Marko Kaasik: oma (öko)riigi saame tagasi üleilmses koostöös

Marko Kaasik Foto: Erakond Eestimaa Rohelised

Ülemaailmne riikide ja rahvuskultuuride vaheline koostöö on ainus, mis suudaks globaalse kapitali pahupoolt tasakaalustada, ent see on heast toimimisest kaugel, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik.

Kaido Kama kirjutas eelmise aasta 5. detsembril Eesti Päevalehes arvamusloo, mis kandis pealkirja «Tahame oma riiki tagasi». Aga kellelt see tagasi võtta ja kuidas?

Metsade üleraie, kasutu raudteeprojekt ja tselluloositehase plaan on pannud peale veerand sajandit kestnud vaikivat nõusolekut eesti inimesed taas elukeskkonna pärast muretsema. Ja murega kaasneb segadus: miks oma riik teostab majanduspoliitikat välismaistes huvides, nagu oleks tegemist võõrvõimuga? Me ju lootsime oma Eestit luues, et saame neist hädadest jäädavalt lahti!

Võõrvõimu ei tule otsida seekord enam Moskvast ega vastupidi laialt levinud arvamusele ka mitte Brüsselist. Püüdes leida selle võimu koondumise geograafilisi kohti, tuleks tähtsuse järjekord umbes niisugune: New York, London, Frankfurt. Küllap mingit mõju avaldavad meile ka Tokyo ja Hong-Kong. Neil börsidel liigutatakse suurimaid investeeringuid. Kapital liigub sinna, kust on oodata kasumit. Suurem kasum on tulemas sealt, kus tootmiskulud madalamad ja üks viis seda saavutada on looduskeskkonna arvelt.

Kogu maailm on enneolematu kapitalisurve all, aga kommunistide võimu kogenud Ida-Euroopa maadel ei ole «immuunsüsteemi» selle vastu. Sel ajal, kui Lääne-Euroopas kinnistus demokraatia ja kodanikuühiskond, õppisime meie teistsuguseid sotsiaalseid oskusi, millega Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel enam suuremat peale hakata ei ole. Esmalt tuli vaba konkurents ja siis välisinvesteeringud, elatustase tõusis ja uinutas kodanikuvalvsuse.

Lääne-Euroopa ühiskonnas on juba ammust ajast palju liikumisi ja kodanikualgatusi, kes hoiavad inim- ja looduskeskkonna valupunktidel silma peal, tuues nad avaliku debati ja valimiste teemadeks. Kuid seegi ühiskond on kapitali poolt haavatav. Kui kusagil kehtestatakse palju piiranguid, olgu siis elukeskkonna või sotsiaalse õigluse huvides, siis lahkuvad investeeringud sinna, kus inimesest ja loodusest vähem hoolitakse. Selles suhtes on miljoni elanikuga Eesti ja mitmekümnemiljonilised Euroopa suurriigid peaaegu võrdses olukorras. Kuid Euroopa Liit tervikuna on juba nii suur majandusruum, et investorid seda kergekäeliselt maha ei jäta. Pigem kohandatakse oma kasumiootused liidu tasemel kehtestatud nõudmistega.

Maailmas on tuhandeid rahvuskultuure ja kõik nad on survestatud nivelleeruma globaalseks tarbijaks ning loovutama oma loodusressursid globaalsele ärile. Mitte ainult Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, vaid ka Euroopa südames on kogukondade enesemääramine ohustatud riiklikesse struktuuridesse põimunud rahavõimu poolt, mis pakub maksuraha eest universaalseid avalikke teenuseid ning püüab inimestele ette kirjutada, mida neile vaja on. See ei ole jätkusuutlik ja nii me näemegi poliitilise süsteemi murenemist koos niisuguste jõudude esilekerkimisega, mida kuni 21. sajandi esimese kümnendini marginaalseiks peeti.

