David Fleming: 21. sajandi muuseum on rahvarohke

David Fleming Foto: Erakogu

Liverpooli Rahvusmuuseumide direktor David Fleming kirjutab traditsioonilise muuseumi ja 21. sajandi muuseumi erinevustest.

Muuseum on 21. sajandil elav paik, kus on põnev olla. Moodne muuseum on üha enam ka väga tegevusrohke koht, mis on täis eri vanuses külastajaid. Nüüdisaegne muuseum võtab endale suurema rolli ühiskonnas. Miks see nii on?

Aga sellepärast, et pärast mitmeid aastaid, mil järgiti piiratud ja elitaristlikku tegevussuunda, austavad muuseumid nüüd palju enam külastajaid ja nende vajadusi. Lugupidamine on asendamas muuseumide vanamoodsat suhtumist, et külastajate vajadused ei ole esmatähtsad.
Olid ajad, mil muuseum väärtustas eelkõige kogusid ja akadeemilist silmapaistvust.

Traditsioonilise muuseumi töötajad veetsid rohkelt tunde kogusid uurides ja läbi töötades, kuid tihtipeale ei suutnud nad omaks võtta vajadust suhelda efektiivselt avalikkusega, kelle rahaga, loomulikult, avaliku sektori muuseume ülal peetakse.

Aga kui need noored inimesed läksid muuseumidesse tööle, siis leidsid nad end keskkonnast, kus traditsiooniline lähenemine oli pühamast püham ning uutmoodi mõtlemine laideti maha. Nii ei suutnud ka noored inimesed muutusi tekitada ja neist endist sai osa traditsioonilise mõtlemise süsteemist.

Nii jäid muuseumid kinni mõtteviisi, kus laiema publiku kaasahaaramine ja harimine ei olnud nii oluline kui teadustöö. See oli väga ebaterve õhkkond. Seetõttu olid muuseumid sageli inimtühjad paigad ja neile ei pööratud tähelepanu. Nende ekspositsioonid ei olnud stimuleerivad, külastajad olid tihti ükskõiksed – samamoodi olid seda ka poliitikud, kelle ülesanne on tavaliselt muuseumide rahastamise üle otsustada.

Järelikult leidis enamik muuseume end pidevalt eelarvelistest raskustest. Muuseumid ei ole poliitikute jaoks kunagi olnud esmajärgulise tähtsusega, aga muuseumid ei ole ka piisavalt vaeva näinud, et näidata, miks nad üldse peaksid tähtsad olema.

Ometi on muuseumidel nii palju rolle ja nad saaksid olla mõjukad mitmel moel. Muuseumid tegelevad tohutu hulga teemadega, mis on inimestele tõeliselt tähtsad, huvipakkuvad ning olulised – seda teaduse, keskkonna, antiik- ja lähiajaloo, kunsti jne valdkonnas. See tähendab, et muuseumidel on suur potentsiaal. Kuid selleks, et potentsiaali realiseerida, peavad nad omaks võtma teatud käitumisviisid.

Kõige tähtsam on, et muuseumid liiguksid edasi traditsioonilisest mõtlemisest ega oleks nii kinni oma sisemistes mehhanismides ja direktorite staatuseküsimustes. Muuseumid peaksid rohkem pöörama tähelepanu avalikkusele, oma publikule.

See põhjustab paljudes muuseumides stressi, kuna kõik muuseumiinimesed ei ole nõus loobuma traditsioonilisest mõtteviisist. Ma olen kohanud mitmeid muuseumijuhte, kes ei soovi muutuda, kuna usuvad, et muudatused ohustavad nende iseseisvust ja autoriteeti.

Siiski on hädavajalik, et muuseumid mängiksid ühiskonnas täisväärtuslikku rolli. Seejuures ei ole vähetähtis, et see aitab neil kaitsta ja suurendada muuseumide avalikku rahastust.

Muuseumide kõige elementaarsem ja vanem roll on uurimine ja kogumine ning see nõuab kõrgetasemelist teadustööd. Ning kuigi need rollid säilitavad oma olulisuse, ei tohiks nende keskset tähtsust ära kasutada kui õigustust sellele, miks muuseumid vaatavad sissepoole ja kardavad muutusi.

Uurimis- ja kogumistööl peab olema avalikkusele selge kasu, just need muuseumid, mis suudavad kõige paremini seda avalikku kasu tõestada, võidavad enda poole publiku toetuse ning avaliku rahastamise.

Avalikku kasu on kõige ilmselgemalt võimalik saavutada siis, kui muuseumid pakuvad laialdast huvi ja neil on mitmekesine külastajaskond. Mõned muuseumimaailma tagurlased väidavad, et laialdase huvi pakkumiseks ning populaarne olemiseks peavad muuseumid ennast «Disneylandiks muutma või lollile arusaadavaks lihtsustama». See ei ole lihtsalt tõsi.

Poliitikud, kelle otsustest sõltub muuseumide avalik rahastamine, ei tohiks neist argumentidest end petta lasta. Ma ei tea ühtegi populaarset muuseumi, mis oleks oma ainestikku labastanud. Head 21. sajandi muuseumid hoiavad fookuses haridust ning harimine on protsess, mis eeldab inimestes huvi äratamist.

Minu juhitav muuseumide konsortsium Suurbritannias Liverpoolis on kasvatanud külastajate arvu üheksa aasta taguselt 700 000-lt nüüdseks 2,5 miljonile. Me saavutasime selle tulemuse, keskendudes intelligentsete näituste koostamisele, mis pakuvad huvi tervele perele – midagi täiskasvanutele ja midagi lastele.

Näiteks, eelmise aasta sügiseni avatud näitus «Plantastic» rääkis taimestiku tähtsusest. Näitus oli äärmiselt populaarne, kuid sel oli ka keskkonnahariduslik aspekt – ei saa kuidagi väita, et oleksime teema triviaalseks muutnud, et suurt arvu külastajaid ligi meelitada. Näitus oli menukas, sest oli huvitav ning pakkus midagi igale eale. See on väga lihtne kontseptsioon.

Loomulikult on ebapiisav rahastamine tihtipeale üks põhitakistus muuseumide moderniseerimisel ja avalikkuse tähelepanu võitmisel. Kuid muuseumid on alarahastamist väga tihti ära kasutanud kui ettekäänet, miks nad ei saa muutuda, selle asemel et püüda leida viise, kuidas end parandada, suurendada populaarsust ja seeläbi saada hõlpsamalt riigi rahastamist.

Ei ole mingit vahet, kui suured summad on muuseumi eelarves – head ideed ja tänapäevane mõtlemine on see, mis võimaldab jõuda paljudeni ning olla huvitav laiale publikule. Teise sõnadega, rahapuudus ei ole mingi õigustus tegevusetusele ja ideede puudusele.

See on koht, kus mängu tuleb korralikult koolitatud ja kõrgelt motiveeritud tööjõud. Muuseumi kõige tähtsam vara on tema töötajad. Muuseumid peavad olema veendunud, et nende töötajad aktsepteerivad põhimõtet, et muuseumi eesmärk on teenida ühiskonda, et neid julgustatakse olema loovad ning et nad ei rahuldu ainult traditsioonilise mõtlemisega. Kui kõike seda teha, siis on muuseum palju elavam paik ja külastajad käivad seal tihti.

21. sajandi muuseum on edulugu. Muuseumid, mis tahavad olla osa sellest eduloost, peavad uuendama oma mõtlemist. Muud võimalust ei ole.

Tõlkinud Marju Reismaa.

Autor on Euroopa Muuseumi Foorumi aseesimees.