Vladimir Sazonov: Mugabe ajastu lõpp – milline võib olla Zimbabwe tulevik?

Robert Mugabe abikaasa Gracega.

FOTO: PHILIMON BULAWAYO/REUTERS

Üks möödunud aasta tippsündmusi, mida maailmameedia elavalt kajastas, oli maailma vanima riigivalitseja, 93-aastase Zimbabwe presidendi Robert Mugabe võimult tagandamine. Milline võiks olla selle Musta Mandri riigi edasine saatus, kirjutab orientalist Vladimir Sazonov.

Mugabe on julm diktaator, kes valitses Zimbabwes 37 aastat (alates 1980. aastast). Ta paistis silma erilise jõhkruse ja äärmuslike rassistlike vaadetega. Mugabel, kes põeb vähki ja vanadusega seotud haigusi, on peale selle välja kujunenud jälitusmaania. Ilmselt juba aastaid tagasi oleks tal olnud vaja kolida vaimuhaiglasse.

*Vabadusvõitlejast verise diktaatorini

Robert Mugabe on sündinud 21. veebruaril 1924. aastal talupoja perekonnas, kes kuulus zuzu hõimu šona etnilisse rühma. Tollal oli see Lõuna-Rodeesia (tänapäeva Zimbabwe), mida valitsesid britid. Ta on katoliiklane ja õppis misjonäride koolis. Õpinguid jätkas Mugabe Fort Hare ülikoolis Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus on õppis ka Nelson Mandela.

1940ndatel liitus Mugabe Lõuna-Aafrikas Aafrika Rahvuskongressiga, kus puutus kokku kohalike mustade rahvuslastega ja samal ajal kohtus ka Lõuna-Aafrika kommunistidega, kes tutvustasid talle marksistlikke ja panafrikanistlikke ideid. Lõuna-Rodeesiasse naasis Mugabe 1952, olles küps «revolutsionäär», marksist ja padunatsionalist, kes eriti vihkas britte ja Briti koloniaalsüsteemi.

1960ndatel tegutses Mugabe aktiivselt poliitikuna. Olles tegev Rahvuslik-demokraatlikus parteis (NDP), tegi Mugabe edukat poliitikukarjääri. 1961. aastal rajati ZAPU (Zimbabwe African People's Union), mille asutajate hulgas olid Joshua Mqabuko Nyongolo Nkomo (1917–1999), tulevane diktaator Robert Mugabe ja teised. Mugabest sai selle ühenduse sekretär. ZAPU nõudis 1961 Lõuna-Rodeesia põhiseaduse tühistamist ja taotles, et Lõuna-Rodeesias oleks igaühel valimisõigus, et natsionaliseeritaks suurtööstusettevõtted jne.

1963. aastal Mugabe arreteeriti ja 1964.–1974. aastani oli ta vangistuses. 1972. aastal alustasid Aafrika rahvuslased guerilla sõda Ian Douglas Smith’i (Lõuna-Rodeesia peaminister aastatel 1964–1979) valitsuse vastu ja puhkes kodusõda. Teine oluline partei oli tollal ZANU (Zimbabwe African National Union). Just ZANU ja ZAPU moodustasid 1976 Isamaarinde (Patriotic Front) ja aastaid hiljem, 1987 ühinesid need kaks parteid ja moodustasid ZANU-PF (The Zimbabwe African National Union – Patriotic Front), mille juhiks oligi Robert Mugabe.

Tulles võimule kui «demokraatlik» liider 1980. aastal, sai Mugabest pärast Jean-Bédel Bokassat (1966–1976) ja Idi Amin Dadad (1971–1979) üks hullemaid diktaatoreid, kes on kõndinud Aafrika mandril. 17. aprillil 1980. aastal ue peaministrina vannet andes teatas Mugabe, et Rodeesia uueks nimeks saab Zimbabwe. 15 aastat kestnud valgete vähemuste valitsemise aeg oli sellega läbi.

Mida siis Mugabe oma valitsemise ajal tegi? Millega paistis silma? Tema tegudest võiks nimetada järgmisi poliitilisi otsuseid, nagu sõjalise koostöö arendamine Põhja-Koreaga ja sõprus Põhja-Korea diktaatori Kim Il-sungiga (1948–1994). 1987 muutis Mugabe riigi põhiseadust ja määras ennast presidendiks ning oli selles ametis kuni käesoleva aasta novembrini, kui ta sunniti võimust loobuma.

