FOTO: AFP/SCANPIX

Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore tõdeb, et ehkki kõik juhid on näitlejad, oli bin Laden moodsa meedia kasutamise meister kogu oma näitlejasüdame ja edevusega, nähes oma kuvandi kallal vähemalt sama palju vaeva nagu Hitler.

FOTO: AFP/SCANPIX

Vaatemänguliste tapatalgute ülemaailmse impressaario mahalöömine vastas kõigis oma üksikasjades tema elukäigule ja pärandile.

Kõik, mis puudutas Osama bin Ladenit, oli hübriidne, kõike tuli kirjeldada lisandiga: 21. sajandi terrorinäitleja 7. sajandi eeskavaga, milles kombineerub koraani kuulutamise traditsioon ja kõrgtehnoloogiline veebikaameramõrv, mõnikord veriselt iidse kõvera araabia mõõgaga, mõnikord õhus ja reaktiivjõul, mõnikord maa peal ja kaugjuhtimisega, aga alati surmavalt ja ekshibitsionistlikult, ja mida etendatakse publikule ööpäevaringsetes uudistes ja veebis.

Paremini kui ükski teine arvutimängur suutis ta muuta massimõrva nihilistlikuks reaalajas performance’iks, mis oma tõkestamatus keskaegse veristamise lustis oli mõeldud kaht sorti publikule: ühelt poolt innustama oma džihaadi-jüngreid ja teiselt poolt vapustama ja hirmutama lääne inimesi. Ta oli ajalooline mees – ja ometi väga oma aja mees.

Sellega sobib kenasti kokku ka tema suremisviis: ta pakkus välja vaatemängu, mida mõistis palju paremini kui keegi teine.

Tema viimased hetked jäädvustusid eriüksuslaste kiivrikaameratesse, mille vahendusel neid jälgis suurel ekraanil tuhandete miilide kaugusel kõrgtehnoloogilises situatsiooniruumis tuulejakis president Obama, kõrval argiriietuses abid, ümberringi igale tudengile tuttavad valmistoiduriismed, plastikust kohvitopsid ja avatud sülearvutid. Võimalik, et nad ei jälginudki seda otse – lõppeks ei teadnud ju keegi, millise eriüksuslase kiivrikaamera jäädvustab bin Ladeni tapmise.

Kui kõrgtehnoloogiline ka kõik polnud, jõuti lõpptulemuseni ikkagi vanamoelise luuretöö ja eriüksuse hulljulgusega. Mehitamata droonide või punkreid purustavate pommide asemel võttis SEAL 6 rünnaku ette vanamoeliselt: atleetlikud adrenaliini täis pumbatud sõdalased laskusid kõigega riskides taevast alla köite otsas.

Surmadroonide ajastul oli see tagasihüpe Iisraeli 1970ndate Beiruti, Tunise ja Entebbe rünnakute aega – või isegi kaugemale minevikku, sest juba sihtmärgi kohta kasutatud koodnimi Geronimo lubab arvata, et operatsiooni planeerijad, ehk isegi vankumatult ebaromantiline president ise, heitsid pilgu tagasi Metsiku Lääne hea õnne peale mängimise aegadesse.

Nii palju oleks võinud viltu minna: ühtviisi tontlikult kumasid taustal nii Jimmy Carteri 1980. aasta Iraani päästeoperatsiooni kärbestest kubisevad kipras laibad kui ka stseenid filmist «Black Hawk Down».

Vähem «Bourne’i ultimaatumit» ja rohkem «Ristiisa» – vapustav viimistletus tuletab meile meelde, et kogu meie demokraatiast, kõlblusest ja tehnoloogiast hoolimata tähendab jõud oma kõige elementaarsemal kujul ikka sedasama külma terast ja tulipunast verd, mida ta alati on tähendanud.

Pange tähele lakkamatuid teadvuses tukslevaid filmiparalleele, mis tänapäeva maailmas on vältimatud: mõlemad näitlejad, nii Osama kui ka Obama, juba ootasid, millal saabub film «Kill bin Laden» – film tegeliku elu filmist.

