Ettekujutus lamedast maast.

FOTO: advisoranalyst.com

Vandenõuteooriate ja muude mõistusevastaste ideede uskujaid on võimalik täitsa edukalt ümber veenda, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Hulli ülikooli teaduskommunikatsiooni ja keemia professor Mark Lorch.

Istun rongis, kui vagunisse valgub kamp vutifänne. Nad tulevad otse mängult – ilmselgelt oli nende lemmikmeeskond võidukas – ja hõivavad vabu istmeid minu ümber. Üks näitsik haarab pingile maha jäetud ajalehe ja kihistab pilkamisi naeru, tsiteerides viimaseid Donald Trumpi ettetambitud «alternatiivseid fakte».

Varsti hakkavad ka teised poetama oma arvamusi Ameerika presidendi vandenõuteooriatelembuse teemal. Jutuvada pöördub peatselt muudegi vandenõuteooriate peale ja ma kuulan naudinguga kõrvalt, kuidas halastamatult nöögitakse lamemaalasi, keemiapilvede meeme ja Gwyneth Paltrow viimast ideed.

Siis aga vestlus soikub ja keegi kasutab võimalust sekkumiseks: «Need on ehk tõesti totrused, aga ärge püüdkegi mulle väita, et võime uskuda kõike, mida peavoolumeedia meile ette söödab! Võtke või Kuu peal käimised, mis olid sulaselgelt ja isegi mitte kuigi hästi võltsitud. Lugesin hiljuti üht blogi, kus juhiti tähelepanu sellele, et ühelgi fotol pole isegi tähti näha!»

Minu hämminguks leiab seltskond nüüd muidki toetavaid «asitõendeid» sellest, et Kuul käimine oli pettus: vastuolulised varjud fotodel; laperdav lipp, kuigi Kuul pole atmosfääri;  kuidas sai Neil Armstrongi filmida Kuu pinnal käimas, kui kedagi polnud kaamerat hoidmas.

Veel hetk tagasi tundus, et arukad inimesed on suutelised asitõendeid hindama ja loogilise järelduseni jõudma. Aga nüüd kipub kõik ogaruse poole kiskuma. Hingan siis sügavalt sisse ja otsustan sõna sekka öelda.

«Tegelikult saab seda kõike üpris lihtsalt seletada...»

Rabatud pilgud pöörduvad võhivõõrale, kes julges nende vestlusse vahele segada. Ma ei lase end sellest häirida ja jätkan, uhtudes neid üle faktide ja ratsionaalsete seletuste tulvaga.

Jätke ometi. Kuu peal pole tuult.

FOTO: Wikimedia

«Lipp ei laperdanud tuules, vaid lihtsalt liikus, kui Buzz Aldrin seda paigaldas! Fotod tehti Kuu päevaajal – ja mõistagi pole päeval tähti näha. Veidrad varjud tulenevad väga laia vahemikuga lainurkobjektiividest, mis moonutavad fotosid. Ning keegi ei filminud käsitsi Neili trapilt alla laskumist – kuumooduli välisküljele oli kinnitatud kaamera, mis salvestas teda «hiiglaslikku sammu» tegemas. Kui teile sellestki veel ei piisa, siis lõplikult paikapaneva tõestuse saab NASA kosmosesondi Lunar Reconnaissance Orbiter fotodest kuundumispaikadest, kus on selgelt näha Kuu pinnal ringi uidanud astronautide jäetud jäljed.

«Pihtas-põhjas!» mõtlen omaette.

Kuid minu kuulajad pole kaugeltki veel ümber veenatud. Nad hakkavad mulle vastu, käies välja aina rohkem naeruväärseid väiteid: kõike filmis Stanley Kubrick, võtmeisikud on saladuslikel põhjustel surnud, ja nii edasi...

Rong jõuab jaama ja ehkki see pole veel minu peatus, kasutan siiski võimalust ja väljun. Masinliku ettevaatlikkusega perroonile astudes mõtisklen, miks ma nende meele muutmiseks esitatud faktidega nii rängalt läbi põrusin.

Lihtne vastus on see, et faktid ja ratsionaalsed argumendid pole kuigi tõhusad inimeste uskumuste muutmiseks. Sest meie ratsionaalsetel ajudel on mitte-eriti-edasiarenenud evolutsioonilised «riistvaraühendused». Üks põhjuseid, miks vandenõuteooriaid nii järjekindlalt esile kerkib, on meie kihk kogu maailma struktuuri raamesse suruda ja erakordne võime mustrite nägemiseks. Tõepoolest, üks hiljutine uuring näitas isiku struktuuriiha seotust kalduvusega uskuda vandenõuteooriasse.