*Teine Idi Amin

Võisteldes rassismi ja vihavaenu levitamise poolest tuntud Aafrika Hitleri ehk Idi Amin Dadaga, paistis Mugabe oma valitsemisajal silma ksenofoobia ja rassistlike vaadetega, vihakõnedega valgete inimeste vastu. Seda viha illustreerivad hästi 2000–2002 aset leidnud sündmused. 2000. aasta algul hõivasid mustanahalised aafriklased hulga valgete farme Zimbabwes ja tegid seda valitsuse õhutusel.

Mugabe esines rahvale kõnega, kus nimetas valgeid farmereid riigi vaenlasteks ja kutsus üles rahvast taastama ajaloolist õiglust, lubades miljonile inimesele maad. See ajalooline õiglus nägi välja järgmiselt: Mugabe alustas üle 3000 farmi hõivamist ja 2002. aasta maikuuks pärast farmide sunniviisilist äravõtmist valgetelt olid üle 800 000 maainimese kaotanud töö.

Peale selle lõpetasid paljud ettevõtted linnades töö. Lõppkokkuvõttes toimus kogu riigi tööstuses tohutu allakäik. Töötute arv suurenes pidevalt. Sellest hoolimata jätkas Mugabe oma «maareformi», mis väljendus selles, et 4000 valget farmerit, kes varustasid tervet riiki toiduainetega, pidid Mugabe käsul riigist kohe lahkuma, vastasel juhul oleks nad pandud vangi.

Juba 2002. aasta oktoobriks oli ligi 90% valgeid farmereid riigist põgenenud, kartes oma elu pärast. Euroopa Liit kehtestas Zimbabwele sanktsioonid, Rahvusvaheline Valuutafond lõpetas rahalise toetamise ja Suurbritannia esitas nõude lõpetada see ebainimlik «maareform», kuid Mugabe keeldus. Seetõttu vähenesid lääne rahaline abi ja toetus, investeeringud Zimbabwe majandusse märgatavalt.

Riik langes sügavasse majanduskriisi, kuid sellest hoolimata jätkas Robert Mugabe oma tegusid, muu hulgas kehtestas Harare seaduse, mille kohaselt pidid kõik välismaa ettevõtted, kes tegutsesid Zimbabwes, alluma mustanahalistele kodanikele. See vähendas veelgi investeeringuid ja oli taas üheks tugevaks hoobiks riigi niigi haprale majandusele.

2007 elas 12 miljonist Zimbabwe elanikust 10 miljonit alla vaesuse piiri, ligi 3 miljonit põgenes riigist. Riigis nappis kütust, polnud piisavalt toiduaineid, vett, ravimeid jne. Selleks ajaks oli juba ligi kaks kolmandikku tööealisest elanikkonnast jäänud töötutuks. 2008. aastal oli inflatsioon saavutanud ennenägematu hüperinflatsiooni taseme – 100 000% ja üks USA dollar maksis 25 miljonit Zimbabwe dollarit. 2008. aastal halvenes olukord pidevalt. Kuid 2009 hakkas majandus tasapisi paranema.

Peale rassismi ja natsionalismi on Zimbabwes ka teisi tõsiseid inimõiguste rikkumisi. See nimekiri oleks tohutult pikk ja üpris masendav. Siinkirjutaja otsustas pöörata tähelepanu vaid ühele episoodile nendest paljudest inimõiguste rikkumisega seotud probleemidest. Nimelt: 2005. aastal alustati Zimbabwes elamute «ümberkorraldamise» ja urgaste hävitamise kampaaniat. Vaid ühe aastaga lammutati valitsuse käsul sajad tuhanded majad ja mitu sada tuhat inimest jäi kodutuks. Mõningate andmete kohaselt see arv suurenes 2007. aastal paari miljonini. ÜRO nõudis Mugabelt, et ta peataks selle inimvastase kampaania.

Hädad ei tule kunagi ühekaupa ja seda ütlust kinnitab asjaolu, et Zimbabwet on laastanud massilised epideemiapuhangud – ja üks koolerapuhang. Reovee- ja veevarustussüsteemide kokkuvarisemine põhjustas tohutu kooleraepideemia 2008-2009. Koolera pole seal paraku ainus tõsine haigus, neid on veelgi. Üks neist on HIV-epideemia, mis on selles vaeses Aafrika riigis saavutanud laastavaid mastaape.

