Esiteks, valik toetada vähemusgruppi suures kriisis on emotsiooniotsus. Aga kui palju on selles Samaaria mehe vaimu? On ju nii teine kristlane, moslem kui ka ateist Jumala lapsed, kelle elu on hindamatu.
Teiseks, vaadates kaosekoldeid lõunas, tasuks ehk olla pragmaatilisem. Kainelt kaaludes, et abisaanuid oleks võimalikult palju. Ja mis seal salata, püüdes vähendada tõenäosust, et «seal» toimuv kasvaks nii üle käte, et hakkab meie elu mõjutama.
Kolmandaks, sümpaatsemaid toetades tekitad teiste kohalike seas kadedust, mis võib tuua soovimatuid tagajärgi abistatutele.
Aga ikkagi väärib Visegrád oma Lähis-Itta läkitatud abi eest kiitust. Nad ei ole pelgalt tõrkunud, vaid otsinud alternatiivset lahendust, mida pagulusallikate kuivendamiseks teha.
Riigi tasemel koostöö Süüriaga on välistatud. Ja ka Iraagi valitsus ilmselt väärib oma kohta korruptsioonitaju indeksis. Kes oleks neil maadel veel kindlam partner kui kirik, kellel nii selge legitiimsus kohalikus kogukonnas kui ka 2000 aastat hariduse ja sotsiaaltööga tegelemise kogemust?
Pealegi on riigil lihtsam välisabi anda, kui rahvas seda toetab. Nii nagu eestlased mõistavad paremini ukrainlaste aitamist, on poola kirikulisele lihtsam selgitada, miks murdosa tema maksudest läheb süüria kirikulisele. Üksikute mitte väga rikaste riikide spetsiifilised valikud ei kõiguta tegelikult suurt paati – ei ÜRO ega ELi programme. Aga nad võivad tuua muutusi väiksemates kogukondades ning nii nähtav areng kui ka südamest tuntav solidaarsus aitavad andjamaal toetust jätkata.