Postimehe aasta inimene 2017 Asko Lõhmus

FOTO: Liis Treimann

Miks valis Postimees aasta inimeseks looduskaitsebioloogi Asko Lõhmuse? Selles valikus on kaks laiemat sõnumit. Esiteks Eesti metsad ja ka kogu inimkonna ees seisvad ökoloogilised probleemid. Teiseks see, millist osalemist ühiskondlikes vaidlustes tahame esile tõsta.

Väikese riigi ja rahva jaoks on erakordselt oluline, et need, kes valdavad tippteadmist, ei oleks vakka, et tõsised küsimused ei mattuks udutamise laviini alla ja vaidlused ei taanduks vaid emotsionaalsete hüüatuste vahetamiseks. See eeldab teadmisi, teemaga seotud kontseptsioonide süvitsi mõistmist ning loomulikult ka oskust oma argumente selgelt esitada.

Maailma tippteadmise saab ühiskond kätte eelkõige nende inimeste kaudu, kes tegutsevad iga päev uute teadmiste loomise eesliinil ja on pidevalt ühenduses oma kolleegidega üle maailma. Tahame või mitte, ent tüüpiliselt töötavad sellised inimesed ülikoolides ja me kutsume neid teadlasteks.

Vaidlused metsa ja selle raiumise üle tõid selgelt esile veel ühe aspekti, miks meil on rahvana hädasti vaja oma teadlaskonda ning miks on tarvis akadeemilist vabadust. Nii Eesti ettevõtjad kui riigiametnikud on targad ja tublid, ent kui sünnib terav vaidlus või lausa tüli, on kodanikuühiskonnal (selle kõige laiemas mõttes) hädasti vaja neid, kes toovad arutellu teadmistele tuginevad argumendid ning kelle sõltumatusele – olgu siis poliitilisest või majanduslikust võimust – me saame loota.

Väikese riigi ja rahva jaoks on erakordselt oluline, et need, kes valdavad tippteadmist, ei oleks vakka, et tõsised küsimused ei mattuks udutamise laviini alla.

Erakordselt tähtis on ajafaktor. Kahjuks ei ole nii, et mõne kriitilise tähtsusega probleemi tekkides asume ilma igasuguste eelteadmisteta oma tagatoas guugeldama või lugema õpikut ja saame sealt lihtsalt niisama parimad võimalikud vastused ning oskame neid kohe ka rakendada. Ajakirjanikena saame aga suurepäraselt aru sellest, kui kiiresti võivad Eesti arengule olulised sündmused kulgeda. Kui tippasjatundjad ei leia õigel hetkel aega või tahtmist vaidlustesse sekkuda või ei leita neid üles, sünnivad kehvad lahendused ja siis saamegi vaid tagantjärele tarkadena pead vangutada.

Tõstame Asko Lõhmuse esile näitena sellest, kuidas akadeemiline kodanik ulatab käe ajakirjandusele ja üksiti ühiskonnale laiemalt. Selliseid käeulatamisi võiks väikeses Eestis olla üha rohkem, seda nii teadlaste kui ajakirjanduse poolel.

Eelmise aasta novembris avaldas enneolematu hulk teadlasi (15 000) ühiskirja, milles hoiatasid, et ilma selge ja otsustava kursimuutuseta ootab inimkonda ees ühiskonna alustalasid raputav keskkonnakatastroof. Asko Lõhmus oli üks 20st Eesti teadlasest, kes sellele pöördumisele alla kirjutas. Ja ta on olnud üks sõnakamaid ja selgemalt väljenduvaid teadlasi meie oma metsavaidlustes.

Neid vaidlusi majandamise ja looduskaitse piiril tuleb meil ühiskonnana pidada veel ja veel ning jõuda ühisele arusaamisele, millised on optimaalsed ja Eestile head lahendused.