Oliver Nääs: kuidas avaldada riigisaladust?

Oliver Nääs

FOTO: Eero Vabamägi

Kuidas muukida lahti põhjendamatuid riigisaladusi? Kohtu kaudu võib hea õnne korral proovijat edugi saata, aga alustada tuleks riigisaladuste korralikust revisjonist, et juba eos vältida mõttetut salastamist, kirjutab vandeadvokaat Oliver Nääs advokaadibüroost LEXTAL.

Julgeolekuasutuste riigisaladuste avaldamisest sai aasta lõpus avaliku debati osa. Selle üle on mul hea meel. Riigisaladuste kaitsmise ja avaldamise põhjendatuse üle on meil vähe arutletud. Kahju muidugi, et arutelu hinnaks on ilmselt põhjanaabritest ajakirjanike kriminaalkaristus.

Kas ajakirjanik võib riigisaladust avaldada?

Kui alustuseks peatuda meedia õigusel avaldada riigisaladusi, tuleb ühemõtteliselt tõdeda, et seda õigust meedial ei ole. Kui riigisaladus satub ajakirjaniku kätte, siis kehtivad talle samad käitumisreeglid nagu igale teisele inimesele: teavita kapot, anna riigisaladus üle (kui see oli teabekandjal) ja hoia saladust. Siin ei aita põhjalik kaalutlemine ega nõupidamine julgeolekuekspertidega. Ei mängi rolli ka see, kas riigisaladus sai teatavaks tööülesandeid täites või leiti see tänavalt. Kui ajakirjanik avaldab leheveergudel teadlikult riigisaladuse, võib teda karistada kuni viieaastase vangistusega.

Kas selline regulatsioon võimaldab ajakirjandusel täita oma rolli ühiskonnas? Riigisaladus ei ole lihtsalt isikuandmed, mida võib ajakirjanduses avaldada, kui tegu on ülekaaluka avaliku huviga. Nii nagu ajakirjanduslik eksperiment ei õigusta kuriteo toimepanekut, ei õigusta ka (ülekaalukas) avalik huvi riigisaladuse avalikustamist. Ajakirjanikule lihtsalt ei saa jätta kaalutlusruumi võimaliku julgeolekulise mõõtmega küsimuste otsustamisel.

Riigisaladuse avalikustamine võib (mõistagi ei pruugi) tuua kaasa reaalse ohu riiklikule julgeolekule ning seada ohtu ka mõne inimese elu ja tervise. Ajakirjanduseetika koodeksis toodud üllaste põhimõtete kõrval ei tasu aga unustada, et meediaettevõtted tegutsevad üldiselt ikkagi kasumi teenimise eesmärgil. Tänapäeva meediamaailmas tähendab see eelkõige klikke, mille pinnalt on võimalik müüa reklaami. Rohkem klikke toovad skandaalid. Riigisaladuse sisu on tihti skandaalne või vähemalt on võimalik see skandaalseks müüa.

Kiireneva elutempo peegeldumine meediapildis ei ole ilmselt enam eriline uudis. Lisaks konkureerivad tänapäeval klassikaliste meediaväljaannetega sotsiaalmeediakanalid, blogid jms, kust inimesed samuti teavet ammutavad ja uudiseid loevad. See on viinud meid ajajärku, kus meedia tegutseb kohati printsiibil «kiiremini, kõvemini, skandaalsemalt!». Ei pane isegi enam eriti imestama, kui avastada, et artikli sisu ei ühti väljareklaamitud pealkirjaga. Aga klikk on käes ja elu läheb edasi.

Selline tegutsemismudel ei sobi aga riigisaladusega ümberkäimiseks ega üldse ajakirjandusele. Soovitan lugeda Mikk Salu lugu aasta viimases Ekspressist meie oma väikesest ahistamisskandaalist. Lugu, mis on tehtud pärast tormi vaibumist ja algallikatega suhtlemist, on tunduvalt vähem skandaalne kui algne teemakäsitlus.

