Jürgen Ligi tegi kaasa Oscari võitnud filmis.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees/PM/Scanpix Baltics

Poliitikul võib pähe hakata ka joomata – teadmisest, et tal on võim ja palju neid, kes ootavad temalt rohkem, kui tal on mõistust ja võimet kodanike eest elu korraldada, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Alkoholist on tal asjas siiski kõvasti abi, võtab ta siis või mitte, sest võitlus sellega meeldib inimestele, mis teadagi annab võimu. Häda on siin selles, et inimestele meeldivad ka nende nõrkused, nad jõid enne ja joovad ka pärast suuri võitlejaid. Kui siis pole poliitikal piiri, on tagajärjeks piiritus nii riigipiiri ja seaduste pidamise kui aseainete mõttes.

Kord

Eesti tajub praegu tasapisi uuesti, et lihtne on alkoholiteema ainult poliitilise kinnisideena. Ometi on meil Soomega kogemus, et isegi sõjaline riigipiir ja keeluseadus ei pea, võib vähendada joomist, ent toodab juurde seadusetust ja pahelist jõukust. Eestlased said alkoholist jõukamaks sel, aga on saanud ka ausal moel, loomuliku hinna-, ostujõu ja aktsiiside vahe tõttu, milles polnud süüd ja mis ergutas turismi.

Siiski pidi soomlaste alkoholilembus olema hoiatus, et äärmuslikud müügipiirangud ja Euroopa kõige kõrgemad aktsiisid ei kipu töötama. Soomlased ise leevendasid äsja oma regulatsioone.

Eesti on siiski leidnud võimaluse kogemustest mitte õppida, proovida ise ära teiste vead ja alkoholipoliitikast kolmandatki viisi rikkamaks saada – kogemuse võrra, kuidas jääda temast vaesemaks ja väetimaks.

Avalikkus alahindas paari aasta eest hetke, mil alles iseseisvat elu alustav poliitik alkoholi tootmise ja müügi tapmiseks nimetas ning süüdlastega arved õiendada lubas. Kõlasid pigem tunnustavad hääled ning võimupromill sellest ainult kasvas. Rahvas nõudis karmi poliitikat, vastuvaidlejad said uued julmad süüdistused. Hoiatustele, et majandusel on reeglid ja hinnavahe, mille jaksab kinni maksta minister, on argument suures summas, vastati ainult üleolevalt ja korrati, et oleme joodikrahvas ja valitsus me päästja.

Tarbimine

Aga valitsusel läks kole kiireks, sest joomine taandus ilma temata, pelgalt väärtushinnangute ja sujuva sekkumise toel. WHO statistikast ei leidnud ma riiki, kus alkoholi tarbimine oleks langenud sama kiiresti kui Eestis: 12,6 liitrilt 2007. aastal 8,3 liitrini 2016. Mitteametlikult oleme jõudnud ka rohelise raamatu eesmärgist – 8 liitrit – allapoole. See juhtus hoopis teistsuguste valitsuste ajal, ilma millegi riiklikult drastiliseta. See viimane on tähtis, sest teadlikkus töötab püsivalt, kärkimine aga tekitab protesti ning piiramine soovimatuid asendusi.

Võib oletada, kas valitsus pidas tähtsamaks monumendiks endale autorlust isetoimuvas või eelarvekulusid, mida loodeti katta aktsiisilaekumiste kasvu abil, igatahes püstitati suvest aktsiisitõusu rekord: õllel 70 protsenti ning veinil 45 protsenti. Sellest piirist piir kaubanduse jaoks kadus. Tõsi, tõuget selleks oli ka 10–15 protsenti tõusudes, mille sama rahandusminister S. S. 2015. aastal esitas, aga valitsuse teadaanne Suurest Hüppest ja Kultuurirevolutsioonist 2017. aasta juulis pani poodnikud juba tõsiselt ehitama – Läti piiri taha.

