Liis Klaar: eakad ei ole teisejärgulised kodanikud

Liis Klaar

FOTO: Raigo Pajula / Postimees

Eakad tahavad olla osa ühiskonnast ja nautida väärikat vananemist, kirjutab sotsioloog, endine riigikogu liige Liis Klaar.

Tänu meie vanemale põlvkonnale on meil täna Eesti Vabariik, mis saab 100-aastaseks. Poleks olnud neid, kes sada aastat tagasi võitlesid Eesti vabaduse eest ja nende järeltulijaid, poleks meil järjepidevust ja ka mitte oma riiki! Tänu meie seenioritele on säilinud eesti meel ja eesti keel.

Kas aga meie tänane ühiskond austab eakaid, kas arvestab meie vajadustega, aitab meil väärikalt vananeda?

Eesti valitsusel/riigil puudub ikka veel eakate poliitika!

Meie elukvaliteet on tõusnud ning sellega kaasneb pikem eluiga. Tahame ka pärast pensioniiga olla ühiskonna tegus osa. Need eakad, kes soovivad, peavad saama edasi töötada, kuid vähendatud tööajaga. Kui räägime, et vajame tööjõudu ja peame sisse tooma välistööjõudu, siis võiksime eeskätt ära kasutada meie eakate töövõime. Kohendame tööajad ja töökohad, nii et igal eakal, kes soovib, on mugav töökoht olemas! Tööandjatele tuleks vähendada riigimakse vastavalt.

Kõik pensioni saavad elanikud ei ole automaatselt haiged ega hädised. Tahame olla osa toimivast ühiskonnast. Tahame olla esindatud ka avalikus elus, tahame kaasa rääkida ning kaasa tegutseda nii kaua, kuni jaksame.

Muidugi peab olema hästi toimiv hooldus- ja tervishoiusüsteem. Võimalus valida, kas saada koduteenus või kolida mugavasse teenusmajja.

Meil on puudus eakate haigustele spetsialiseerunud arstidest-geriaatritest, nende väljaõpet tuleks soodustada.

Igasugused diskrimineerivad vanusepiirangud tuleks tühistada.

Inimväärikus ja individualism kehtib ka eakate kohta. Tihti öeldakse, et «laps on ka inimene» ning vajab individuaalset hoolt, täpselt sama kehtib ka eakate kohta.

Turvalisus on probleem, kuna eakad langevad kergemini vägivalla ohvriks, saavad kergemini vigastusi, kukuvad, ei suuda astuda trammile, sest astmed on liiga kõrged, kukuvad trepist alla, sest puuduvad käsipuud, ei näe lugeda silte, sest tähed on liiga väikesed, ei suuda avada pakendeid, sest näpud on kanged ja nii edasi.

Seda kõike saab parandada, linnaplaneerijad insenerid, pakendite tegijad – kõike eelpool nimetatut tuleks paranda. Arvestage eakatega – oleme varsti veerand meie ühiskonnast!

Austav ja lugupidav suhtumine peaks olema loomulik nii riiklikul kui ka kodaniku tasemel. Eakad ei ole teisejärgulised kodanikud, tahame olla osa ühiskonnast ja nautida väärikat vananemist. Me ei taha ainult käia päevastel kultuuriüritustel omasuguste seas allahinnatud piletitega.

Tagasi üles