Henry Auväärt

FOTO: Ene Schultz/ Saarefoto

Eesti juhid on niivõrd ülekoormatud, et ei suuda leida aega töötajate hoidmisse panustada, kirjutab tööportaali CV Keskus Baltikumi kommunikatsioonijuht Henry Auväärt.

2017. aastal võttis rekordarv eestimaalasi ette parema töökoha otsingu ning tööandjad avaldasid kümneid tuhandeid tööpakkumisi ehk võimalusi leida hea töö. Sealhulgas muutus Eesti tööturg ka märksa läbipaistvamaks – avaldati üle 11 000 avaliku palganumbriga tööpakkumise. Ka Eesti keskmine palk näitas kiiret kasvutempot – statistikaameti andmetel kasvas brutokuupalk aasta võrdluses esimeses kvartalis 5,7 protsenti, teises 6,8 protsenti ja kolmandas kvartalis 7,4 protsenti. Lisaks oli märgata, et paljud tööandjad tundsid huvi ka terminite vastu nagu «paindlik tööaeg», «tööandja maine» ja otsisid lisalugemist teemal «Kuidas motiveerida töötajaid?».

Ei ole enam saladus, et keerulisemaks muutunud olukord Eesti tööturul oli mainitud trendide suureks mõjuteguriks – koguni 87 protsenti tööandjatest tunnetas, et töötajate leidmine on võrreldes varasemaga raskemaks muutunud. Loomulikult andis mainitud trendidele hoogu ka Eesti majanduse kiire areng, mis samal ajal kergitas aga ka töötajate ootusi – ei saagi ju ometi eeldada, et meie inimesed on valmis töötama samadel tingimustel, mis kehtisid kümme aastat tagasi. Töövõtjate netotöötasude ootused kasvasid oktoobrikuus tehtud uuringu tulemusel võrdluses eelmise aastaga +7,1 protsenti, ületades 1500 euro piiri.

2018. aasta alguses ei tohiks enam olla ka uudis, et lisaks palgaootuste kerkimisele on kasvanud ootused nii tööle kui ka juhtidele. Möödunud aastal märkasime uuringutest ja tuntud tööandjatest avalikkuse ette jõudnud lugudest just kõrget rahulolematust juhtimiskvaliteediga. Kõrvalseisjale võis jääda mulje, et töötajate leidmisega meie ettevõtjatel probleeme ei ole – miks muidu saame endale lubada olukorda, kus kaks kolmandikku ei ole rahul juhtimiskvaliteediga ja kolmandik töötajatest on nõus isegi leppima väiksema palgaga, kui vahetuks nende otsene ülemus.

2017. aastal tehtud uuringute lähemal analüüsimisel näib, et juhtidega rahulolematuse taga peitub aga Eesti inimestele tavapärane harjumus – teha liiga palju tööd. Nimelt näitasid uuringud, et paljud juhid tegid ületunde. Seega ei olnud juhtidel aruannete, «põlevate» probleemide ja prognoosimise kõrvalt lihtsalt aega tegeleda sellega, mis väheneva tööjõuga riigis tegelikult oluline on. Nii tööaeg kui ka aasta said kahjuks enne otsa, kui juht jõudis pidada arenguvestlusi ja olla iga päev töötajate jaoks kättesaadav.

Tööturule sisenejate arv hakkab kiirelt langema

Eelnev aasta ei ole meid kaugeltki ette valmistanud selleks, mis ees seisab. Olgugi et kandidaatideni jõudmiseks tuli vaeva näha, leidus igal kuul kümneid tuhandeid töötajaid, kes soovisid uuele töökohale liikuda.

Tööturule sisenejate arv on aga demograafilistest trendidest tulenevalt vähenemas. Kui 1988. aastal oli sündinute arv 25 060, siis põlvkond, kes on täna tööturule sisenemas, sündis aastal 1998, mil sündinute arv oli juba kaks korda väiksem: 12 167. Kui arvestame ka tööturult väljuvate töötajate arvu, ulatub tööjõu puudujääk kümnetesse tuhandetesse.

Ei tasu sinisilmselt unistada, et puuduolevad töökäed tulevad siia välisriikidest. Tegelikkuses ei ole suur osa tööandjatest valmis töökeskkonda võõrkeelseks muutma. Lisaks unustatakse tihtipeale, et rahvusvahelisel tööturul konkureerime ka teiste tipptegijatega – Google, Facebook, Apple ja teised. Tööjõukriisi serval seisab meiega koos enamik suurriikidest. Ennustades, et maailma suurimad majandused liiguvad sarnases tempos nagu viimased kakskümmend aastat (läbides ka samas mahus kriise ja tõuse), ületab aastal 2030 tööjõupakkumine nõudlust vaid Ameerika Ühendriikides, Indias ja Indoneesias, väitis BCG personaliotsingute ekspert Rainer Strack oma ettekandes «Üllatav tööjõukriis aastal 2030». Seega on koguni 87 protsenti maailma suurima majandusega riikidest jõudmas 15 aastaga tööjõukriisi.

Pisikesel Eesti tööturul tuleb sellest järeldada, et rahvusvahelise talendi meelitamine on tunduvalt keerukam, kui arvame. Ainult ilusti kujundatud rahnudest ja siilidest ei piisa. Piiri taga ei oota kümneid tuhandeid talente, seljas vaid matkakott, et minna avastama põhjamaid. Kui need muinasjutulised tegelased oleksid olemas, viiks teekond neid Skandinaaviasse. Nimelt edestavad nii Soome, Rootsi kui ka Norra Eestit maailma ihaldusväärseimate sihtriikide edetabelis, mis loodi enam kui 200 000 tööotsija küsitlemisel 168 riigist. Eesti hoiab ihaldusväärsete sihtriikide edetabelis tagasihoidlikku 68. positsiooni, edestades sealjuures (veel) Lätit ja Leedut.

