Mihkel Mutt: tagasi tulevikku

Mihkel Mutt

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Mida õigupoolest tähendab praegune noortelembus või lausa noortele pugemine ning millised valikud meil üle aegade ja põlvkondade ulatuvate sidemete hoidmisel on, arutleb Mihkel Mutt.

President rõhutab noorte tähtsust. Noori õhutatakse kirjutama oma visioonidest seoses Eesti Vabariigiga. Jaak Allik kirjutas Õhtulehes, et need noored (spontaansel tantsupeol vabadusplatsil) «ei lase endale pähe astuda» (mida tõlgendasin tema lootusena, et noored ei kuula EKREt, vaid moodustavad tulevikus sotside tulubaasi).

Ühiskonna eduka toimimise alus on tasakaal selle erinevate gruppide (rahvus, sugu, vanust, religoon jne) huvide vahel. Teatud puhkudel seda eiratakse nn positiivse diskrimineerimisena. Eesti on praegu nii noortelembene nagu vist ei kunagi varem oma ajaloos. Praegused võimalused tunduvad isegi keskealistele uskumatud võrreldes nende endi omadega. Tule ainult, palun, tee, avalda, lavasta! Selle üheks näiteks on Müürilehe (ML) toomine riigi rahakoti peale (oma tüübilt võiks ML olla ju kunagiste käsikirjaliste almanahhide analoog.)

Vähemasti kultuurimaailmas on tänapäeval vanus kõige olulisem diskrimineerija. Teatud piirist alates sind enam ei eksisteeri (näiteks mitmesuguste üleeuroopaliste stipendiumide ja konkursside jaoks). Tõsi, igas teatris peetakse mõnda kogenud näitlejat (dramaturgias on ju eitesid-taatisid, keda ka vaja mängida) ja enamikus toimetustes on palgal mõni eakas ajakirjanik, ront-talisman, et jääks mulje «laiapõhjalisusest» (vahel on just need rondid kõige ennastunustavamad noortele pugejad).

Eesti ei ole siin loomulikult üksi, nõnda on ka vananeva Euroopaga. Säärane noortepromo oleks kujutletamatu mõnes Aafrika või Lähis-Ida maas, kus elanikest kaks kolmandikku on alla kolmekümne. Eestis lisandub rahvusliku lahustumise oht ja hirm, et ilma meelitamiseta läheks noored siit kiiremini ei-tea-kuhu. Aeg näitab, kas stiimulid töötavad, ja mis suunas. Näiteks mainitud spontaanne tantsupidu Vabaduse platsil demonstreeris kindlasti pealehakkamist, aga see ei pruugi üldse kanaliseeruda «vanade» riigiprojekti jätkumisse, vaid võib vabalt olla jõudemonstratsioon, et «asi üle võtta». Et selleks on mõnel pool soovi, pole mingit kahtlust.

Kui korraks laiemat ideelist fooni vaadata, siis üks Tammsaare mõte pole ajaproovile vastu pidanud. Pean silmas neid paari kuulsat kohta, kus Indrek tunneb, et selleks hetkeks, kui tema kuhugi kohale jõudis, olid seal paremad ajad juba möödas. Neid sõnu on meilgi korratud ja oleme uskunud, et tegemist on universaalse tundega, millel põhinevad müüdid kuldajastutest jne. Valusa kaduviku tunde eelduseks on aga tugev ajalooline mälu, väärtuste püsimine ja enam-vähem stabiilne areng. Ülikiirenevas maailmas nagu meie oma ei saa seda tunnet enam tekkida.

Vanad võivad ohkida, millises pealiskaudses ning kõledas tulevikus tuleb noortel elada. Hea maailm on kadumas! Ent piisab esimesele tänaval vastu tulevale noortesalgale näkku vaatamisest, et aru saada: nad peavad endastmõistetavaks, et just nendega see hea maailm tulebki.

Alati kui loen mõnda kolleegi kirjutist, kus otse või kaude tehakse noortele etteheiteid, kujutlen, mis tunnet see neis tekitab. Ilmselt isegi mitte alati trotsi. Pigem minnakse hurjutajast, tänitajast, virisejast rutakalt, vahel ka kaastundliku üleolekuga lihtsalt mööda. Siingi on toimunud nihe. Noorus pole enam kättemaks, nagu arvas Ibsen, vaid kolimine vaimselt teisele planeedile. Hurjutajaga ei astuta isegi nime poolest dialoogi.

Muidugi esines seda varemgi. Pariisi 1968. aasta sündmused ehmatasid korralikke sotsialiste, sest noored ei olnud nendega «konsulteerinud». Aga nood ei tahtnud vanakeste revolutsioonist (ingl k «daddy’s revolution») teadagi. Seoses Eesti Vabariigiga pole noorematele tähtis eeskätt sõna «taastatud», nagu nende emadele-isadele. Nende jaoks on Eesti vabariik dünaamiline, loodav ja kujundatav.

