Avo-Rein Tereping

FOTO: Erakogu

Tööjõuprobleeme lahendab vaid sündimuse kasv, mitte võõrtööjõu sissetoomine, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping vastuseks Toomas Tamsarile.

«Muidugi võib tööandjatele kaasa tunda. Sest meil on tööjõupuudus, mis üha kasvab. Asi on nii hull, et kui mitte midagi ette võtta, lõpeb see sotsiaalsüsteemi kokkuvarisemisega, katastroofiga» – umbes nõnda kirjeldab olukorda Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar. Tema hinnangul on tegemist kroonilise probleemiga. Küllap see krooniline ongi, sest tööandjad on minu mäletamise järgi tööjõupuudusega hädas olnud pea kogu meie taasiseseisvumisaja või vähemalt suurema osa sellest.

Probleemid vajavad lahendust. Kuid nagu sedastas juba üle 50 aastat tagasi süsteemide dünaamika teooria looja ja Rooma Klubi liige, Massatchusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Jay Wright Forrester, kalduvad inimesed süsteemsete probleemide lahendamisel valima niisugused teed, mis annavad tulemuse kohe, võimalikult kiiresti. Arvestamata või hoopis märkamata seejuures kaasnevaid ohtusid ja riske. Kuid niisuguste lahenduste häda on sageli selles, et leevendus saadakse vaid lühiajaliselt. Pikemas perspektiivis muutub olukord veel halvemaks ja nii liigutakse allakäiguspiraali mööda, mis viib süsteemi kokkuvarisemiseni. Need on halvad lahendused.

Kuid on ka teist tüüpi tegutsemisviise, mis annavad samuti tulemuse. Need on niisugused, millega süsteemi seisund muutub paremaks ja stabiilsemaks, kuid pikema aja jooksul. Kuna tulemusi tuleb oodata, vahel päris pikalt, siis eelistavad inimesed sageli valida probleemi lahendamiseks tee, mille abil tulemus on justkui kohe käes. Mis siis, et hiljem asjad veel hullemaks pööravad. Sagedamini otsustatakse sel viisil siis, kui kaugemas tulevikus tegelevad probleemiga juba teised.

Tööandjate keskliit näebki Toomas Tamsari sõnul vaid üht, suhteliselt kiiret väljapääsu: lahendada mured tööjõu sisseveoga. Tamsar kirjutab: «Praegu on Eestis umbes 13 000 töökohta täitmata. See arv kasvab kiiresti. /…/ mitteametlikult töötab Eestis ettevõtjate hinnangul juba 5000 – 10 000 inimest kolmandatest riikidest, kellelt Eesti ei korja sentigi maksuraha ja kellele riik ei ole suuteline kehtestama ka samu nõudmisi nagu ametlikult töötavatele inimestele.» Loomulikult tuleb mitteametlik töötamine saada kontrolli alla, kuid näha Eesti probleemide lahendusena  ainult välistööjõu sissetoomist on seesama kiiresti toimiv lahendus, mis pikemas perspektiivis muudab olukorra hoopis hullemaks.

Ühelt poolt sellepärast, et loob uusi probleeme, millega praegu maadlevad suure immigratsioonkoormusega ELi riigid, teisalt – ka maailmas on vaba tööjõu ressurss piiratud. Eriti selle kvalifitseeritud osa, mida meie vajaksime. Ja mis siis edasi saab? See lahendus ei ole jätkusuutlik. Sellele viitab rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit 7. jaanuari Postimehes («Kas 100-aastases riigis tuleks arvestada rahvatarkust?»), sama juttu räägib möödunud aasta juunis ilmunud Eesti inimarengu aruanne 2016/2017.

Tamsar kirjutab, et head lahendust ei ole, kuid kahjuks näeb tööandjate keskliit vaid üht – ja see on tööjõu sissetoomine. See suurendaks autori sõnul hüpoteetiliselt maksulaekumist 120 miljoni euro võrra, milles eest saaks muuhulgas luua uusi lasteaiakohti. See võiks omakorda suurendada sündimust ja vähendada (NB!) veidi sisserände vajadust. Niisiis, autor möönab, et sündimuse kasv võiks ju olla, kuid see ei muuda oluliselt sisserände vajadust. 