Kui anda ajakirjanikule õiguspärane võimalus kaaluda riigisaladuse avaldamist, siis kalduks kaalukauss ilmselt liiga tihti majanduslike huvide poolele ja võimalik, et ka juhtudel, kui see toob endaga kaasa reaalse ohu. Ilmselt ei ole ka vale Helsingin Sanomate juhtumi puhul Soome Avaliku Sõna Nõukogu esimehe Risto Uimoneni osutus ajakirjaniku isiklikule edevusele. Eks me kõik soovi ennast teostada ja silma paista ning aeg-ajalt võib isiklik edevus varjutada muid, olulisemaid kaalutlusi.

Aga kuidas siis ikkagi saab?

Samas peab uurivale ajakirjandusele jääma võimalus täita oma rolli ühiskonnas. See roll on seda kaalukam valdkondades, kus riigi tegevus on kaetud saladustega. Kui ajalugu meile midagi on õpetanud, siis seda, et julgeolekuasutuste luuremängud toimuvad kohati pehmelt öeldes hallil alal.

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas väsimatult rõhutanud, et saladustega looritatud valdkondades on kuritarvituste oht eriti suur. Ajakirjandusel peab säilima võimalus avaldada ka teavet, mille avaldamisest riigi esindajad ei pruugi mingil (põhjendamatul) kaalutlusel huvitatud olla.

Kehtiva korra järgi peab riigisaladuse õiguspäraseks avaldamiseks sellelt enne salastatuse kustutama. Julgeolekuasutuste riigisaladuse puhul saavad saladuskatte maha võtta siseminister või julgeolekuasutuse juht. Mõistagi võib salastatuse kustutamise ajendiks olla ajakirjaniku vastav palve või taotlus.

Aga mis saab siis, kui ajakirjanik palub, aga teave jääb salastatuks? Kas täitevvõimu esindajad võtavadki viimase mõõdu enne (ärajäävat) lõikust?

Risto Uimonen viitas, et Soomes on levinud tava nõuda riigisaladusi välja kohtu kaudu ning see töötavat hästi. Mart Raudsaar väitis, et see on võimalik ka Eestis. Juristina peaksin ütlema, et sellega on nii ja naa. Eristada tuleb kahte olukorda.

Esiteks juhtumid, kui teabe salastamiseks ei olnud algusest peale õiguslikku alust ja sisulist põhjendust. Nendel juhtudel saab kohus kohustada julgeolekuasutust salastatust kustutama ja teavet avaldama.

Tahaks loota, et neid, selgelt põhjendamatuid juhtumeid ei ole palju. Samas, vaadates, millise mängleva kergusega tunnistati riigisaladuseks Edgar Savisaare kodust äravõetud valvekaamera videosalvesti kõvakettal olev teave tema kodus toimunud läbiotsimise kohta, tasub ilmselt ka siin valvsus säilitada.

Teiseks aga juhtumid, kus teabe salastamiseks on formaalselt olnud alus. Nendel juhtumitel sõltub salastatuse kustutamine hinnangust, kas teabe avaldamine võib kahjustada Eesti Vabariigi julgeolekut. See on kaalutlusotsus, mille peab tegema siseminister või julgeolekuasutuse juht. Ja siin ei pruugi aidata ka kohtu poole pöördumine.

Nimelt ei saa kohus kaalutlusotsuse korral teha ise haldusorgani eest kaalutlusotsust, vaid võib pelgalt õigusvastase otsustuse tühistada, juhtida tähelepanu kaalutlusvigadele ning kohustada haldusorganit uuesti oma otsustust kaaluma. Kohustus uuesti kaaluda ei tähenda aga kohustust teha varasemast teistsugune otsus. Kui täitevvõim tahab jääda endale kindlaks, võib ajakirjanik sattuda lõputusse nõiaringi.