See on reaalsus. Kui testaator võib veel teatud klauslitega oma pärandi saatust määrata, siis nn ajaloolise testamendi tegijatel see võimalus puudub. Selle, missugune on Eesti poole sajandi pärast, määravad ikkagi uued inimesed, keda vastavalt maistele seadustele ei küüni praegu elavate käsi takistama.

Tänaste Eesti noorte rollimudelitest küllap kaks tähtsamat on naissoost: Kersti Kaljulaid ja Kelly Sildaru. Ühe edukas algus Eestis, Euroopa struktuurid, tagasi koju, siin veel väljapaistvam karjäär, tulevik valla jne – kes noortest ei tahaks seda järele teha?

Teine oleks aga justkui kogu Eesti unelmate metafoor: väike, aga erakordne, särav ja tähelepandav (ja kukub alati käppadele nagu kassipoeg!) Mõlemad on dünaamilised: üks hüppab, teine sõidab ringi. Ja mõlemad on uued.

Teatud aspektist, esmatasandilt vaadatuna, pole küsimus isegi mitte selles, mis väärtusi ja ideid president Kaljulaid teadlikult või teadmatult kehastab, vaid et teda praegu kuulatakse. Tema kuvandis on midagi, mis kõnetab noori (ja lisaks paljusid teisi). Loomulikult pole see iseenesest veel mingi võit, sest avalik tegelane võib oma karismat mitmeti kasutada. Ent ilma selle eelduseta pole lootuseraasugi.

Mu äraolev seisukoht on tingitud üheaegselt ajaloolisest pessimismist ja veendumusest, et ainus lootus on evolutsioonilises kohanemises. Nimelt pole meil (st kel eestlus südamel) valida hea ja halva, isegi mitte halva ja veel halvema, vaid väga halva ja suisa lootusetuse vahel. Maailma tulevik on pluralistlik, jätkuva globaliseerumise kõrval süveneb igakülgne fragmenteerumine, sealhulgas pole kahtlust ka rahvuste ja rahvusriikide tugevnemises. Ainult et mõistete «rahvus» ja «rahvusriik» sisu muutub aja jooksul teatud määral, nii nagu see on ju muutunud tänaseks võrreldes näiteks 1860ndate aastatega.

Poole sajandi pärast elavad meie maal inimesed, kes erinevad minu põlvkonnast niihästi mõnedelt oma väärtushinnangutelt kui ka muus. Selle peapõhjus pole Eestis, vaid maailmas. Valik pole minu jaoks ei/ega, vaid üksnes muutuste määras ja järgulisuses. Kas ja kui palju meil oleks vaimseid kokkupuutepunkte? Kas nood seal kauges tulevikus – kui ainult üks näide tuua – on lugenud näiteks Liivi luulet ega hakka värsirida «must lagi on meie toal» kuuldes maalrit kutsuma? Või elavad siin lihtsalt mingid inimesed, võibolla head ja korralikud, aga kelle jaoks meie ning tulevased eestimeelsed on... ei, mitte nagu liivlased, vaid nagu praegused võro kultuuri edendajad.

Presidendi isik on praegu märgiline. Kaljulaid tuli Euroopast, lapsed tulevad olematusest. Mõlemad kujunevad. Selle põhjal, kui palju me nelja aasta pärast näeme presidendis uue ja vana sulamit, vanast säilinud väärtusi ühenduses uuega, võime ennustada Eesti tulevikku näiteks neljakümne aasta pärast. Võime ennustada, missuguse palge (sedagi üksnes parimal juhul!) annavad eesti ühiskonnale sel aastatuhandel sündinud.

Kahtlemata erineb praegune president klassikalisest mudelist, mida on esindanud kõik senised presidendid Eestis (vanad mehed) ja enamik maailmas. Samas olen kuulnud elanike käest nendes kaugetes maakondades, mida president on juba jõudnud külastada, et nad on temaga kohtumise järel õnnelikud ega arva sugugi, et too on auväärset institutsiooni profaneerinud. Vastupidi, ta on andnud neile eneseusku. Muide, kas näiteks Johannes Paulus II, väsimatu reisija, pidurdamatu asfaldisuudleja, imikutekallistaja ning vanurite õnnistaja, muutis paavsti väärika ameti odavaks? Ka päris Paulus aina käis ja «kohtus inimestega».

P.S. Maailmas levivad poliitikute poistebändid (Sebastian Kurz kordas Mart Laari nooruserekordit) ja peagi need tüdrukute omad ei tule. Moehull ei maksa olla, aga kes moodi kramplikult eirab, muutub ise selle orjaks ja ohvriks.

Tagasi üles