Mugabet on süüdistatud ka oponentide vägivaldses kõrvaldamises, nt on räägitud nende mürgitamisest toksilise jäätisega. Võimalik, et tegu on kuulujutuga, kuid pole välistatud, et Mugabe võis nii teha, arvestades, millise isikuga on tegu. Veel mõningate andmete järgi olevat Robert Mugabe olnud seotud «kannibalistliku genotsiidiga». Kuigi hüüdnime Inimsööja pälvis Mugabe mitte inimeste söömise, vaid just oma toore julmuse tõttu, seega vaevalt on tegu päris kannibaliga, vaid kannibaliga ülekantud tähenduses.

Taoline olukord riigis ei saanud kesta igavesti ja 7. novembril 2017. aastal oktoobrirevolutsiooni sajandal aastapäeval saatis Mugabe erru asepresidendi Emmerson Dambudzo Mnangagwa. Mnangagwat peeti Mugabe mantlipärijaks.

See tegu ei meeldinud paljudele. 14. novembril hõivasid sõjaväeüksused olulisemad riigi maanteed. 15. novembril panid sõjaväelased diktaatori koduaresti ja 18. novembril toimusid riigis massilised protestid Mugabe režiimi vastu ning järgmisel päeval kutsus Zimbabwet valitsev ZANU-PF partei Mugabet üles minema erru, kuid ta loobus, soovides jätkata riigijuhina.

Kolm päeva hiljem teatas Mugabe siiski, et loobub võimust, kuid alles pärast seda, kui Zimbabwe parlamendis alustati juba tagandamise otsuse arutamist.

*Mugabe pärand ja Zimbabwe tulevik

Vastuolulise ja hullumeelse, julma diktaatori ajastu on lõppenud, jättes Zimbabwe ajalukku kustumatu jälje ja täiesti laastatud majanduse. Riigis valitseb tohutu korruptsioon, kuritegevus, vaesus, epideemiad, hüperinflatsioon. Nälg, aids ja muud haigused on hävitanud arvestatava osa elanikkonnast. Riigist on lahkunud miljoneid inimesi, suur osa elanikkonnast on siiani töötu, sajad tuhanded on kodutud ning nälga suremas. Mugabe ja tema lähikondlaste viljeletud rassism ja ksenofoobia (eriti valgete vastu) on veelgi süvendanud ebastabiilsust selles Aafrika riigis.

Mugabe epohhi ühe tulemusena on Zimbabwe riigi majandus hävitatud, riigist on saanud korruptsiooni ja inimõiguste rikkumise kants, kriminaalvõrgustike paradiis. Mugabe sise- ja välispoliitika tõttu on Zimbabwe inimeste oodatav eluiga üks lühemaid maailmas. Zimbabwe on maailma üks vaesemaid riike hoolimata sellest, et Zimbabwes on kulda, rauda, kivisütt, niklit, plaatina, hõbedat ja teemante, mida kõike ka kaevandatakse. Järgmiseks Zimbabwe tüürimeheks on hetkeseisuga saanud «võrdlemisi noor» 75-aastane endine asepresident Emmerson Mnangagwa hüüdnimega Krokodill, kes 24. novembril sai riigi presidendiks. Ta on lubanud riigi demokratiseerimist.

Zimbabwes elab üle 16 miljoni inimese ja kuigi elanikkond on valdavalt kristlik (mõningatel andmetel ca 85% elanikkonnast) ning moslemeid on vaid ligi 1%. Samas on ka teisi andmeid, et hetkeseisul on moslemeid palju rohkem – ligi 1,2 miljonit. Zimbabwesse tuli islam koos araabia kaupmeestega veel keskajal, koloniaalajastul leidis aset uus moslemite sisserändelaine. Zimbabwe ülikooli religiooni uuringute osakonna lektor Agnes Chiwara leiab, et islam meelitab aina rohkem inimesi, eriti noori, mitmel põhjusel, nagu näiteks abiraha ja stipendiumid, mida pakuvad moslemiriikide esindajad Zimbabwes. Tema sõnu võivad tegutsevad islamistlikud terrorigrupid, nagu Nigeerias Boko Haram, siiski peletada mõningaid inimesi astuma islamisse.