Rekordid

Eesti uus läbilöök on palju laiem kui lihtsalt Lätti ning kipub ümber pöörama languse tarbimises. Ühe hüppega saime naabriga kahasse ametliku Euroopa rekordi aktsiisierinevuses maismaapiiriga riikide vahel, võttes selle üle Saksa-Taanilt. Sellel edevusel polnud ühtki mõistuspärast põhjendust, küll aga tagajärg – Euroopa rekord ka piirikaubanduse osakaalus siseturus. Hinnavahet, hinnatundlikkust ja me riigi väiksust arvestades pole statistikutel pääsu selle registreerimisest. See on juba puhas tulude ära andmine nii riigi kui majanduse jaoks.

Aga rekord paneb aluse rekordile ning järgmine tuleb Eestile alkoholiaktsiisi määradelt keskmise palga kohta. Õigemini saime selle veini võistlusklassis, kus osaleb üldse vähe ELi liimeid, õlle klassis, kus meist kaugele teisele kohale jääb juba karjääri lõpetav Suurbritannia, ning viina omas, mida armastab valitsus.

Aktsiisi absoluutnumbrite poolest on veel arenguruumi, oleme 5. ja 6., kuid majandusprobleem siin on, et umbes sama kaugel kui esikohast selles oleme viimasest kohast ELi riigist jõukuses. Sealt esikoht aktsiisi suhtelises koormuses.

Valitseja kõva käsi peaks alkoholi me kulutustest välja tõrjuma, aga võta näpust, siit tuleb Euroopa rekord ka sotsiaalse probleemi mõttes. Ametlikult on kinnitatud meie esikoht alkoholi osakaalu arvestuses perede tarbimiseelarves. See ei tähenda, et jooksime rohkem kui keskmiselt liitrites, vaid et joome nüüd kõige rohkem aktsiisi ning maksumust suhtes muu tarbimisega.

Kõige vihasemad alkoholiga võitlejad valitsuses on olnud suitsumehed ja spordikauged, mida ei peaks mainima, kui nad poleks nii võltsvagad ega räägiks spordist ja tervislikust vaba aja veetmisest joomise vastusena. Neil on liiga ükskõik, et see esikoht piirab otseselt raha ja aja kulutamist vaimu, keha ja pere jaoks paremale.

Majandus

President on rahustanud, et piirikaubandus on loomulik ja sõltub kulude vahest, mis tulla lätlaste madalamast palgast. Aga esiteks tuleb nii loomulikku asja enne otsustamist arvesse võtta, teiseks ei saa ta palju rohkem eksida arvudes. Läti üldine hinnatase on keskmiselt sarnane Eesti omaga, ehkki palkade erinevus on alla kolmandiku. Alkoholi hindade erinevus vähemalt piiril küünib 2–2,5-kordseni.

See on valitsuse, mitte majanduse tekitatud. Hinnavahe rebeneb aktsiiside omast suuremaks piirikaubanduse mudeli tekkimisega, kui maksuvahe ületab optimumi. Algul on kahe-kolmekordne aktsiisierinevus, mis pole veel suur summalt, aga seda võimendavad juurdehindlused ja otsa käibemaks.

Aktsiisi optimaalse piiri ületamisel saab kaupleja piiri taga välja vahetada ärimudeli: Valkas ja Ainažis võib nüüd raha teenida käibekiirusega, minimaalseste kulude ja mõneprotsendilise juurdehindlusega. Valgas või Pärnus pole see aktsiisivahe tõttu võimalik, tuleb viljeleda tavalist jaemüüki, kus aktsiisivahet kasvatavad ühiku kohta kordi suuremad müügikulud ja mitme asemel mitmekümneprotsendiline juurdehindlus.

Sellist poodi tuleb korralikult kütta ja kaupu seal jahutada, kliente tuleb oodata ja nobedalt teenindada, müügisaaligi inimesi palgata, sest seal on palju sättimist. Piirikaubanduseks piisab lihtsast jahedast möbleerimata angaarist täis alkoholikaste, kus ootab kannatlikult kaugelt kokku sõitnud ostjate saba ning iga ost on kordi ja kordi suurem kui tavapoes.

Eesti kaubanduse käive kannatab, eriti lõunas ja maal. Laguneb pandipakendi süsteem, sest see on riigisisene, ja Läti pudelid jäävad Eesti loodusse.

