Toomas Jürgenstein

FOTO: Margus Ansu

Võib kindel olla, et äsja Tartus avatud  teaduskeskuse Ahhaa uue maja külastamine annab mõnelegi noorele indu oma edasises elus loodusteadustesse kaevumiseks või siis uudsetele tehnoloogiliste lahendustele pühendumiseks.

Asjast vähem huvitatud õpilastel aga võiks tekkida nähtu mõjul soov loodusained elementaarselgi tasandil omandada. Küllap käib sama rada iga eriala õpetamise või populariseerimisega seotud inimeste mõte, ühtpidi soovitakse leida pühendunuid oma valdkonda, teisalt avaldada positiivset mõju laiemalt kogu ühiskonnale.

Viimasest soovist lähtuvalt püüan mõtiskleda religiooni mõju üle haridusele. Seda eelkõige Eesti oludest lähtuvalt, kus usklike inimeste haritus tundub maailmas tavaliseks peetud seostest mõnevõrra erinevat.   
 
Mulle näib, et paljude arvates tavapärast arusaama religioossete inimeste seostest haridusega refereerib Richard Dawkins oma kuulsas raamatus «Luul jumalast», mis mõni aeg tagasi ka eesti keelde tõlgiti. Dawkins kirjutab: «Nende uuringute mitmete väga huvitavate tulemuste hulka kuulub ka avastus, et religioossus on tõesti haridustasemega negatiivses seoses (kõrgemalt haritud inimesed on vähem tõenäoliselt usklikud)» (lk 112).

Tundub, et vähemalt osalt haakub tsiteeritud seisukoht laialt levinud arusaamaga, et religioosne maailmanägemine on teadmiste poole pürgimisega olemuslikus konfliktis. Tänini ringleb mitmeid sellist seisukohta kinnitavaid, kuid tegelikkusele mittevastavaid mõjukaid lugusid, näiteks nagu oleks itaalia mõtleja Giordano Bruno (1548–1600) põletatud tema teadusalaste seisukohtade tõttu ning nagu ei aktsepteeriks enamik religioosseid inimesi üleüldse loodusteaduslikke väiteid. Juba pealiskaudsel kontrollimisel selgub, et need lood ei vasta tõele.

Olen tänapäevaseid religioossete inimeste teadmiste testimisi võrrelnud naljatades  rahvalike religioossete lugudega, mis loetlevad hulga märke, mille järgi deemonite hulka kuuluvaid olendeid ära tunda ja kuidas nendega käituda. Tuntumad neist tunnustest on varju puudumine, väga karvane ihu, ebaharilik kasv, kabja jälgi jättev inimolend vms.

Vahel juhtus aga ka nõnda, et üleloomulikel olenditel välised märgid hoopiski puudusid ning tekkinud kahtlustele kinnituse otsimiseks tuli nimetada Jumala, Kristuse või Neitsi Maarja nime, mis kurjaga seotud inimesed ebaadekvaatselt käituma ja deemonid kaduma pani. Aitas ka Meie Isa palve lugemine või küsimus «Oled sa kurat või inimene?», sest vastav deemon pidi oma nime kuuldes kaduma.

Mõni aeg tagasi nägingi, et analoogilisi küsimusi, mis kontrollivad religioosse inimese adekvaatsust, on käibel ka tänapäeval. Sattusin ühel kogunemisel juttu ajama põhiliselt loodusteadusliku taustaga inimestega ning kui end kojuminekule seadsin, ühines minuga üks seltskonna liige, kes minu teoloogia-tausta ei teadnud.

Kui ta koduteel minu teoloogilisest haridusest kuulis, küsis ta kiiresti (ja mulle näis, et kohkunult) kontrollküsimuse: «Kui vana on Maa?» Kui andsin enam-vähem adekvaatse vastuse, et minu teada umbes 4,6 miljardit aastat, võis jutt mitmetel huvitavatel teemadel jätkuda.

Pisut ootamatul kombel tunduvad andmed religioossete inimeste väiksema hariduse kohta olevat vastuolus Eestis viimasel ajal tehtud uuringutega. Paar kuud tagasi iseloomustas Andrus Saar artiklis «Tolerantne mittetolerantne maailm» (PM 27.02.2011) Eesti usklikke järgnevalt:

«Eksisteerib väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike inimeste seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed. See puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt. 20. sajandil oli seos vastupidine – madalama haridusega inimeste seas oli usklikke inimesi rohkem kui haritud inimeste seltskonnas.»