Juba varemgi on Harares kardetud, et osa Zimbabwe elanikkonnast võib siiski sattuda usuäärmuslaste mõjutatavasse riskigruppi, sest Aafrikas on palju islamiäärmuslikke liikumisi, millel on tihedad sidemed ISISe, Boko Harami või Al-Qaedaga. Kuigi Lõuna-Aafrika riigid on valdavalt kristlikud, on mõnes Zimbabwe naaberriigis islamiusulisi siiski palju rohkem kui Zimbabwes endas – nt Mosambiigis on neid koguni 17,8% elanikkonnast. Tansaanias, millel küll ei ole piire Zimbabwega, on üle 30% elanikkonnast moslemid. Zimbabwes on olnud hirme islamiäärmusluse ees juba aastaid.

Väidetavalt on äärmuslikud islamistid rääkinud, et just araabia kaupmehed mängisid keskajal pearolli Suure Zimbabwe loomises, mis eksisteeris 11.–15. sajandini. Igal juhul keelas Zimbabwe valitsus islami radikalismi kasvu hirmus veel 1992. aastal moslemite avaliku palvetamise. Mošeed on Zimbabwes olemas kõikides suuremates linnades ja neid finantseerib Africa Muslims Agency, kes omakorda saab rahastust Kuveidist.

Kuna Zimbabwes võib leida aset ebastabiilne poliitiline sisemine areng, riigis õitseb äärmine vaesus, korruptsioon on tohutu ja paljud inimesed on suremas näljasurma või haigustesse, siis see võib saada viljakaks pinnaseks fundamentalistlikele ideoloogidele ja see võib teha selle riigi kibestunuma elanikkonna osa haavatavaks äärmuslike usuliste liikumiste suhtes. Kuigi islamiäärmusluse ohud polegi Lõuna-Aafrika regioonis võrreldes nt Põhja-Aafrikaga (Sudaan, Liibüa jt) nii kõrged, välistada ja alahinnata neid siiski ei tasuks. Oht võib tulla nii Põhja- kui ka Kesk- ja Ida-Aafrikast – Nigeerias tegutseb äärmuslik islamistlik liikumine Boko Haram ja Somaalias on islamiäärmuslased, kes on seotud ISISega, sest islamiäärmuslaste sihtkohtadeks on sageli vaesed ebastabiilsed piirkonnad.

Lõpetuseks aga paar sõna Zimbabwe uue juhi taustast: kunagi kuulunud nn Crocodile Gangi, on uus Zimbabwe juht Emmerson Mnangagwa korraldanud rünnakuid inimeste vastu, teda on kriminaalkorras karistatud terroristliku tegevuse eest. Karta on, et tegemist on uue diktaatoriga, kes vahetas välja vana diktaatori Mugabe, kuna too tagandas Mnangagwat asepresidendi kohalt novembri alguses, kuid armee polnud selle otsusega nõus.

Milliseks võib kujuneda selle riigi tulevik, võib vaid oletada. Kas riiki hakkab juhtima uus Mugabe laadne diktaator? Kas riigis jätkub võimuvõitlus? Sel juhul ootavad Zimbabwet ees jätkuvalt sünged ajad. Sisemine võimuvõitlus Zimbabwe juhtivas parteis ja eliidis võib jätkuda ja see võib mõjutada riigi ja terve regiooni arenguid mitte just kõige positiivsemas võtmes.

Riigis on ka mõningad kartused äärmuslike islamistide ees, kelle tegevus Aafrikas mitmes piirkonnas on tekitanud palju julgeolekuprobleeme ja külvanud äärmuslikke vaateid, terrorismi ja vägivalla vilju. Eriti magusad on islamistidele need riigid, kus on ebastabiilsus, kus tsentraalne võim ei kontrolli situatsiooni, kus on töised sotsiaalsed ja majandusprobleemid. Selles mõttes on Zimbabwe ideaalne kandidaat.

Kas midagi Zimbabwes muutub ka paremaks? Kas suudetakse peatada tohutu korruptsioon, klannilikkus? Kas suudetakse taastada riiklik majandussüsteem ja parandada rahva olukorda? Või riiki ootab hämar tulevik? Seda näitab aga aeg

Tagasi üles