Mõni tund varem oli maailm jälginud veel üht tele-veebivaatemängu, prints Williami ja Catherine Middletoni rõõmsat laulatust, mis taas oli hübriid, sedakorda nüüdisaegse glamuuri ja romantilise muinasjutu hübriid: kõik need kaarikud, kannused, purpursed tuunikad, imekaunis pruut – ja ometi oli sedagi arthurliku rüütellikkuse maailma puudutanud bin Ladeni hingus, mitte ainult valvsuses terrorihirmus, vaid ka isamees prints Harry isikus, kelle loorberid olid välja teenitud bin Ladeni põhjustatud Afganistani sõjas. Nüüd, tunde hiljem, vaatas maailm seda samades uudisekanalites.

Barack Obama triumf on üks väheseid kindlaid asju selles sündmuses. Sel hetkel muutus kuldsuine liberaal, keda mõnitamisi on nimetatud ebaameerikalikuks kommust kõhklejaks ja keda järeleandmatu Donald Trump sundis hiljaaegu oma sünnikohta tõestama, äkitselt võidukaks sõjapealikuks, keda 2012. aastal ei suuda kahtlemata keegi lüüa: tema hingeminevad sõnad tõid silme ette «tühjad kohad» 11. septembrist puudutatud perekondade laua taga ning Ameerika erilise ajaloolise ülesande Jumala palge ees – ent ilma George W. Bushi alasti evangelismita.

Kui ka 11. september lõi hetkeks Ameerika vapustatult vaiki, siis lõppude lõpuks tugevdas see Ameerika usku oma pühasse erandlikkusesse. Omamoodi irooniana pani džihaadi enesetapuplahvatajate nööritõmbaja bin Laden ise seda tahtmata aluse Ameerika martüroloogiumile: ligemale 3000 11. septembri ohvrit surid seepärast, et olid ameeriklased selle täielikus tähenduses – ja nii muutus «Ground Zero» Ameerika martüüriumiks.

Paratamatult ühineb bin Laden märtrite panteoniga nende silmis, kes märtrite poole õhkavad: Hamas ja teised ongi juba jõudnud teda nimetada pühaks märtriks. Selles mõttes on põgenikust Pakistani tühermaal saanud nüüd taas Al-Qaedat tagant tõukav poliitiline jõud.

Tema surm koos pojaga toob kohe meelde pöördelise tähtsusega islami märtrisurma: prohveti tütrepoja Husseini ja tema perekonna peade maharaiumine Karbalas 680. aastal, surm, mida eriliselt austatakse šiiitide ašura-pidustustel (ehkki tõsimeelne sunniit bin Laden põlastas šiiite kui hereetikuid).

Vahetumalt meenutab see aga 1966. aastat, mil Nassir lasi hukata viimsepäevadžihaadi visionääri Said Qutbi. Binladenism ongi qutbism: kindel veendumus, et isehakanud revolutsiooniline avangard, kelle esirivis sammuvad märtrid, peab kasutama pühitsetud vägivalda kalifaadi loomiseks, kus valitseb islam, ning Ameerika, lääne, juutide, islami hereetikute ja leigete muslimite hävitamiseks, mis lõpetaks uue džahilija – seda sõna on kasutatud prohvetieelse teadmatuseajastu tähistamiseks.

Bin Laden ei jõudnud oma košmaari ühegi osa teostumisele kunagi isegi ligilähedale, mis muudab tema veretöö veelgi õõvastavamaks: ta ei ähvardanud kordagi Ameerika võimu ega suutnud kunagi kontrollida midagi enamat kui läbikukkunud riiki, Talibani Afganistani, nii et kõik Al-Qaeda korda saadetud jubedused olid alati tulutud. Meeldigu see või mitte, bin Laden elas ja suri ümbritsetuna muistsete legendide salapärast, kuuludes sel moel islami pikka müstiliste sõdalaste-visionääride traditsiooni.