Kokkuvõttes tundub, et levinud kujutelm religioossest inimesest kui väheharitud naiivsest isikust on kõikuma löönud.   

Miks ikkagi on Eestis usklikud inimesed haritumad kui mitteusklikud? Pakun sellele küsimusele selgituseks mõned igapäevases koolitöös tehtud tähelepanekud, mis küll ei pretendeeri suurematele üldistustele. Seda enam, et ma ei puuduta oma arutluses üldse inimeste majanduslikku seisu ega nende moraali ja isikuomadusi, millest samuti haridustee sõltub.  

Tsiteeriksin alustuseks poola filosoofi ja publitsisti Leszek Kolakowskit, kes alustab oma esseed «Jumalast» (raamatus «Miniloengud maksiprobleemidest») tõdemusega: «Suured religioossed õpetajad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime.» Mulle näibki, et esimene religioosset inimest teadmiste poole suunav motiiv peitub asjaolus, et usunditest on lihtsalt leitav kaugem eesmärk, olgu selleks siis näiteks kooskõla Jumalaga, mille poole saab elukestvalt püüelda.

Samas pole eesmärgini viivad teed kindlalt fikseeritud ja inimene võib seal kasutada ratsionaalseid argumente, oma senist elukogemust ja loovust. Eesti oludes pole ka religioossed institutsioonid kuigi tugevad ja autoriteetsed ega paku usulistele ja eksistentsiaalsetele küsimustele väga jõuliselt valmis vastuseid. Nii püüdlevad paljud nende vastuste poole iseseisvalt.

Niisiis pakuvad religioossed teemad võimalust tegelda üsna vähe raame seadva mõtlemisega, mida tänapäeva haridusmaastikul liiga palju ei ole. Kui kõnelda õpilastest, siis on neil võimalik sellesse mõtteprotsessi rakendada ka teisi õppeaineid, olgu siis ajalugu, ühiskonnaõpetust, kirjandust, füüsikat, bioloogiat vms, mis tõenäoliselt aitab säilitada õpimotivatsiooni ja huvi.   

Teiseks olen alati rõhutanud religiooni dialoogilist mõju. Religioosseid sõnumeid ja selle elemente on ajaloos väljendatud ning väljendatakse ka tänapäeval aeg-ajalt üpriski agressiivselt.

Olen kusagilt kuulnud tabavat kommentaari, et mitmed pühakirjade tegelased peaks tänapäeva mõõdupuid kasutades vangi või vaimuhaiglasse panema. See on olnud ka koht imestamiseks, et kuidas saavad paljud tänapäeva maailma targemad pead niisugust taustast võrsunud religioone  tõsiselt võtta.

Viimasena esitatud küsimus on aga juba dialoogi algus. Tundub, et dialoogiks vajaliku ideedevahelise pinge loomisel on religioonil suur potentsiaal. Näiteks pole religioossed küsimused üheselt lahendatavad. Need jäävad inimese mällu püsima, seonduvad igapäevases elus kogetuga, eristavad ideega sobivaid ja sobimatuid mõtteid jne. Selline protsess on omamoodi mõtlemise treening, mis on aluseks ja motivatsiooniks edasisele haridusteele.

2005. aastal tegi küsitlusfirma SaarPoll põhjaliku uurimuse religiooniõpetuse mõjust õpilastele, mille tulemusena tõdeti, et religiooniõpetust õppinud noorte seisukohad olid kaalutletumad, tolerantsemad ja vähem mustvalged kui mitteõppinutel, käesolevas artiklis tsiteeritud andmed viitasid religiooni peidetud hariduslikule potentsiaalile.

Küllap võiks nendele võimalustele aga mõelda iga haridusjuht. Kindlasti on siin mitu võimalust. Näiteks tänavu märtsis toimus järjekorras kolmas usundiõpetuse olümpiaad, kus selgitati Eesti parimad religioonide tundjad õpilaste hulgas. Tegemist on olnud ühe väikese idee realiseerimisega, kuidas  religiooniga seotud hariduslikke võimalusi avardada.