Siin ei anna erilist kindlust ka julgeolekuasutuste teada-tuntud iseteadlikkus, mida illustreerivad hästi kunagised aastaraamatuvaidlused. Nendes vaidlustes avaldas kapo seisukoha, et kohtutel ei ole vajalikul määral teadmisi julgeolekuga seotud küsimuste lahendamiseks. Pärast lõplikku kaotust Yana Toomile avaldas kapo meedias valeväidete avaldamist kinnitava teate, lisades kohtu ette kirjutatud tekstile omalt poolt, et «kohtuotsus ei kohusta kaitsepolitseiametit oma järeldusi muutma, kuid piirab nende jagamist avalikkusega».

Seega, väites, et kohtu kaudu saab vajadusel info kätte, on hea juhul pool tõde. Kui kohus peaks kunagi näiteks mõne ajakirjaniku kaebust lahendades leidma, et VEB Fondi materjalide salastamisel on põhjendamatult jäetud tähelepanuta mõni avalikustamise kasuks rääkiv aspekt, ei pruugi see siiski tähendada seda, et teave ikkagi avaldatakse enne 75-aastase salastamisaja möödumist.

Mis siis teha? Üks võimalus oleks anda kohtutele igal juhul õigus kohustada julgeolekuasutust riigisaladuse salastatust kustutama. Ka siis, kui salastatuse kustutamine on kaalutlusotsus. See oleks halduskohtumenetlust puudutava reeglistiku ja juurdunud kohtupraktika valguses uus ning erandlik lähenemine.

Siiski tasub tunnistada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu muret seoses  eriti suure kuritarvitusohuga valdkondades, mille tegevus on valdavalt kaetud saladustega. Just eriti suur kuritarvituste oht võiks olla ka asjaolu, millega põhjendada praegusest õiguspraktikast irduvat regulatsiooni. Vähemalt arutamiseks on siin ruumi küll ja rohkem.

Liiga palju riigisaladusi

Küsimus on ka selles, mida ja miks me üldse salastame. Salastamine ei ole ühiskonnale hea ja sellesse tuleks suhtuda kui viimasesse abinõusse. Salatsemine tekitab usaldamatust, eriti siis, kui selle põhjused ei ole arusaadavad.

Toon vaid ühe näite seoses julgeolekuasutuse tööga. Üks julgeolekuasutuste peamisi tööriistu on teabehange. «Teabehange» on viisakas termin muuhulgas ennetava jälitustegevuse kohta oma kodanike suhtes, mida tehakse ilma igasuguse kuriteokahtluseta.

Teabehangetega seoses ei ole riigisaladus mitte ainult teabehanke aluseks olnud julgeolekuasutuse taotlused ja halduskohtu load, kogutud teave ning teabehanke töömeetodid. Kehtiva õiguse järgi on riigisaladus ka teabehangete üldarv, teabe kogumise taotluste arv, väljastatud lubade arv, keeldumiste arvu ning taotluste ja lubade liigitus.

Seetõttu ei tea me, kui palju Eestis tegelikult jälitatakse. Me ei tea seda isegi üldpildis, rääkimata mingist liigitatud statistikast. Avalikkus peab rahulduma ca kord aastas avaldatava riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni standardse tõdemusega «kõik on korras, ärge muretsege». See olukord on mugav julgeolekuasutusele, kuna nii ei pea enda varjatud tegutsemist avalikkusele õigustama. Kui avalikkus ei oska või ei saa küsida, ei pea ka vastama.

Siinkohal on tähelepanuväärne, et juba 2012. aastal riigikohtu koostatud analüüsis «Jälitustegevuse kohtulik eelkontroll» on püstitatud küsimus, kas ikka on vaja kaitsta kogu teabehangete taotluste ja teabehangete lubadega seotud statistikat riigisaladusena. Vaevalt see riigikohtu tähelepanek seadusandjale uudisena tuleb. Kui aga seadusandja ei taha selle probleemiga tegeleda, on üks võimalus viia see küsimus õiguskantsleri initsiatiivil riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ette.

Soovin Eestile uueks (juubeli)aastaks vähem salatsemist ja rohkem avameelsust!

Tagasi üles