Tema elu meenutas mõneti selliste juhtide iseäralikku elu nagu Ibn Muslim, karismaatiline ja millenarialistlik pealik (nii salapärane, et isegi tema tegelikku nime võib vaid oletada), kes kerkis 740. aastatel esile Khorasanis revolutsioonijuhina Umaijaadi kaliifide vastu, keda ta pidas dekadentlikeks leigeteks muslimiteks, täpselt samamoodi nagu pidas bin Laden jumalavastasteks Ameerika araabia liitlasi.

Tema kirglikud džihaadisõdalased lootsid musta lipu all taastada islami puhtuse, pühkides üle kogu Iraagi – nagu kavatses Osama Al-Qaeda teha 21. sajandi algul –, kuni uus Abbassiidi kaliif al-Saffah ta 755. aastal mõrvas.

Oma arusaamises askeetlikust puhtast islamist meenutab ta aga väga Mahdit, samuti sunniidi puritaanlikku fanaatikut 19. sajandi lõpu Sudaanis, veel ühes läbikukkunud riigis, mis kaitses sada aastat hiljem ka Osamat.

Kui jäle poleks ka tema tegude loetelu, on askeetlik elu põgenikuna, pääsemine Ameerika mürsu- ja pommirahe ning varitsuste käest tagasihoidliku eesli seljas läbi mäekurude eri hõimude kontrollitaval kurjakuulutaval alal juba piisavalt müütiline ilma alatiseks salapäraseks jääva surmatagi.

President väldib surnud saagi hirmuäratava foto muutumist trofeeks nagu kuninganna Victoria, kes olevat tundnud vastikust, kuuldes, et lord Kitchener hoiab oma laual tindipotina Khalifa kolpa, aga ometi imbub see kindlasti ühel hetkel välja.

Surnukeha puudumise ning eksootilise merrematmise tõttu ei sure bin Laden mõne silmis kunagi: mitte asjata ei pandud mõrvatud kuningaid välja kõigile näha, ja sellest hoolimata oli keskaegne ajalugu täis kõikvõimalikke pretendente. Tekivad pühamud. On vaid aja küsimus, millal Al-Qaeda võitlejad näevad Osamat enda kõrval lahingus, käes õnnetoov Kalašnikov, nii nagu Jeruusalemmale tormi jooksvad ristisõdijad nägid lahingumöllus enda kõrval võitlemas Püha Jüri.

Terrorist, keda tunti emiir (väepealik, vürst) ja šeik Osamana, oli kahtlemata innustav, andekas, kõlava hääle ja oma 193 sentimeetriga väliseltki muljet avaldav mees. Kõik juhid on näitlejad, kuid bin Laden oli moodsa meedia kasutamise meister kogu oma näitlejasüdame ja edevusega, lastes fotosid uuesti teha, kui need ei andnud edasi õiget emotsiooni, kavandades poose teleintervjuudeks ja nähes oma kuvandi kallal vähemalt sama palju vaeva nagu Hitler. Ta propageeris karmi robespierre’ilikku voorust ja lihvitud mõõdukust, mis pettis paljud ära Stalini ja Pol Poti puhul.

Ent niisugune kirkus tuleb kui iseenesest enesekesksetel ja ainiti ühele keskendunud isikutel, kes on veendunud, et nad on väljavalitud kangelased, seisavad kõrgel maiste murede kohal, vankumatult kindlad oma jumalikus või ajaloolises ülesandes, milles inimelud ei loe õieti midagi, olles vaid tühi-tähi džihaadi enda kõrval, õhkulendavad dünamiidist ja inimihust ohvrid, mis peavad kiirendama messianistliku Allahi utoopia kättejõudmist.

Selles mõttes ei erinegi islamifundamentalist kuigi palju enamlikust ateistist Stalinist, kes pidas ennast «rüütliordu rüütliks», sarnanedes nii bin Ladeniga. Üks Osamast võõrdunud ellujäänud poeg on meenutanud isa jäärapäist dogmatismi ja enesestmõistetavat eeldamist, et tema järgijad, isegi pereliikmed, peavad olema valmis surema tema püha ürituse nimel.