Ometi on just sündimuse kasv peamine pikaajaline lahendus nii tööjõu- kui ka sellega seotud sotsiaalsüsteemi rahastamise probleemile. Oli ju näiteks koolivõrgu korrastamise nime all tehtud üldhariduskoolide sulgemise põhjus üha vähenev laste arv, sest taasiseseisvumise järel on sündimus olnud pidevas langustrendis. Siit edasi on hädas ülikoolid, sest ei jätku sisseastujaid. Ja järgmise sammuna ettevõtjad, sest ei jätku tööjõudu. Sellest on kirjutanud nii demograafid kui ka Toompea haridusseminari liige ja riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu mitmes oma artiklis, samuti on sellest juttu Eesti inimarengu aruandes, millest võib lugeda: «/…/ majandus- ja sotsiaalsüsteemi toimimise seisukohast põhjapanevale laste, tööealiste ja eakate proportsiooni kujunemisele avaldab pikemas vaates suuremat mõju sündimuse tase.» Huvitav, kelle jaoks see teaduslikult põhjendatud trende kirjeldav kogumik koostati?

Minu silmis on mõnevõrra hämmastav, et tööandjate keskliit näeb lahendust vaid kiiretes meetmetes, tööjõu sissetoomises. Kui küsiksin neilt, miks, saaksin tõenäoliselt vastuseks, et sündimus ei ole nende teema, sellega tegelgu asjaomased ametid. Eks see ole osaliselt ehk õigegi, et igaüks ajagu oma rida. Kuid hämmastaval kombel näib, et nõnda arvavad kõik, kellele dr Jaak Uibu Toompea haridusseminari nimel rahvastikupoliitikateemalisi järelepärimisi ja ettepanekuid on saatnud – ministeeriumid, riigiametid, mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, president jt –, et pole otseselt nende teema.

Näib, et puudub see instants, kes koordineeriks Eestis rahvastikupoliitikaalast tegevust. Jah, muidugi, rahvastikuministri ametikoht likvideeriti ju 2009. aastal, kohustused jaotati ministeeriumide vahel, ja nagu ikka seesugusel jagamisel juhtub, ei olegi vastutajat. Nagu oleks kari näljaseid toiduküna ümber, kuid kellelegi ei tule pähegi, et küna on ka täita vaja! Olgu märgitud, et meie põhiseaduses ei ole sõnagi sellest, et riik peaks tagama majanduskasvu, mille pärast ministeeriumid mures on. On hoopis nõue keele ja kultuuri säilimise kohta. Aga kuidas sa säilitad, kui ei jätku enam kultuurikandjaid? Ja kui pole isegi muretsejaid.

Tõsi, lõpuks, pärast aastatepikkust vaikust on siiski riigikogu juurde loodud rahvastiku toetusrühm ja komisjongi, kelle ülesanne on välja töötada rahvastikupoliitikat. Eks see ole muidugi pisike sammuke edasi. Loodetavasti tuleb sealt ka dokument, millest saab juhis ja mille tulemused on ka mõõdetavad.

Kui nüüd keegi arvab, et rahvastikuprotsessid on liiga keerukad, et nendega tegelda, ja sündimust ei saa mingil viisil mõjutada, sest see väheneb ju kõikjal, või et need protsessid on paratamatud ega allu mingitele mõjudele, siis küsiksin: kas maailma kliimaprotsessid ei ole ehk veel keerukamad? Ometi on nõuks võetud nendega tegelda. Ja tegeldaksegi.

Kes kannatab vähese sündimuse tõttu? Kogu meie riik. Kuid  lõpptulemusena kannatavad ehk just tööandjad kui ühed peamised rahvusliku rikkuse loojad. Mis oleks, kui tööandjad kõmistaksid oma võimsal häälel: tehkem midagi, et lapsi sünniks rohkem, loogem tingimused, et lasterikkus ei tähendaks peredele vaesusriski? Meile on ju tööjõudu vaja, et riik saaks rikkaks!

Poliitikud on harjunud kuulama tööandjaid hoopis terasemalt kui lihtsalt murelikke kodanikke, kodanikeühendusi ja teadlasi. Ehk siis liiguksid ka asjad kiiremini kui pelgalt välistööjõudu nurudes. Ka tööandjad vajavad rohkem lapsi, et neist kasvaksid töövõtjad.