Järelikult sõltub Eesti majanduskasvu tempo hoidmine meist endist. Inimestest, kes ka täna kümneid tunde nädalas selle nimel tööd teevad. Hea tempo hoidmiseks tuleb aga leida võimalusi produktiivsust tõsta. On selge, et vajame rohkem lisandväärtust tootvaid töökohti ja väga head ümberõpet, et anda meie enda inimestele võimalusi liikuda parematele töökohtadele.

Kuidas vähendada rahulolematust?

Me veedame märkimisväärse osa oma elust ­tööl olles – paljud 40 tundi nädalas ehk umbes kolmandiku oma ajast. Kahjuks näitas 2017. aastal korraldatud uuring, et 2/3 töötajatest ei ole juhtimiskvaliteediga rahul. Iga kolmas on parema juhi nimel nõus leppima isegi madalama palgaga. Ja seda olukorras, kus kõigest 38 protsenti töötajatest saavad väita, et nad on oma tänase töötasuga rahul. Väheneva tööjõuga riigis ei ole niivõrd kõrge juhtimisega ja palgaga rahulolematus aktsepteeritav.

Rahulolematuse vähendamise lahendust ei tohiks otsida ega oodata kiirest palgakasvust. Ühelt poolt ei suuda Eesti tööandjad kiires palgakasvu tempos kaua vastu pidada ja teiselt poolt vähendab palgakasv rahulolematust vaid piirini, kus meie toimetulekuvajadus on kaetud. Sealt edasi algab aga motivatsioon ja tööga haaratus ehk teadmine, et meie tööl on eesmärk, mõju ja see teeb meid õnnelikuks. Pealegi, miks peaksid meie inimesed pisut kõrgema tasu eest jätkuvalt tegema igavat tööd ebameeldiva juhi alluvuses? Peame jätkama töötamist selle nimel, et Eesti inimesed saaksid liikuda motiveerivamatele töökohtadele. Loomulikult on antud töökohad ka paremini tasustatud, kuna pakuvad tööandjale suuremat väärtust.

Töötajad jätavad maha juhi, mitte ettevõtte

Hiljuti korraldatud uuringust, millesse andis panuse enam kui 10 000 töövõtjat, selgus, et enam kui iga neljas Eesti töötaja plaanib lähiajal paremat tööd otsida.

Lihtne on oletada ja teha viga, et iga neljas töötaja on kiire majanduskasvu tulemusel muutunud niivõrd ambitsioonikaks ja noored nii ebalojaalseks, et sagivad tööturul püsimatult ringi. Suur osa neist ei lahku üldsegi mitte halva töö tõttu. Töötajad jätavad maha juhi, mitte ettevõtte.

Valdav osa parema töökoha otsingutest ja tööpakkumiste sirvimisest toimub töötundidel kella kaheksast viieni. Seega tehakse lõplik otsus uue töökoha jahile asumisest tööajal. Järelikult peitub tööl tegur, mis paneb veerandi eestimaalastest paremat tööd otsima.

Juht, kes ei kuula ega mõista oma töötajaid, saab lihtsasti muuta tööõhkkonna talumatult pingeliseks. 40 tundi nädalas ebamugavas ja pingelises keskkonnas olemine mõjub nii tervisele kui saab ka tõuketeguriks uuele töökohale liikumisel. Elu on lihtsalt liiga lühike, et veeta sellest pool pidevas stressis ja ebameeldivas keskkonnas olles.

Meie juhtidel ei jagu töötajate hoidmiseks aega

Paljud Eesti juhid tegelikult teavad, kuidas töötajaid juhtida. Nii nagu Eesti töövõtjateni, jõuab ka juhtideni info, kuidas tipptegijad ja ihaldusväärseimad tööandjad oma töötajaid hoiavad ja neid motiveerivad. Kindlasti on meie juhid kuulnud, et tuleb leida aega töötajatega suhelda, kuulata nende arvamusi ja uurida, kuidas neil läheb, mis tööl on hästi ja mis halvasti. Nad teavad, et tuleb rääkida ka sellest, kuhu ettevõte on liikumas ja kui väärtuslik on töötaja panus eesmärkide saavutamisse. Kahjuks ainult teadmistest aga ei piisa.

Eesti ettevõtetes ei ole haruldane nähtus, kus pärast tulekahjude kustutamist, raportite ja kokkuvõtete tegemist, on päev õhtusse jõudnud ja juht ei ole taas leidnud piisavalt aega oma töötajate jaoks. Sügisel korraldatud CV Keskuse uuring näitas, et juhtide seas leidsid end ületunde tegemast koguni 61 protsenti vastanutest. Näib, et Eesti juhid on niivõrd ülekoormatud, et ei suuda leida aega töötajate hoidmisesse panustada.

Seega on töötajate õnne ja Eesti arengu valem vähem tööd tegev juht, kes leiaks rohkem aega oma ettevõtte tähtsaima vara – tööturul aina väheneva ressursi ehk talendika töötegija – hoidmisele. Ajanappuses on juht aga ise süüdi, tuleb lihtsalt parandada oskust delegeerida vastutust ja vaadata üle prioriteedid. Kui töötajad hakkavad lahkuma, muutub seis ka Excelis nukraks. Loodetavasti leidub 2018. aastal vähem ületunde tegevaid juhte.