Temast jääb maha kolm suurt operatiivset ideed. Esiteks oli Al-Qaeda ehk «baas» uus kontseptsioon, esimene ülemaailmne terroribränd, esimene mõrvapank, kiirterrori-frantsiis, mida nagu kiirtoidufirmat  lasti esindada kuskil kaugel tegutsevatel allettevõtjatel, tundmatutel neofüütidest fanaatikutel, keda abistati logistika, raha, tehnoloogia ja kogemustega.

Samalaadset rakukeste süsteemi on turvalisuse nimel kasutanud enamik revolutsionääre, näiteks enamlased, ja enamik luureorganisatsioone, aga kunagi varem ei ole seda tehtud nii võimsal rahvusvahelisel tasemel.

Enne 11. septembrit uskusime, et internet levitab vaid vabadust ja Britney Spearsi. Siis aga võttis Osama Al-Qaeda kasutusele nii televisiooni kui ka interneti, pruukides mõlemat džihadismibakteri levitamiseks vanamoelise jutlustamise, enesetapuplahvatajate hüvastijättude, maskides võitlejate laskeõppuste ning Iraagis plahvatavate Ameerika tankide võigaste, ent hingepõhjani üleskütvate fotode kaudu.

Bin Laden kogus enesekindlust Afganistanis, kus ta oli koos teiste mudžahiidide ning Ameerika abi ja Allahi toetusega võimeline põlvili suruma Nõukogude üliriigi. Kui varasem Lähis-Ida sissisõja vastase võitluse geenius Araabia Lawrence oli hinnanud, et 2000 kaameliajajaga karavan suudab peatada kogu Osmanite sõjaväe, siis bin Laden ajakohastas seda: veelgi väiksem, 19 enesetapjast koosnev karavan pidi kasutama reaktiivlennukeid lendavate pommidena Ameerika võimu sädelevate sümbolite, kaksiktornide hävitamiseks, mis oleks näha reaalajas ööpäevaringses televisioonis.

See ei olnud küll bin Ladeni enda välja mõeldud: 1909. aastal olid Venemaa esseerid kavatsenud lennata dünamiiti täis biplaaniga Talvepalesse, mistõttu keiser Nikolai II muljetavaldavalt võimekas salapolitsei ohranka hoidis silma peal lennundusklubidel ja -koolidel. Iisraeli luure oli samuti juba ammu kartnud enesetapulennukite ilmumist.

Kuid ürituse haare, leidlikkus, planeerimine, vaatemängulisus, kalkus ja varjamatu ülbus olid igati omased bin Ladeni saatanlikule visioonile. Emiir jäädvustati kiitlemas, et teised olid uskunud, et kaksiktornid lähevad lihtsalt põlema, aga ainult tema, kogu kaost korraldav näitemeister ja Saudi Araabia pilvelõhkujaid ehitanud mehe poeg, oli optimistlik ja teadis kindlalt, et need varisevad kokku. Hämmastaval kombel kõik 11. septembri plaani keerukad osad toimisidki – tänu põrgulikule vedamisele ja lääne naiivsusele.

Isegi bin Laden ei osanud ette kujutada, et ta meelitab Ameerika lisaks Afganistanile veel Iraaki, kus tema uuelaadne Al-Qaeda sissivõitlus jahmatas Ameerika hüperjõudu isegi siis, kui ta ise koos oma väepealikega pidi veetma üheksa aastat tagaaetavana, kirves kogu aeg pea kohal rippumas.

Aga rohkem ei suutnud ta 11. septembri efekti korrata: varisevad tornid olid ikoonilise tähendusega kannatuse, ohverduse ja suvalise julmuse võrdpilt, nii et kui ka Kristuse ristilöömisel 33. Issanda aastal Jeruusalemmas oleks kohal olnud otseülekandekaamera, poleks see pruukinud rohkem jalust rabada.

