Catherine Deneuve

FOTO: Valery Hache/AFP/Scanpix

Mehed ei julge varsti enam üldse flirtida, kui see nõiajaht ei lõpe, ütles ahistamisskandaalide kohta prantsuse filmitäht Catherine Deneuve. Tal on õigus, mis sest et ahistamine ja süüdistused pole diagnoos, vaid ainult sümptomid – probleem on mujal, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Deneuve’i eestvõttel kirjutas ligi sada Prantsuse naisnäitlejat, -kirjanikku ja -teadlast ajalehele Le Monde avaliku kirja. Nende kartus pole asjatu, sest prantslast ilma flirdita ette kujutada on sama võimatu kui eestlast metsata. Kõige rohkem hirmutab flirdivaba tulevik neid, kes on selles osavad. Eestlased ilmselt nende hulka ei kuulu, nii et kas tulevikus tohib flirtida või mitte, ei lähe meile kui sel alal kehvadele tegijatele eriti korda.

Vaevalt oleks süüdistusi nii palju, kui ahistajaks (st puudutajaks, himura pilguga vaatajaks, külgelööjaks) oleks Brad Pitt.

Võimalik, et osa maailma tuimematest meestest on isegi rahul, kui flirt keelatakse ja asemele tuleb mõni muu, vähem pingutust nõudev viis, kuidas vastassugupoole vastu huvi üles näidata või kellegagi leivad ühte kappi panna. Ja pole võimatu, et tuleb aeg, mil naised nõuavad meestelt flirti.

Küll aga teeb igale südametunnistusega inimesele praegusel ajal haiget, et nende väheste tõeliste süüdlaste kõrval saavad peapesu või koguni reaalse süüdistuse ka süütud mehed. Mul on sellest siiralt kahju, ka sellest, et palju süüdistusi sünnib vaid emotsioonidest, mida on tekitanud hoopis muud probleemid. Näiteks kas või rahulolematus eluga või see, kui ei saa elus seda, mida tahad.

Inetut ja vaest ei süüdistata

Vaevalt oleks süüdistusi nii palju, kui ahistajaks (st puudutajaks, himura pilguga vaatajaks, külgelööjaks) oleks Brad Pitt.

Kahjuks ei jätku kõigile naistele meeldivaid flirtijaid ja osaliselt pahaaimamatult teevad seda hoogsalt needki, kes naistele ei meeldi. Kui vaadata, keda maailmas eriti tümitatakse, siis on need üldjuhul natuke kehvema välimuse ja iseloomuga mehed, kes aga on samas on küllalt rikkad, et nende süüdistamisest ka tulu tõuseks. Inetut ja vaest ei viitsi keegi süüdistada.

Elu näinud inimestele ei tule see üllatusena, et jälle käib maailmas jaht, sest inimloomus on kahjuks selline. Lihtsustatult öeldes on põhjuseid, miks inimkond ei saa rahus olla, vaid otsib ja keerutab tülisid üles (kas või meeste ja naiste vahel), päris mitu. Esiteks on otsa saanud üks väga oluline ajastu, teistmoodi väärtushinnangute ja energiaga aeg, mis algas läänes pärast Teist maailmasõda.

Jaht käiks ikka

Riigipiirid on muutunud, uued põlvkonnad on peale tulnud, eelmised vanaks saanud, elu on pea peale pööratud, eelmised sõjad, mis lõid (vähemalt läänemaailmas) õhu puhtaks, on liiga kaugesse minevikku vajunud. Kaugemad sõjad ei puuduta heaoluriike siiski otseselt. Inimeste käitumist mõjutab seegi, et maailma rahvaarv on mõnekümne aasta jooksul mitmekordistunud, ruumi on vähe, ressursid on piiratud, individualism ja egoism on aga tugevamad kui kunagi varem. Infotulv sunnib kasutama võtteid, mida internetita olla ei saaks.

Kui poleks ahistamisskandaale ja jahti meestele, toimuks jaht millelegi muule. See on praegu lihtsalt üks «asi», mis ühendab ja millest kõik aru saavad, ole kes tahes. Kindlasti on meeste süüdistamine saanud hoo sisse ka põhjusel, et naised pole kunagi olnud ühiskonnas nii heal positsioonil või isegi meestest tugevamad.

Võib öelda, et mehi ei karistata praegu vaid nende enda tegude, vaid ka esiisade käitumise eest. Ja naisedki ei mõtle vaid enda läbielatule, vaid alateadlikult kõigile oma ebaõnnestumistele ning kindlasti ka eelnevate põlvede naiste kannatustele. Nagu Tõnisson ei mõelnud parve põhja lastes ainult oma kaasaegsetele sakslastele, vaid eestlaste pika orjapõlve peale. 

Igal ajastul on alati kahjuks kedagi või midagi taga kiusatud, ja nõukogude aeg, eelkõige Stalini aeg, oli eestlastele selles mõttes eriti valus.

Mõtlemine muutub

Millise suuna võtab lähitulevikus ahistamine või millisel kujul inimkonna pinge järgmisel korral esile tuleb, on veel raske öelda. Tulemata see aga ei jää.

Meeste-naiste suhete pärast muretsema ei pea, sest need loksuvad pärast võitlust jälle paika, ehkki mingi muutus kindlasti toimub. See ei pea olema tingimata halb, sest ajad paratamatult muutuvad ja iga põlvkonnaga muutub mõtlemine. Orjapidajate järeltulijad ei ütle ju tänapäeval, et orjapidaja oli hea olla. Algul läheb kiik ühte äärmusesse, seejärel tagasi teise, kuni jääb õiges kohas püsima, et mingi aja pärast jälle kõikuma lüüa.