Karmo Tüür: otsustusvõimetu Moldova

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Ei juhtu just tihti, et ühe Euroopa riigi presidendi volitused peatab kohus. Mis on viinud Moldova järjekordse valitsuskriisini? Väga lihtsalt öeldes – otsustamatus.

Kajastades Moldovas toimuvat, takerdutakse tihti detailidesse. Räägitakse presidendi ja valitsuse konfliktist, mis ulatub avaliku ja inetu sõnasõjani. Räägitakse sotsialistide ja demokraatide parteilisest konkurentsist. Isegi suurimates üldistustes – euroopameelsed versus venemeelsed – jäädakse ikkagi sümptomite kirjeldamise tasandile.

Juurpõhjuseks on aga meie jaoks veidralt kõlav otsustamatus – kas on üleüldse tarvis omariiklust või mitte?

Rumeenia vari

Kui meil siin Eestis on aeg-ajalt kombeks ahastava häälega rääkida, kui keeruline ajalugu meil on olnud ja kui paljud vallutajad on meist üle sõitnud, siis soovitan kasvõi põgusalt tutvuda Moldova looga.

Jättes kõik detailid kõrvale, on sõelal vaid üks tõdemus: märkimisväärne osa selle riigi elanikest tahaks olla hoopis teise riigi osa. Ja jutt ei ole vähemustest, vaid nn nominaalrahvusest ehk moldaavlastest, kes arvavad, et tegelikult on nad hoopis rumeenlased.

Nii et väga julge pintslitõmbega maalides on pildi peamotiiv unionistide ja moldovanistide heitlus. Esimesed näeks Moldovat Rumeenia osana, teised on sellele vastu. See ei ole hea ja halva vaheline heitlus, vaid põhimõtteline ja pea lepitamatult erinev nägemus oma riigi ja rahva poliitilise elukorralduse osas.

Moskva käsi

Venemaa mõju lähiriikidele müstifitseeritakse mõnikord üle, nähes iga enda jaoks ebameeldiva sündmuse või isiku taga vaenuliku eriteenistuse kõrvu. Tegelikkus on palju proosalisem – enamikul juhtudel on tegu lihtsa kodumaise lolluse, ahnuse ja lühinägelikkusega, mida Venemaa küünilise elegantsiga ära kasutab.

Venemaa ekspordiartiklitena nähakse tavaliselt naftat ja gaasi. Selle kõrval on aga tõepoolest tõhusaks osutunud hoopis korruptsiooni eksport. Mida vaesem riik, seda lihtsam on selles juurutada korruptiivseid praktikaid, pakkudes vajalikele inimestele väikeseid hüvesid, olgu kasvõi kolmandikku sulas.

Moldova puhul on see korruptiivne muster nii sügavale asjaajamiskultuuri juurdunud, et see on muutunud elukorralduse lahutamatuks osaks. Teoreetiliselt on võimalik olla aus poliitik või altkäemaksuvabalt toimetav ettevõtja, kuid äri ja poliitika ristteel näib rahakohvrite vahetamine suisa möödapääsmatu.

Rahulolematuse ärakasutamine

Praegune, avameelselt venemeelne president Igor Dodon üritab hetke ära kasutada. Rahva rahulolematus võimuloleva valitsuse suhtes on väga suur ning arvamusküsitlused näitavad presidendi taga oleva sotsialistide partei võimalust saada hiilgav tulemus parlamendivalimistel.

Kuna korralised valimised peaksid olema alles novembris, siis oleks sotsialistide seisukohalt mõistlik tuua valimised nii lähedale kui võimalik. Põhiseaduse kohaselt on presidendil õigus senine parlament laiali saata, nt valitsuse moodustamise võimetuse korral. Praegu toimuv valitsusremont annab selleks võimaluse ja president blokeeris uute ministrite ametisse nimetamise. Sellele vastukaaluks peatati nüüd presidendi volitused.

Euroopa Liidu assotsieerumislepingu peatamisest ja Euraasia Majandusliidule lähenemisest rääkiv seltskond president Dodon taga vajutab nüüd pedaali põhja, et olukorda ära kasutada. Olgu siis erakorraliste või korraliste valimisteni tuleb rahulolematuse taset rahva hulgas hoida.

Lääneliku valiku nõrgad kohad

Üks kõige lihtsam meetod selle rahulolematuse kütmiseks on näidata, et Euroopa Liit on kaudselt süüdi riig põhihädas ehk korruptsioonis. Nii väidab Igor Dodon – ja paraku suuresti õigustatult –, et ELi abiraha on valitsusringkondade kaudu kadunud kui mutiauku.

Teine nõrk koht on NATO. Nii-öelda rumeniseerimise vastased tulevad lagedale lihtsa skeemiga: läänemeelsed poliitikud on tegelikult Rumeenia agendid, Rumeenia omakorda on aga NATO liige. Suhtumine NATO liikmelisusesse püsib kohalike elanike seas aga väga vastuoluline, eriti vähemuste hulgas. Muuseas, ühes kipuvad Moldovas elavad ukrainlased olema muude vähemustega ühte keelt ja meelt – nad  tarbivad peamiselt venekeelset meediat ja avaldavad vastavat arvamust.

Proovides end taas lahti raputada detailidest, tuleb lõpetuseks tõdeda, et Moldova sipleb otsustamise ja otsustamatuse vahel. Läänelike jõudude ees seisab ülikeeruline ülesanne – tõestada skeptilisele elanikkonnale, et omariikluse säilitamine ja parema elu poole liikumine on võimalik. Aga selleks peavad nad ka ise ülesande lahendusse väga uskuma.