Kuid ettekujutus, et saame end riigi ja rahvana globaalsest ühiskonnast lahti haakida, on enamikus kohtades teostamatu. On olemas väikeriik nimega Bhutan, kus see märkimisväärselt hästi õnnestub: seadusega on lubatud üksnes mahedad majandamisvõtted, toodangut eksporditakse hea hinnaga naaberriikidesse Indiasse ja Hiinasse, välisturistide vastuvõtt on aastakvoodega piiratud ja riiki sisenemise eest võetakse hingehinda. Aga Bhutan asub Himaalaja mägedes ja tema elanikest umbes üheksa kümnendikku on traditsioonilised põlluharijad, kelle jaoks budistlik tava ja kogukondlik kord on seadus. Riiki valitseb valgustatud, absoluutse võimuga kuningas. Tore on, et maailmas on niivõrd kapitalismist puutumata riik, mille erilisust selle valitsev kiht sel määral väärtustab, aga mingit arvestatavat osa maailmast niisugusesse ühiskonnakorda tagasi pöörata ei saa.

Eespool oli juba juttu Euroopa Liidust, mis on võimeline globaalse kapitali survele vastu seisma, kui eestlased, soomlased, poolakad, sakslased ja paljud teised liidu elanikud seda nõuavad. Nende nõudmiste esitamiseks on lisaks meediale ja survegruppidele olemas Euroopa Parlament, mille toimimise suurepärane näide lähiminevikust oli jõhkratest ärihuvidest lähtunud ACTA leppe mahahääletamine. Veel tõhusamalt toimib surve siis, kui rahvad suudavad veenda maailma suurvõime koostööd tegema. Paraku otsustas demokraatia kriisi sattunud USA lahkuda Pariisi kliimaleppest, andmaks oma ettevõtjatele lühiajalisi eeliseid turul. Hiinas, mille lähiajaloo taust üksjagu Ida-Euroopaga sarnaneb, on demokraatlikest mehhanismidest ja kodanikuühiskonnast veel vara rääkida, kuid USA kiuste on võtnud ta kliimast ja vähemalt oma territooriumil ka elukeskkonnast mõõdukalt hooliva kursi – see kurss tuleneb ränga keskkonnasaastega rinda pistva rahva tõusvast teadlikkusest.

Nagu näeme, on ülemaailmne riikide ja rahvuskultuuride vaheline koostöö, mis ainsana suudaks globaalse kapitali pahupoolt tasakaalustada, heast toimimisest kaugel. Mida eesti rahvas saaks selles olukorras ette võtta? Kõigepealt tuleb teadvustada, et metsade hävitamine on aktuaalne ka Poolas, Rumeenias, Brasiilias, Mosambiigis ja veel paljudes maailma paikades. Kui me läheme nende rahvaste juurde, ütleme, mida meie oleme teinud oma metsa kaitseks ja küsime neilt nõu, kas ja kuidas nemad on kasvõi väikese sammu samal teel suutnud astuda, on kõigi šansid juba paremad. Ühine osalemine konkreetsetes aktsioonides on eriti tõhus Euroopa Liidu piires, sest liikmesriigid ei saa liidu kodanikke välja saata. Luksemburgi riik on valmis ostma Eestilt süsinikuheitme kvooti, et sealne tööstus saaks fossiilkütuste põletamist jätkata, andes sellega võimaluse Eesti metsa taastuva energiaallika nime all Auvere elektrijaamas põletada. Kas luksemburglased üldse teavad, et selle tehingu taga on mõlemapoolne kaotus? Vaevalt küll!

20. sajandi esimesest poolest pärinevate riigipiire kindlustavate protektsionistlike meetmetega tegutsedes ei ole tänapäeva hetkeliselt üle maailma toimiva digitaalraha masinavärgi vastu midagi võimalik ära teha, kui just rahvas ei ela nii nagu Bhutanis või palju halvema näitena Põhja-Koreas. Vaesumine on isoleerumise kiire tagajärg ja alati leidub investeeringute jaoks uus «kodumaa». Nivelleerivale äriglobalismile saab ja tuleb vastu seada erinevusi austav, ühisosale keskenduv ning üksteist kogemustega rikastav inimeste ja kultuuride üleilmne koostöö.