Ameerikale omane vaenlaste ülepersonifitseerimine, «Otsitakse: surnult või elavalt»-traditsioon kuulub kindlalt Ameerika kultuuri, aga sellega kaasneb alati oht asju üle lihtsustada ja üle dramatiseerida.

Kuid kõnealusel juhul on bin Laden enam kui keegi teine andnud ilme 21. sajandile, saavutades mõju, mis ulatub kaugelt üle tema armetu, ent ülemaailmse ja tapva mõjuga fanaatikute vandenõu piiride. Ilma Osamata poleks olnud Al-Qaedat, 11. septembrit, Afganistani, teist Iraagi sõda ega Iraagi sissisõda, nagu poleks olnud enamlaste revolutsiooni ilma Leninita või islamlikku Iraani ilma ajatolla Khomeinita.

Ometi näitas Saddam Husseini tabamine üksikisiku mõju piire.

Jah, president Obama sai lunastava võidu, kuid Al-Qaeda üritab vaatemängulist kättemaksu, selle fanaatikud Jeemenist ja Somaaliast kuni Briti saarte südameni üritavad külvata kaost, mis ületaks kõik piirid. Araabia kevad tõrjus bin Ladeni kahtlemata tagaplaanile.

Al-Qaeda väitis, nagu oleks araabia kevad Ameerika- ja sionismivastane islamimaailma ärkamine, ehkki tegelikult ihkavad vaprad noored Kairo, Banghazi ja Damaskuse tänavatel nii nagu kõik inimesed vabadust, ega ole suvatsenud meeldegi tuletada Ameerika kurjust või palestiinlaste hädasid.

Siiski on revolutsioonid alles algusjärgus: need on alati erinevad, igas mõttes kohalikud, demokraatia rada on okkaline ja pole sugugi välistatud, et kaalukeeled võivad langeda ka islamismi kasuks. Nagu ikka, on kõige selle mõjud kõige selgemini tunda Lähis-Ida kokpitis ja islami viimse kohtupäeva toimumispaigas Jeruusalemmas. Araabia kevad on toonud lepituse Palestiina fraktsioonide vahele, mis võib anda lõpuks ometi hoo sisse rahuprotsessile.

Ent Hamasi juhid on ülistanud bin Ladenit püha märtrina, mis ei paku küll kuidagi julgustust neile, kes väidavad, et see organisatsioon on lammas hundinahas ja kokkulepeteks aldis partner Lähis-Ida rahu saavutamisel.

Riiklikult toetatud islamism on palju ohtlikum kui Al-Qaeda: Hamasi ja Hezbollah’ esiletõus Liibanonis, rääkimata juba nende soosijast, piirkondlikust suurjõust ja tuumarelvastuvast Iraanist, näitavad selgelt, et sõjakas islamism õilmitseb hoolimata sellest, et kuskil Abbottabadis sai surma üksik vana neeruhaige põgenik.

Kurjuse ikonograafias on Osama bin Ladenile kindlustatud kõrge koht sellest hoolimata, et ta vastutas kümnete tuhandete, mitte miljonite süütute inimeste surma eest, nagu modernsete riikide tüüril seisnud Hitler, Stalin, Mao ja Pol Pot. Õnnekombel ei saavutanud Osama bin Laden kunagi nendega võrreldavat võimutäiust, aga seda suuremad olid tema saavutused.

Hitler ja Stalin uskusid, et nende tapmised on õiglased, aga neist ei pea teadma. Bin Ladeni puhul oli asi vastupidi: ta kavandas tapmisi just nii, et neid nähtaks. Ta elas mõõga ja kaamera nimel – ja nende nimel ka suri.

Simon Sebag Montefiore on Kuningliku Kirjandusühingu liige, spetsialiseerunud peamiselt Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloole. Tema raamatud on tõlgitud 33 keelde, need on muutunud ülemaailmseteks bestselleriteks ja võitnud auhindu.