Mehed vaatamas televiisorist Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet. Pilt on illustratiivne

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Artemi Troitski vaatleb, millised eesseisvad sündmused ja mullused arengud mõjutavad alanud aastal Venemaad.

Artemi Troitski

FOTO: Tairo Lutter

Huvitav, kuidas hindavad tuleviku ajaloolased 21. sajandi kümnendate aastate lõpu Venemaad? Varasemate aastakümnete lõpud on meie maal olnud enamasti kirkad ja sümboolsed. Nii et variante ja analoogiaid leiab lausa kuhjaga!

1920ndate lõpp: majandusvabaduse ja poliitilise killustumuse lõplik väljajuurimine, «suur murrang» Suure Juhi absoluutse võimu ja totalitarismi suunas

1930ndate lõpp: kõige rängem poliitiline terror ja valmistumine sõjaks ülejäänud maailmaga

1940ndate lõpp: külma sõja tippaeg, tuumašantaaž, võitlus kosmopolitismiga, natsionalistliku ja antisemiitliku propaganda kasv

1950ndate lõpp: ideoloogiline sula ja kultuuri õitseng, murrang teaduses ja tehnikas

1960ndate lõpp: sulajärgne kruvide kinnikeeramine, võitlus teisitimõtlemisega, hiljem seisakuks ja stagnatsiooniks nimetatud režiimi kujunemine

1970ndate lõpp: seisaku agoonia, libisemine verisesse Afganistani sõtta, majanduskriis ja tühjad kaupluseletid

1980ndate lõpp: võimsad poliitilised ja majanduslikud reformid ülalt (tuntud perestroika nime all), ühiskonna kiire demokratiseerumine

1990ndate lõpp: kassiahastus demokraatiast, mida raskendas sõda Tšetšeenias, finantskriis ja usalduse kadu võimude suhtes

Nullindate lõpp: nafta- ja maagaasipõhine heaolu, korruptsiooni kasv, rahu ja sõprus läänega hoolimata esimestest suurriikliku agressiivsuse ilmingutest (Gruusia)

Nii et millega siis sarnane? Äkki tasuks hääletada?

Mina täpset ja õiget vastust ei tea, küll aga püüan paremaks mõistmiseks terasemalt vaadelda lahkunud aasta sündmusi. Minu arvates kõige tähtsamad olid järgmised sündmused.

1. Revolutsioon 100. Juba väljendil «seitsmeteistkümnes aasta» on kõigile venelastele ja endistele Nõukogude inimestele kindel tähendus: muutused, revolutsioon, maha! Praegune Venemaa võim ei oska midagi koledamat ette kujutadagi, seepärast ponnistati maksimaalselt, et rahvas suurt juubelit mitte ainult ei tähistaks, vaid isegi üldse tähele ei paneks.

Kodanlik-demokraatlik antimonarhistlik (ah, milline sõnakooslus!) veebruarirevolutsioon vaikiti sootuks maha. Sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni tähistati mitme karikatuurse telesarjaga. Jah, igati oli ilmne: kumbki revolutsioon ei lähe Putini õukonnale kuidagi peale ei sisu ega vormi poolest.

2. Noorsugu. Venemaa poliitikasse on ilmunud uus ettenägematu tegur, võimudele aga uus peavalu allikas. Selle nimi on noorsugu. Korruptsioonivastased meeleavaldused (eriti 26. märtsil ja 12. juunil) näitasid, et venelaste uusim põlvkond erineb põhjalikult nullindate noortekarjast, kelle ajutegevusele panid põõna õlu, narkots ja raha. Nad on aktiivsemad ja kriitilisemalt meelestatud. Režiimi meeleheitlikud katsed uut voolust «sängi suruda» on esialgu olnud üpris armetud.

3. Navalnõi. Tema on kahtlemata Venemaa «aasta inimene». Valimiskampaania staabid kümnetes linnades, sajad massiaktsioonid, kümned tuhanded vabatahtlikud, miljoneid videote vaatajaid. Pluss regulaarsed kinnipidamised, kinnipanemised, provokatsioonid ja isegi vägivald. Sellist «vasika pusklemist tammega» (loodame, et nagu Taavet Koljatiga) ei olnud maa veel näinud, isegi mitte nõukogude ajal! Sealjuures rahvamassid pelgavad pisut Navalnõid, sest usuvad siiralt, et ta on Ameerika spioon, roiskunud intelligents aga suhtub temasse «magus-hapult»: paljud näevad temas uut Jeltsinit, mõned lausa uut Stalinit.

Presidendi administratsiooni n-ö hall propaganda on edukas olnud.

4. Välispoliitiline avantürism. 2014. aastast peale käitub Venemaa nagu jultunud tänavapoiss, terroriseerides elus edasi jõudnud korralikke inimesi. Lisaks kahtlase väärtusega ebapopulaarsele operatsioonile Süürias on Kreml käivitanud häkkerite, trollide, robotvõrkude ja muu jälkuse toel lääne vastu suunatud võimsa kübersõja. Eesmärk on mõjutada varjatult Atlandi allianssi kuuluvate vaenlaste välis- ja isegi sisepoliitikat. Ootamatud rünnakud tõid küll edu (Brexit, Trump), aga küberputinoidid ei osanud ometi oma jälgi täielikult peita ning nüüd on neid tabanud vastureaktsioon. Ja ega see Trump ka nii kergesti juhitav ei ole.

5. Lääs näitab hambaid. Andestamatult palju aastaid pidi raisku minema, enne kui esimese maailma riikide juhid mõistsid viimaks üht õige lihtsat, lausa silmatorkavat tõde: Putinit ja tema lähikonda ei tohi mingil juhul uskuda, sest, nagu ütleb levinud vene vanasõna, nad valetavad iga hingetõmbega.