Kommentaarid, et alkoholil põhinevat majandust pole meile vaja, ei arvesta jälle ökonoomikaga: küsimus ei ole kasumi proportsionaalses vähenemises alkokasumi võrra, vaid käibe kukkumises alla püsikulude ära katmise piiri. Kui riik korraldab alkoholiostud Läti kaudu ringi, pole Eesti poodidel tihti võimalik müüa enam ka piima ega leiba, igatahes mitte hindu tõstmata, ega ole ostjatel seal kandis elu. Ja muidugi ei piirdu ostureisid Lätti enam alkoholiga, piirikaubandus keskendub muudelegi hinnaerinevustele ning tekitab neid juurde. 

«Tapjad» samas ei saa nuriseda, viinatootjad ja ka suurim kaupmees hoopis kiidavad valitsust. Kontsernid on esindatud mõlemas riigis ja nende müük kasvab, lihtsalt margid ja töökohad saavad lätikeelseks, nagu ka ministrite tänu, kelle eelarvet piirikaubandus täita aitab. Vahest ainult Soome turistide kadumine häirib ka tootjaid ja kaupmehi. Riigieelarve kahju on ilmselt juba üle saja miljoni.

Kultuur

Alkohol on ka kultuurinähtus, nagu muudki pahed. Euroopas on traditsiooniliselt eelistatud lahjemaid jooke, ehkki viskil, konjakil ja puskaritel on oma koht. Omaette põnev on, kus kasvatatakse halle ja kus heledaid teravilju ning viinamarju, kuidas korreleerub sellega jagunemine õlle- ja veinikultuurideks.

Ajalugu jutustab Eesti kohta, et kuni XVII sajandini olime puhtalt õllemaa, siis hakkas linnades levima vein, ent viin oli tundmata. Ja kui viin sajandi lõpul tuli, siis mitte õlle ega veini asemele, vaid lisaks, vene mõjuna alates idast. Võidukäiku alustas viin Eestis koos Vene vallutusega ja kui kodust õlletegu andmed ei täpsusta, siis linnades tõrjus ta lahjad joogid maailmasõdadevahelise ajani peaaegu välja.

Euroopalik alkoholipoliitika soosib lahjat alkoholi nii traditsioonide, kohaliku tootmise kui tarbimise pärast. Lahja mürk on lahjem ning tema tarbimine vähemlineaarne ja seltskondlikum. Ainult kolmteist riiki 28st aktsiisistab veini ja õlut, enamik madalalt nii lõpphinna kui ostujõuga võrreldes.

Eesti valitsus on vene kultuurist, soosides ühemõtteliselt viina, mille osakaal on meil niigi kõrge, õigustades seda aktsiiside ühtlustamisega. Oleme Euroopa esimene ka viina ja lahja alkoholi aktsiisi vahekorralt, ikka viina hüvanguna. Majanduslikku ega tervisekaitselist seletust sellele pole, kuna lahja alkoholi omahind on palju kõrgem ja viinast peatäie saamine on juba selgelt odavam, äkilisusest rääkimata. Võõrast ja võõrastavast kultuurist on ka valitsust kiitev ja oponente kiruv viinaäri («Topeltkiitus valitsusele», PM 15.12.) ning piirikaupmees.

Piiritu võitlus alkoholiga on osutunud võitluseks nii rahvatervise, Eesti ettevõtluse kui riigieelarvega. Demokraatias vajalikku vaidlust selle üle, kus täpselt on siin vaba kodaniku enda otsustusvabadus, pole veel saadud pidadagi. Aga too vabadus on seni abiks olnud, oleme tarbimise alla saanud ilma praeguste kangelasteta. Sekkumine seevastu on nähtavalt üle piiri läinud.

Kui seaduse järgi ei tohi alkohol enam olla «märgatavalt nähtav», siis nähtavalt märkamata on jäänud, et joomine ähvardab jälle kasvada. Isegi kui kohalikud keskmised seda mõõta ei pruugi, saavad just kõige hinnatundlikumad ja janusemad pihta Läti jookidega. Neile peaks aktsiisi- ja peitmispoliitika eelkõige suunatud olema, aga see mõjub soovitule vastupidiselt.