Võtkem näiteks see numbrijada:

0 0 1 1 0 0 1 0 0 1 0 0 1 1

Kas näete selles mustrit? Vägagi võimalik – ja Te pole ainus. Kiire Twitteri küsitlus (mis jäljendab tunduvalt põhjalikumat uuringut) täheldas, et 56 protsenti küsitletuist nõustub Teiega – kuigi selle jada koostasin ma ise, lihtsalt münti loopides.

Paistab, et meie vajadus struktuuri järele ja mustrite tuvastamise oskus võivad osutuda üleliia aktiivseteks, põhjustades lausa kalduvust märgata mustreid – näiteks tähtkujusid, koerakujulisi pilvi ja autismi põhjustavaid vaktsiine – ka seal, kus neid tegelikult polegi.

Kas näete sama mida minagi?

FOTO: prapann/Shutterstock

Tõenäoliselt oli mustrite märkamise võime meie esivanemate jaoks kasulik ellujäämisoskus – parem ekslikult tõlgendada märke kiskja kohalolust, kui mõnd väga suurt näljast kiisut üldse tähele panemata jätta. Ent sellesama soodumusega meie teaberikkasse maailma sulpsatades näeme juba kõikjal olematuid seoseid põhjuse ja tagajärje vahel – vandenõuteooriaid.

Kaaskondlik surve

Veel üks põhjus meie vandenõuteooriatesse uskumise tungile on see, et «sotsiaalsete loomadena» on meie ühiskondlik seisus (evolutsiooniliselt seisukohalt) palju olulisem kui tõde ise. Sestap võrdleme pidevalt oma tegevusi ja uskumusi enda kaaskondlaste omadega ning seejärel mugandame neid omavahel klappima. See tähendab, et kui meie sotsiaalne grupp millessegi usub, siis suurema tõenäosusega järgime pigem «oma karja» vaateid.

Taolist sotsiaalse mõju toimet käitumisele demonstreeris 1969. aastal kenasti tänavanurga eksperiment, mille viis koos kolleegidega läbi Ameerika sotsiaalpsühholoog Stanley Milgram (rohkem tuntud oma uuringute poolest autoriteetidele kuuletumisest). Seda lihtsat (ja lõbusat) eksperimenti saate kergesti ka ise korrata. Minge lihtsalt mõnda rahvarikkasse tänavanurka ja jõllitage 60 sekundit taeva poole.

Üsna tõenäoliselt peatuvad vaid väga vähesed inimesed uudistamaks, mida te õieti vaatate – Milgram tuvastas oma uuringus, et ülesvahtijaga liitus umbkaudu neli protsenti möödakäijatest. Kutsuge nüüd mõned sõbrad oma kõrgussekanduvas vaatluses kaasa lööma. Mida suuremaks grupp kasvab, seda rohkem rahvast peatub ja hakkab samuti taevast takseerima. Kui ülesvahtijate grupp on paisunud 15-liikmeliseks, peatub juba tubli 40 protsenti möödakäijatest ja ajab koos teiega kõrgusse kiigates kaela õieli. Ilmselt olete ka ise seda efekti kogenud mõnel turuplatsil, adudes tungi liikuda juba rahva poolt ümbritsetud leti poole.

Mida te õieti vaatate?

FOTO: SCANPIX

See põhimõte kehtib sama jõuliselt ka ideede kohta. Mida rohkem inimesi mingit teabekildu usub, seda enam kaldume toda teavet tõeks pidama. Ja seega, kui oleme oma sotsiaalse grupi kaudu mingile ideele üleliia allutatud, siis kinnistub see meie maailmavaatesse. Lühidalt: sotsiaalne tõestus on hulga tõhusam veenmistehnika kui puhtalt asitõenditel põhinev tõestus, mistõttu ongi taoline tõestus reklaaminduses nõnda menukas («80 protsenti emadest nõustub»).

Sotsiaalne tõestus on pelgalt üks paljudest loogilistest eksijäreldustest, mis panevad meid lisaks ka asitõendeid eirama. Sellega seostuv probleem on meie igikestev kinnituskalduvus, ehk et inimesed kipuvad välja otsima ja uskuma andmeid, mis toetavad nende vaateid – ning kõrvale jätma neid, mis ei toeta. See häda kimbutab meid kõiki. Meenutage kasvõi viimati jälgitud raadio- või teledebatti. Kui veenvaks pidasite iseenda vaadetele vastukäivat argumenti võrreldes sellega, mis nendega klappis?

