ja peame olulisimaks omaette olekut, siis peamegi hoidma need võimalused elitaarsed ja minimaalsed, et mitte rikkuda seda haruldast vaikuse ja rahu saart lärmakas maailmameres.

«Kultuur on end tänapäeval maast lahti kiskunud, inimvaim ei ole enam seotud konkreetsete paikadega. Inimeste side maaga nõrgeneb ja see  põhjustab tervetele põlvkondadele suuri kannatusi,» muretseb Mikita. Tahaksin teda siiski lohutada linnalapse linnapoeesiaga. Juba Marie Under kirjutas 1920. aastail luuletsükli «Hämar linn», kus poetiseeris kirjanduslukku Tallinna aguli, ka tema kuulsaimad sonetid olid võlutud Tartu maantee koduaia sirelitest, rääkimata hilisemaist Berliini ja Pariisi reisiluuletusist. Tänapäeva kirjanikest on Tallinn viljakalt inspireerinud Arvo Valtonit, Indrek Harglat, Kalev Kesküla, Jan Kausi jpt. Tartut poetiseerivad tundlikud linnalooduse luuletajad Indrek Hirv ja Kristiina Ehin:

Mu süda on suur jõekarp

Aeglaselt ja piinarikkalt

kasvab selles pärl

Mõistagi on see noorem Euroopa kultuur, mitte müütiline läänemeresoome «viirastuslik vennike», mille tähendust semiootik püüab tabada. Tahan öelda, et side loodusega saab siiski säilida ka linnalapsel: ka linnakodu aias kasvavad õunapuud ja kirsid, õitsevad kibuvitsad, pojengid ja roosid, muru võivad vallutada võililled ja aiaääri kaunistada naadid ja nõgesed. Eesti linnades on palju parke, kuhu linnamelu ei ulatu ja mida on õnneks lastud parasjagu poolmetsistuda, mida pole veel maniküüritud viimse rohulibleni. Siin vaesus rikastab, laseb loodusel omaette olla.

Kasvasin ise üles Viljandi linnas, ehkki sain olla suviti onu või tädi juures maal Suislepa ja Mustla kandis, aga suurimad looduselamused jäid võrdselt hinge nii põlispuudega linnusepargis kui luhaheinamaal, kus kasvasid kullerkupud ja pääsusilmad. Ega Mikitagi tegelikult ei vastanda linna- ja maakultuuri, ta tajub, et «eestlase loodustunnetuses on omavahel lahutamatult põimunud nii euroopalik kui läänemeresoomeline komponent. Ka endasse vaadates näen seal selgesti mõlemat». Just nende kahe imelises sümbioosis seisneb meie eripära:

«Eesti kultuuri sisemise rikkuse moodustab eri ajakihtide orgaaniline põimitus. Ikka pohlamoos ja tahvelarvuti. Saumikser ja käsireha. Suitsutare ja päikesepaneelid. Usun, et selline loogika paneb hästi vastu suurtele kultuurimuutustele. Sedasorti hübriidkultuuril on muljetavaldav puhversüsteem. Traditsiooniline monokultuur on muutustele kaunis haavatav ja muutuv maailm kipub selle tasakaalust välja lööma. See seletab vähemalt osaliselt, miks eesti kultuur on vaatamata suurtele kultuurikatkestustele ja -pidurdustele suhteliselt heas seisus, ja on ühtlasi ka vastus sellele, miks eestlane naljalt mujal ei kohane. Me otsime müütilist ühiskonda, kus «kõik on sees». Läänemeresoome ja Euroopa. Uus ja vana. Modernne ja arhailine.»

Aga see ongi meie Eesti, Valdur Mikita, me oleme ju pärale jõudnud, oleme ühendanud e-riigi ja eestluse, ID-kaardi ja iidamast-aadamast pärit rahvakultuuri. Pole vaja enam otsida, nüüd tuleb seda eriti hoolega hoida ja kaitsta.

Mis puutub aga mujale rännanud eestlase kohanemisvõimesse, siis naljalt see muidugi ei sünni, küll aga surmtõsiselt ning missioonitööna paljudes riikides üle ilma, kuhu aegade jooksul on loodud oma väikesed Eesti ühiskonnad: Rootsis ja Kanadas, USAs ja Austraalias, Saksamaal ja Venemaal jm. Näiteks Kanadas Kotkajärve Metsaülikoolis on eestlaste metsa- ja vaimukultuuri viljeldud viiskümmend aastat järjest, sealt on oma läänemeresoomluse juurigi leitud, kui mitte nende otsa lausa komistatud. Pole seal kunagi unustatud hiies käia, hümni laulda ega eestlaseks jääda.

Parafraseerides ikka jälle luuletaja Paul-Eerik Rummot – eestlane ja läänemeresoomlane saab olla igal pool, aga ära ei ela sellest kuskil.