Kaarel Tarand: räägib ja näitab Kolõvan

Sirge seljaga venelane, kes oma asju ausalt ja avalikult ajab, võib Eesti riiki hästi sobida, ent pehme selgrooga venestaja põlisrahva hulgast mitte eriti, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand.

Mida rohkem Eesti avalikkus Venemaa telekanaliga PBK tegeleb, seda selgemaks saab, et pooljuhuslikult komistasime millegi pealtnäha väikse, ent see-eest kõva peale. Järjekindlus, millega Eesti valitsust juhtiv Keskerakond kaitseb ärilist lembesuhet selle kanaliga, viitab, et erakonnale on see strateegiline punane joon, millelt taanduda ei tohi, sest «seljataga on Moskva». PBK on nagu sibul, mida tuleb kihiti uurida, et jõuda probleemi tuumani.

PBKst saadete ostmine venekeelsete immigrantide informeerimiseks kerkis algselt julgeolekuteemana ja küllap ta on sedagi, kuid nagu ikka, kipub iga maa julgeolekukogukond hirmude-muredega liialdama, sest see toob analüütikule või leivale.

PBK Moskvast juhitud operatsioonina on ajaga hääbuv nähtus, nagu televisioongi, ja Eesti iseseisvust karvavõrragi ei kõiguta. Faktid räägivad siin selget keelt. 2010. aastal moodustas PBK osa kogu televaatamisest Eestis 12%, sellest on jäänud alles napilt 5%. Üle poole auditooriumist on seitsme aastaga kadunud hoolimata asjaolust, et lame ja infovaene TV-meelelahutus on eakamate ja vähem haritud inimeste esimene eelistus meediatarbimises ning vene vähemuse demograafiline nägu on just selline. Kui kanal majanduspõhjustel ei kao, sureb ta koos oma auditooriumiga välja hiljemalt 20 aasta jooksul, olles ammu enne seda täiesti marginaalne. Surijale avalikest vahenditest rahasüstide tegemine siin ei aita.

Järgmises probleemikihis ongi küsimus, miks sellisest kanalist saateid üldse tellida, nagu seda juba aastaid teeb Tallinna üheparteiline linnavõim. «Meie meediaoperatsioonina», nagu uhkelt ütleb linnapea Taavi Aas. Kas selleks on mõistlik majanduslik ja õiguslik alus? Kindlasti mitte. Keskerakondlaste kõrval on ka minister Ossinovski seletanud, et pole teist viisi ühe olulise elanikkonna grupini jõudmiseks, kui just PBK kui venekeelne väliskanal.

Nagu igaüks teab, oli inimeste massiliseks informeerimiseks rohkesti võimalusi ka enne televisiooni leiutamist. Seega pole TV üldiselt ja PBK kasutamine sealhulgas kuidagi alternatiivitu. Iga poliitik oskab infot hästi levitada näiteks ukselt uksele käies ja poes ostjaid tülitades, rääkimata siis infokirjadest, masspostitusest, ajalehtedest, raadiost, uuest meediast, kohtumistest töökollektiividega jne. On raamatukogud ja arvutikursused, mille toel infovaeseid aidata.

Tallinna linnavõim pole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et oleks majanduslikult võrrelnud kõiki «infosulus» viibivate õnnetute umbkeelsete venelaste (kuidas nende hulk üldse on tuvastatud?) teavitamise võimalusi. Aga selletagi on teada, et televisioon on kalleim ja ebatäpseim reklaami- ja infokanal.

Tallinna linnavõimu teavitamiskohustus ja -õigus ei saa kuidagi ületada linna piire. Suure tõenäosusega asub oluline osa Tallinna maksumaksjatele pool miljonit eurot aastas maksvaid saateid PBKs vaatavast auditooriumist Ida-Virumaal ja mujal Tallinnast eemal. Kui neid peetakse vajalikuks Tallinna infoga tasuta kostitada, siis miks see sama õilis printsiip ei laiene ühistranspordile (küllap ühele neist laieneks, kui saaks eraldi teha eesti- ja venekeelse ühistranspordi)?

Oma vastutuse ja õiguste piire tajuv tellija sel viisil pillavalt ei toimiks, nagu Tallinn PBKga. Tallinna võimul on aga demokraatia algkursus läbimata ja ta saab valimistulemusest aru kui enamuse õigusest meelevallaks, nagu seda keskerakondlikud linnajuhid PBKga ja nn linnameediaga seoses korduvalt on selgitanud – viimati Raimond Kaljulaid ETV kärajasaates «Suud puhtaks». Ja mitte ainult, tervele eesti rahvale ülbelt kinnast visates väidavad nad, et Tallinn ongi kakskeelne linn. Mis muud see on, kui demokraatlikku õigusriiki täiesti sobimatu õiguslik nihilism?

