Üksikutel kohalikel entusiastidel püsiv eestlus Krimmis on vaikselt hääbumas, sest Eesti riigi seisukohalt on Venemaa poolsaare annekteerinud ning ametlikul tasandil me oma rahvuskaaslastega suhelda ei saa.
Juhtkiri: kui eestlus kaob (10)
7. jaanuar 2018, 23:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krimmi eestlaste ja nende järeltulijate kultuurilise kogukonna tuleviku määrab poliitika, kuid selles osas pole mingeid pöördeid oodata.
Krimmi teema on oma võimu lähenevatel valimistel kinnitavale Vladimir Putinile märgiliselt erakordselt oluline. «Sevastopol – see on tuleviku Venemaa eelpost,» kuulutab Putini valimisreklaam. Ametlik Krimm ootab 17-kilomeetrise silla valmimist üle Kertši väina, lootes maismaaühendusest Venemaaga majanduslikku tulu, seda eeskätt tänu turistide arvu eeldatavale suurenemisele. Kertši ja Simferopoli vahele on kavandatud 200-kilomeetrine neljarajaline maantee. Uuendatakse Simferopoli lennujaama jne.
«Presidendivalimiste kuupäev on nihutatud täpselt 18. märtsile, et see langeks kokku Krimmi anastamise neljanda aastapäevaga,» kirjutas diplomaat Kalev Stoicescu oma välispoliitika-aasta ettevaates (PM 6.01).
Eesti suhtlus Krimmis elava umbes paari tuhande inimesega, kes peavad end eestlaseks või nende järeltulijaks, oli enne «roheliste mehikeste» operatsiooni ja rahvusvahelise üldsuse hinnangul ebaseaduslikku referendumit paiguti üsna elav. Aastatel 2002–2014 töötas Aleksandrovka koolis eesti keele õpetaja, anti välja ajalehte; kogukond sai toetust mitte ainult riigilt, vaid eraisikutelt ja mittetulundusühingutelt. Need sidemed on nüüdseks katkenud ning uusi lahendusi õieti pole.
Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu, kes on vahendanud Krimmi eestlaste lugusid, saatusi ja pärandit, on pakkunud välja, et Krimmi eestlasi saaks vahest toetada mitteriikliku struktuuri kaudu või siis kasutada mõnd juba tegutsevat MTÜd. Ehkki Abhaasia seis on mõnevõrra teistsugune, on sealsedki eestlased ajaloolise kodumaaga ametliku sidemeta.
«Ideaalis ei peaks eestluse toetamine üle maailma sõltuma sellest, milline on piirkonna poliitiline olukord või millist poliitilist kurssi kohalikud eestlased toetavad. Eestile peaks olema tähtis, et eesti kultuur ja keel ei sureks välismaal elavates kogukondades välja,» kirjutas Piirsalu 2016. aasta mais. Ajakirjanik toob näiteks, et kuigi Iisraeli riik ei tunnusta samuti Krimmi Venemaa osana, leiti ometi võimalus anda välja ivriidikeelset ajalehte.
Poolteist sajandit tagasi Eestist välja rännanud ja Krimmis asundusi rajanud rahvuskaaslaste lugu, mis väikeste kultuurikildudena praegusesse aega välja on jõudnud, vääriks toeks veel mõnda lootusekiirt. Vahest suudab Eesti riik oma juubeliaastal, küll ülimalt keerukate asjaolude kiuste, selle anda?