Kuitahes ratsionaalsed kummagi poole väited ka polnuks, jätsite tõenäoliselt vastasleeri argumendid suures osas tähelepanuta ja kiitsite teile sobivaid seisukohti. Ühtlasi väljendub kinnituskalduvuses ka soov valida teavet pigem allikatest, mis juba niigi meie vaadetega kattuvad (mis ilmselt pärineb meie sotsiaalsest grupist).

Sestap määravad teie poliitilised vaated ilmselt ka teie uudistekanalite eelistuse.

Muidugi on olemas ka «veendumuste süsteem», mis tuvastab kinnituskalduvuselaadseid loogilisi eksijäreldusi ja üritab neid kõrvaldada. See süsteem on teadus, mis vaatluste kordamise meetodil muudab anekdoodi andmeteks, kahandab kinnituskalduvust ja nõustub, et asitõendite alusel võib teooriaid värskendada. Ehk siis teadus võimaldab iseendagi tüvitekstide korrigeerimist. Sellest hoolimata on kinnituskalduvus nuhtluseks meile kõigile. Kuulus füüsik Richard Feynman on tolsamal teemal värvikalt kirjeldanud näidet, mis kerkis esile ühes füüsika täpseimas valdkonnas – osakestefüüsikas.

[Robert Andrews] Millikan mõõtis elektroni laengut õlipiiskade tilgutamise katse abil ja tegi järelduse, mille kohta nüüd juba teame, et see pole päris õige. See on pisut paigast ära, sest õhu viskoossuse näitaja oli tal ebatäpne. Põnev on jälgida elektroni laengu mõõtmise ajalugu pärast Millikani katset. Tulemusi aja lõikes reastades selgub, et üks on Millikani väärtusest pisut suurem, ja järgmine on eelmisest veidi suurem, ning järgmine on eelmisest veidi suurem, kuni lõpuks jõutaksegi välja suurema väärtuseni.

Miks aga kohe ei avastatud, et uus väärtus on suurem? Teadlased häbenevad seda ajalugu, sest ilmselgelt toimiti järgnevalt: kui saadi Millikani tulemusest liialt palju kõrgem väärtus, siis arvati, et miski peab olema valesti ning hakati otsima ja leitigi põhjus, miks miski võiks valesti olla. Kui saadi Millikani tulemusele lähedasem väärtus, siis nõnda agaralt ei otsitud.

Müüdimurdmise äpardused

Võib ju tekkida kiusatus võtta šnitti massimeediast ning püüda väärarusaamu ja vandenõuteooriaid «müüdimurdmise» kaudu kummutada. Müüdi reaalsusega kõrvutamine näikse olevat hea meetod fakti ja valskuse võrdlemiseks, et tõde tuleks seeläbi ilmsiks. Ent seegi lähenemine osutuks kehvaks, kuna paistab esile kutsuvat nähtust nimega tagasilöögi efekt, mille tõttu muutub hoopiski müüt ise lõpuks meeldejäävamaks kui fakt.

Ühe selle nähtuse eredamaid näiteid tuvastas uuring, mis hindas gripivaktsiine käsitlevat infoflaierit «Müüdid ja faktid». Kohe pärast flaieri läbilugemist mäletasid osalejad täpselt fakte faktidena ja müüte müütidena. Aga kõigest 30 minutit hiljem oli kogu teave juba suisa pea peale pööratud – müüdid olid «faktidena» tunduvalt paremini meelde jäänud.

Arvatavasti aitab pelgalt müütide mainiminegi tegelikult neid tugevdada. Aga aegamööda ununeb müüdi kuulmise kontekst – antud juhul müüdi kummutamine – ja järele jääb üksnes mälestus müüdist endast.

Mis veelgi hullem, kindlaid veendumusi hoidvale inimgrupile valgustusliku teabe esitamine võib tegelikult nende seisukohta tugevdada, hoolimata seda õõnestavast uuest infost. Uued asitõendid tekitavad vasturääkivusi meie veendumustes ja sellest tulenevat ebamugavustunnet. Ent oma veendumuste muutmise asemel kipume ennast õigustama ja kasvatama üha suuremat sallimatust vastustavate teooriate suhtes, mis omakorda võib veelgi meie algseid seisukohti süvendada. Taoline «bumerangiefekt» on üüratu probleem, kui üritada inimesi parema käitumise suunas nügida.