Kuid vale ongi otsida pealinna võimu tegevusest ranget seaduste järgimist ja ratsionaalset majandamist elanikkonna huvides, sest see pole vaba linnavõim, vaid ühe erakonna harukontor. Keskerakond aga ei saagi olla huvitatud tallinlaste erapooletust informeerimisest neile elutähtsates asjades, erakonna kommunikatsiooni telg on ideoloogiline, poliitiline ja lõpuks tehnoloogiline, ehk selle ainus ülesanne on tagada võimu taastootmine. Kes Tallinna makstud saateid PBKs vaadanud ja analüüsinud, ei kahtle, et seal toimub pidev Keskerakonna ja selle liikmete ülistav esitlemine, valimiste eel järelikult valimiskampaania, millel pole «elanike teavitamisega» mingit pistmist.

Et PBKs praegu saadete nime all toimuv kordab üldjoontes seda, mida Keskerakond tegi neli aastat tagasi enne valimisi «teavitusreklaamidena», peab seda õiguslikult ka samamoodi kohtlema. 2013. aasta lugu lõppes riigikohtu lahenditega, mis kohustasid Tallinna raha ebaseaduslikult kulutanud keskerakondlasi seda tagasi maksma. Üks juhtum lõppes ka kriminaalkaristusega. Võtab aega mis võtab, samasse suunda tüürivad ka 2017. aasta episoodid.

Küsigem, kas Keskerakond ei tea seda ja on seega süüdimatu? Või teab, aga ei suuda kiusatusele vastu panna? Ei saa unustada, et tegemist on kiriminaalkorras juba kord karistatud erakonnaga, kellel järgmise karistuse kirves pea kohal ripub. Ja lõpuks leiab Eesti viisi, kuidas rakendada põhiseaduse § 48 sätteid täie rangusega.

Keskerakonna võimuloleku ja venekeelsete valijate häälte vahel on sedavõrd jäik seos, et erakond on valmis mis tahes nurjatusteks ja vargusteks, et vaid need hääled kindlustada. Tallinnas võimu tagamiseks peab Tallinn järelikult olema põline vene linn Kolõvan. Isegi Ida-Virumaa võib ohverdada sealt rahvast pealinna importides, et vaid pealinnas eestlased oma osa ei kasvataks.

Nii kurb on mõelda, et igal vähegi närusemal ajaloojärgul on eestlaste hulgas olnud neid, kes omakasu nimel meelsasti võõraid isandaid teenima on hakanud. Tuntuks said ühed kadakasakslaste, teised pajuvenelaste nime all. Rõhumise all ehk andestatav, aga vabas Eestis? Edgar Savisaar oleks väga tahtnud olla venelane ja elada moskoviidi vürsti kombel. Eesti õigusriik seda talle ei võimaldanud, vaid andis sohitegija hoopis kohtu alla.

Tema vaimsed pärijad Jüri Ratas, Taavi Aas, Mailis Reps ja Kadri Simson on aga pesuehtsad pajuvenelased, ise seda veel esialgu natuke häbenedes ja salates. Nad ei julge veel millegipärast öelda, et juhivad venelaste parteid ja nende poliitiline programm on ja saabki olla ainult venestamine.

Oli väga halb, et sajandivahetusel pärisvenelaste pärisparteid Eestis hääbusid ja Keskerakonnast sai venekeelse elanikkonna eesti fassaadiga poliitiline esindus. See oli esmajoones eestlaste petmine, mis käib tänaseni. Fassaad aga mureneb kiiresti. Partei liikmeskonna alamad read on vaikselt, aga kindlat täitunud muulastega.

Ühel mitte kaugel päeval on Keskerakond ametlikult vene erakond. Keskerakonna noorsugu on valdavalt mitte-eesti päritolu. Kuni 30-aastaste liikmete seas on isikunimede järgi ligikaudselt hinnates eestlasi 37% ja mitte-eestlasi 63% (kogurahvastikus on vanuserühmas 20–30 eestlaste osakaal 72%). Kuni 25-aastaste keskerakondlaste hulgas on eestlaste protsent ainult 28%, selle vanusegrupi kogurahvastikus aga 75%. Mis keeles kesknoored üldse oma palvekoosolekuid peavad?

Mida rutem venekeelsed Keskerakonna üle võtavad, seda parem. Sest puhas vene erakond ei saa Eestis mingil tasandil ainuvõimu, küll võidakse neid võtta ilmavaatelistesse koalitsioonidesse. Kui pole ainuvõimu, pole ka süstemaatilist avaliku raha varastamist ja selle meeleheitlikku suunamist asutustesse, mis ei pruugi tegutseda kooskõlas Eesti huvidega. Sirge seljaga venelane, kes oma asju ausalt ja avalikult ajab, võib Eesti riiki hästi sobida. Pehme selgrooga venestaja põlisrahva hulgast aga mitte sugugi.