Sanktsioonide maht aina suureneb, mustad nimekirjad pikenevad, Venemaa režǐimi alandavaid samme – alates oligarhide vahistamisest ja lõpetades rahvuskoondise kõrvaldamisega olümpiamängudelt – võetakse ette järjest sagedamini. Ja siin ei ole asi mitte patoloogilises russofoobias, nagu Venemaal tavatsetakse arvata, vaid täiesti mõistetavas soovis anda kasvatamatule Venemaale õpetust ja panna ta paika. Kreml vastab sellele nördimuse, solvumise ja faktide eitamisega.

Suurem osa neist sündmustest oli ette näha. Erandiks olid Kremli võrgubanditism (mille vormid ja haare vajavad veel selgitamist ja vastusammud astumist) ning, mis peamine, äkitselt välja ilmunud mässumeelne noorsugu – strateegilisest vaatenurgast on viimane vaieldamatult 2017. aasta ilminguist olulisim. Milline tuleb «banketi jätk»?

Ma usun, et eesseisev aasta on veel vähem ennustatav olukorra, eelkõige just majandusliku olukorra üldise ebakindluse süvenemise tõttu. Aga mõningaid tähtsaid sündmusi võib siiski juba praegu ette näha.

1. Valimised. Värske kandidaat Vladimir Putin võidab ilma vaevata märtsikuised presidendivalimised, kogudes nii umbes 70 protsenti häältest. Isegi märkimisväärse «karussellita» saavad Zjuganov ja Žirinovski 8–10 protsenti ning Mironov, Sobtšak ja Javlinski 2–3 protsenti häältest. Navalnõid loomulikult valimistele ei lubata, mistõttu suurlinnades paljud boikotivad valimisi ega lähe üldse jaoskonda või sodivad sedelid midagi vähem või rohkem vaimukat täis. Ametisse pühitsemiseni välja peetakse protestiaktsioone, millega kaasnevad massilised kinnipidamised.

2. Valitsus. Peagi pärast (aga pole ka välistatud, et otse enne) valimisi toimub midagi, mida on juba ammu oodatud: Medvedev saadetakse erru. Tähtis on see, kes tema asemele pannakse. Variandid: liberaal-tehnokraatlik (Kudrin, Nabiullina), mobiliseeriv-patriootlik (mõni jõuametkondade esindaja, Glazjev, Rogozin), neutraalne (kes iganes). Ma ise kaldun kolmanda, «otsustusvõimetu» variandi poole.

3. Jalgpalli MM. Kõige õnnetumad maailmameistrivõistlused, sest neid pole kellelegi tarvis. Venemaa juhtkonnal pole sealt midagi püüda: mainet pärast dopinguskandaali enam puhtaks ei pese, meeskond esineb usutavasti keskpäraselt, kulud on metsikud. Lihtrahvale on MM ainult üks suur peavalu ilma vähimagi hüvituseta. Kui välismaised fanaatikud üldse kohale tulevad, siis on neid vähe ja nad pelgavad kõike. Annaks jumal, et ei puhkeks kaklusi, rassismi- ja šovinismipuhanguid… Muide, ei ole lõplikult välistatud, et MM korraldatakse ikkagi sootuks kuskil mujal.

4. Välispoliitika. Aeglaselt ja vastutahtsi, ehkki kõlavate rahuarmastavate loosungite all, löntsib see kokku kuivava majanduse kannul – nagu seda läänes juba ammu oodatakse. Kauplemisobjektiks («sanktsioonide leevendamine vastutasuks x eest») on Ukraina. Osaliselt täidetakse Minski kokkuleppeid. Suurem osa jõude tuuakse Süüriast ära. Komisjoni lõppjäreldused, mis kinnitavad, et reisilennuk Boeing MH17 tulistati Donbassi kohal alla Venemaa raketiga, kuulutatakse valeks ja laimuks. Trollide ja häkkerite rünnakuid USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu eitatakse samuti.

5. Sisepoliitika ja opositsioon. Paremkonservatiivne kallak ideoloogias süveneb ja omandab selgelt monarhistliku värvingu. Uskumatu pompoossusega (isegi jalgpallist hoolimata) tähistatakse tsaaripere mahalaskmise sajandat aastapäeva.

Protestiliikumine ei vaibu, keskendudes majanduslikele nõudmistele ning Moskva linnapea ja Peterburi kuberneri valimistele. Navalnõi kõrvale tekib uusi liidreid, nii tuttavaid (Dmitri Gudkov) kui ka päris noorukesi. Ksenija Sobtšak kaob kohe presidendivalimiste järel jäljetult poliitikalavalt.

2018. aasta sahinad

  • Veel enne aasta lõppu kehtestatakse uus põhiseadus, aga selles…
  • Putin abiellub Romanovite koja pärijannaga
  • Kohe-kohe kehtestatakse väljasõiduviisad
  • Putinil ilmneb polüskleroos ja ta annab võimu üle Kadõrovile
  • Ameerika häkkerid mõjutavad Venemaa valimisi ja rubla kurssi
  • Oligarhid kirjutavad Putinile salajase kirja palvega Setšin trellide taha panna
  • Saudi Araabia ostab MMil võidu Venemaa üle miljardi dollari eest

Aga võib-olla seisab ees hoopis midagi muud! Putini režiimi kiire agoonia, õigeusklike fundamentalistide või liberaalsete progressivistide võimuletulek, finantsmajanduslik kollaps või uus sula… Eks aasta pärast näeme!