Vali oma sõnu hoolikalt.

FOTO: Kunertus/Shutterstock

Näiteks on uuringudki juba tuvastanud, et suitsetamise, alkoholi ja uimastite tarbimise vähendamisele suunatud avalikud teavitused ei toimi – kõigil oli hoopis vastupidine efekt.

Saa inimestega sõbraks

Kui faktidele tugineda ei saagi, kuidas siis veenda inimesi vandenõuteooriatest või muudest mõistusevastastest ideedest loobuma?

Teaduslikust kirjandusest võib ajapikku abi olla. Ma ei pea siinkohal silmas kursisolemist teadusfaktide, -isikute ja -tehnikatega. Tarvis on teadusliku meetodi kirjaoskust, nagu analüütilise mõtlemise rakendamist. Ja tõepoolest, uuringute kohaselt on vandenõuteooriate hülgamine seotud tugevama analüütilise mõtlemisega. Enamik inimesi ei tegele iialgi ise teadusega, kuid me puutume sellega kokku ja kasutame seda igapäevaselt ning kodanikud vajavad oskusi, mille abil teaduslikke väiteid kriitiliselt hinnata.

Muidugi ei aita kogu riikliku õppekava muutmine mind enam rongis toimunud väitluse osas. Kärmema kontakti saavutamiseks tuleb esmalt mõista, et tohutult palju abi on «hõimu» kuulumisest. Enne oma sõnumit kuulutama asumist püüdke leida mingigi ühine kandepind.

Seniks aga – tagasilöögi efekti vältimiseks eirake müüte. Ärge neid isegi mainige ega nende peale noogutage. Lihtsalt laduge ette võtmepunktid: vaktsiinid on ohutud ja vähendavad grippi haigestumise võimalust 50-60 protsenti, punkt. Ärge mainige väärarusaamu, kuna just need kipuvad paremini meelde jääma.

Lisaks, ärge ajage vastaspoolt puhevile nende maailmavaadet kritiseerides. Selle asemel pakkuge välja seletusi, mis nende seniste veendumustega kokku kõlavad. Näiteks konservatiivsed kliimamuutuste eitajad võivad palju tõenaolisemalt meelt muuta, kui neile ka keskkonnasõbralikke ärivõimalusi tutvustatakse.

Veel üks soovitus: asja iva väljatoomiseks jutustage lugusid. Inimesi köidavad pajatused palju rohkem kui väitluslikud või kirjeldavad dialoogid. Pajatused seovad kokku põhjuse ja tagajärje, tehes teie poolt soovitud järeldusteni jõudmise peaaegu vältimatuks.

See kõik ei tähenda sugugi, et faktid ja teaduslik konsensus polegi tähtsad – need on kriitiliselt olulised. Kuid meie mõtlemise vigade teadvustamine võimaldab teil tunduvalt veenvamalt oma jutu tuuma esile tuua.

Dogmadele väljakutse esitamine on küll elutähtis, kuid seoseta punktide ühendamise ja vandenõuteooria väljakäimise asemel peame otsutajatelt asitõendeid nõudma. Küsige andmeid, mis võiks teie veendumust toetada – ja otsige teavet, mis selle proovile paneb. See protsess tähendab ühtlasi meie endi eelarvamuslike vaistude, piirangute ja loogiliste eksijärelduste teadvustamist.

Kuidas võinuks siis minna minu vestlus rongis, kui oleksin omaenda nõuandeid järginud...? Naaskem sellesse hetke, mil märkasin, et asi kipub ogaruse poole kiskuma. Seekord hingan sügavalt sisse ja ütlen sõna sekka.

«See oli vägev mäng. Kahju, et ma piletit ei saanud.»

Peagi arutame kõik juba süvitsi vutimeeskonna selle hooaja väljavaateid. Pärast mõneminutilist lobisemist pöördun Kuu peal käimise vandenõuteoreetiku poole: «Kuule, ma jäin korra mõttesse selle peale, mida sa Kuul käimisest rääkisid. Mõnedel fotodel oli ju Päikest näha?»

Ta noogutab.

«Seega oli Kuul päevaaeg – kas siin Maa peal üldse eeldaksid sellal mõnd tähte näha?»

«Huhh, ega vist mitte, pole sellele mõelnudki. Võib-olla polnudki seal blogis kõik päris õige.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas