Mart Raudsaar: kas lotovõitja võib?

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kes meist ei sooviks salamisi lotovõitu? Kuid nagu ütleb kohustuslik reklaamilisa: tegemist on hasartmänguga, mis ei sobi finantsprobleemide lahendamiseks. Enamgi veel, sageli probleemid pärast lotovõitu alles algavad. Õnnelikud võitjad tulevad töölt ära ning teevad halbu investeeringuid: ostavad suuri kalleid autosid, mille väärtus ajas kiiresti väheneb, või siis hiiglaslikke maju, mis on neile eluks liialt ruumikad ning mille ülalpidamine ainuüksi küttearvetena käib meie kliimas pikema aja jooksul üle jõu. Mõne aja pärast on raha otsas ja silmapiiril terendab pankrot.

Ma ei tunne mingit rõõmu kellegi pankroti üle, aga see on eeskätt indiviidi probleem. Seevastu riigi pankrot on juba meie kollektiivne probleem. Paraku sarnanevad Eesti riik ja paljud siinsed omavalitsused õnneliku lotovõitjaga, kes on saanud mõnda aega nautida tavatingimustes mõeldamatut finantsvõimendust, mis on lubanud piltlikult öeldes istuda pidulauas. Selleks lotovõiduks on olnud Euroopa Liidu (EL) raha, mille vool algas peagi pärast meie liitumist ELiga 2004. aastal, kuid mis muutub üsna ahtaks alates 2020. aastast, mil lõppeb praegune ELi struktuurivahendite (loe: toetuste) periood.

Meil on üle kümne aasta olnud käpp sõna otseses mõttes kullas, kuid praegu on viimane aeg küsida, kas oleme selle eest suutnud oma riiklikku toimetulekut parandada või terendab silmapiiril maasturi odavmüük ja makaronidieet. Riigikontrolli audtiitor Alvar Nõuakas on viimases Riigikogu Toimetiste analüüsis kirjutanud, et ajavahemikul 2007–2016 on eraldatud näiteks omavalitsustele kinnisvara ehitamiseks või korrastamiseks toetusi 345 miljonit eurot, millest 80 protsenti on pärinenud välistest allikatest, sh ELi toetustest.

Tark investeerimine pole kunagi halb. Kuid riigikontrolli uuringu järgi peavad omavalitsused viieaastases perspektiivis vajalikuks investeerida hoonetesse 2,4 korda rohkem, kui on olnud viimase kümne aasta jooksul eraldatud toetussumma. Aga see on ju ebarealistlik! Kui soov ime läbi teoks saaks, tekiks probleem kinnisvara ülalpidamisega. Ehitada eurotoetustega metsade keskele rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks vajalike mõõtmetega siseujulat ei ole mõistlik, kui sama maakonna keskuses on veekeskus, mis võitleb iga päev ots otsaga kokkusaamise nimel.

Kinnisvarateema on vaid pool probleemi. Teine pool on küsimus, mida on meil sinna sisse panna. Kuus Eesti ülikoolide teadlast (Varblane, Kattel, Karo, Ukrainski jt) on 2014. aastal nutikast spetsialiseerumisest kirjutades kirjeldanud Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika suurt probleemi. Ülikoolide ja Eesti Teadusagentuuri kõrvale pole tekkinud usaldusväärseid arendustegevuse partnereid. Ühesõnaga, me ei saa olla kindlad, et näiteks EAS jagab euroraha ja kontrollib selle kasutust niimoodi, et sellest oleks Eesti majanduse konkurentsivõimele pikas perspektiivis maksimaalne kasu (minu meelest on üks näiteid õnnetu roheline rändrahn).

Tahtmata üldistada, on mulle jäänud mulje, et ministeeriumites tehakse sageli halva mängu juures head nägu. Nimesid nimetamata, paljudes südametunnistusega ametnikes on tekkinud veendumus, et euroraha kulutatakse mingi jama peale, projektide eest vastutavad isikud on ebakompetentsed ning mõnegi valminud projekti ülalpidamine pole majanduslikult võimalik. Käesoleva toetusperioodi järelejäänud kolme aasta jooksul saaksime mängu veel muuta ning tulevikus makaronide asemel ka liha süüa. Kardetavasti seda siiski ei juhtu. Ja oma viletsuses oleme sellisel juhul süüdi ise, mitte lotovõit nimega Euroopa Liit.