Jüri Ratas ja Kadri Simson

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Inimestega on paraku nii, et pärast teatud iga õnnestub väga harva midagi muuta. Praegune Jüri Ratase valitsus on selle kohta hea näide. Inimestel, kes on poliitikuks kujunenud Edgar Savisaare klannisüsteemis, on raske midagi enda ja erakonna juures muuta. Sellepärast on põhimõtteliselt jätkunud kõik see, mida Savisaare-aegsele Keskerakonnale ette heideti: korruptsioon, Putini Venemaale väärilised poliittehnoloogiad ja manipulatsioonid, kodaniku taskust varastatud raha eest erakondliku propaganda tegemine ning ühiskonna lõhestamine.

Ainuke erinevus Savisaare Keskerakonnaga võrreldes on see, et erakonna uus juht Jüri Ratas peab kehastama maailma kõige häbelikumat peaministrit ja parteijuhti ning tegema nägu, et tal on selle kõige pärast justkui häbi, mistõttu Keskerakond peab kogu aeg puhastuma. Ja seda ajal, mil keegi teine seda enam ammu häbenema ei vaevu: ei Ratase enda erakonnakaaslased ega lähimad liitlased parteis, samuti mitte koalitsioonipartnerid IRL ja sotsiaaldemokraadid, kes toimuva kahel käel heaks kiidavad.

Kolmapäeval umbusaldati riigikogus majandusminister Kadri Simsonit, kellele opositsioonierakonnad heitsid ette perekondlikult ja erakondlikult kallutatud otsuste tegemist, kuna tasuta ühistranspordi kasumlikud viljad on kavas põrgatada erakonnakaaslasele Arvo Sarapuule, samas kui seakasvatuses on riigieelarvest justkui peavõidu saanud Simsoni elukaaslane Teet Soorm, kes on praegu kriminaaluurimise all. Ehkki umbusaldusavaldus kukkus riigikogus häältega 44:49 läbi, tuleb opositsioonile tunnustust avaldada, kuna seni on opositsioonina piltlikult öeldes lati alt läbi joostud. Sedakorda suudeti umbusaldusavaldus korralikult argumenteerida ja hääletamisele eelnes ka põhjalik arutelu riigikogu saalis.

Nagu eespool kirjutatud, on inimestel raske muutuda. Ka Kadri Simsoni reaktsioon umbusaldushääletusele meenutas Savisaare-keskerakondlase kätteõpitud käitumismustrit: sülitada näkku, nõudes, et nägu puhtaks pühitaks ja näkkusülitamist võetaks kui «jumalikku roosi». Selline käitumine ei ole demokraatliku riigi ministrile ja poliitikule kohane, vaid sobib Putini Venemaa komberuumi.

Süüdistada kõiges oma vastaste vandenõu ning meedia pahatahtlikkust on aga ühele poliitikule ja erakonnale kahtlemata mugavam, kui analüüsida ja otsida vigu omaenese tegevusest ja käitumisest. Ajalugu pakkus aasta eest Keskerakonnale ja selle poliitikutele ainulaadset võimalust. Kuid ka ajalooga on nii nagu inimese eluga. Kes võimaluse käest laseb, sellele ta armulikkust üles ei näita ja teist enam ei paku. Nõnda jääbki peaminister Ratasel üle vaid oma häbelikkuse-mängu edasi mängida.