EKI keelekool: vanusejuttu

Argo Mund Foto: Erakogu

«Mida teevad kõik inimesed ühel ajal?» kõlab ammune küsimus. Vastust te muidugi teate: vananevad. Aga millise ne-liitelise sõna kokku-lahkukirjutuse vastu tunnevad eesti keele kasutajad huvi siis, kui on vaja tekstis märkida eluiga? Ju arvate oma kogemuse põhjal sellegi ära: aastane.

Kui vanust tähistav arv on ühesõnaline, läheb see aastasega kokku: kolmeaastane, kahekümneaastane, tuhandeaastane. Kui arv koosneb mitmest sõnast, jääb aastane lahku: kahekümne kahe aastane, kolmesaja kaheksakümne kuue aastane. Osa kirjutajaid vajub mõttesse siis, kui liitsõnasse tuleb kolm ühesugust tähte kõrvuti. Näiteks kas nelja-aastane või neljaaastane, saja-aastane või sajaaastane? Nagu «Keelekooli» rubriigi püsilugejad teavad, on siin rööpvormid: kirjutada võib nii kriipsuga kui ka kriipsuta, mõlemat moodi on õige. Arvesse tuleb võtta üksnes seda, et ühe teksti piires tuleb üht rööpvormi kasutada järjekindlalt.

Kui vanus on kirjutatud arvuga, on kaks võimalust: panna vanuse ja ne-omadussõna vahele sidekriips või vormistada need tühikuta kokku ehk 30-aastane ja 30aastane. Viimane on eesti ortograafias olnud üle kahe kümnendi. Igapäises tekstimaailmas näeb tegelikult veel mitut varianti, nt «30 aastane», «30. aastane», «30-ne aastane», kuid neist ei ole kirjakeele reeglitega kooskõlas mitte ükski.

Kui on vaja kirja panna vanusevahemikke, on viise jällegi mitu: 16–24-aastased ja 16–24aastased. Esimene kriips on pikk ehk tegemist on mõttekriipsuga, sest just see märk asendab sõna kuni. Mõttekriipsu ette ega järele siin tühikut ei tule. Tagumise ehk sidekriipsu puhul võib kirjutaja ise otsustada, kas seda tarvitada, võimalik on ka kokkukirjutus.

Taoti on tarvis meelde tuletada, et ülalöeldu kehtib teistegi käänete kohta peale nimetava, nii on näiteks ainsuse omastavas 50-aastase ja 50aastase, mitmuse alaleütlevas 50-aastastele ja 50aastastele.

Eelmise lõigu näited said meelega juubelihõngulised. Eesti keele mõõtmatus sõnaparves on väike hulk selliseid, mille loomise aeg ja looja on täpselt teada. Tänavu jaanuaris möödub «Uudis- ja unarsõnade» raamatu järgi pool sajandit niisuguse keelendi sünnist, mille tegemise ajend oli toonase tehase Punane Ret soov leida senise asemele parem väljendus. Enne uue sõna omaksvõttu pruugiti ühendeid akustiline agregaat ja akustiline süsteem. Keelemees Rein Kull soovitas 1968. aasta alguses nende asemele aga tuletist kõlar, mis oli suupärasem ja sai kiiresti tuntuks. Palju õnne kõlarile!