Ene-Margit Tiit: kas 100-aastases riigis tuleks arvestada rahvatarkust?

Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Kui riik saab 100-aastaseks, siis näitab see, et tegemist on ajaproovi läbinud üksusega. Arvestatava ajaloolise kogemuse kõrval on Eesti riigile küpsust lisanud enam kui veerandsajandipikkune edukas toimimine tänapäeva maailmas. Läbitud on ka omamoodi küpsuseksam – eesistumine Euroopa Liidus.

Mida tähendab see kohustuste, vastutuse ja võimaluste osas? Toimimiseks langetab riik pidevalt otsuseid, mis oluliselt mõjutavad rahva käekäiku praegu ja tulevikus. Noor ja habras riik, kel napib kogemusi ja tarkust, peab otsuste tegemisel paratamatult kuulama välisnõuandjaid ja jäljendama naabrite tegevust. Sellel on aga oma hind – ka väga targad välisnõustajad ei arvesta riigi omanäolisust, mis selle tagajärjel kipub paratamatult vähenema.

Sageli oleks välisekspertide asemel õigem kuulata rahva tarkust. See on demokraatia põhimõte, mida jälgivad küpsed ja enesekindlad riigid. Tõsi küll, vahel võib see viia ootamatute ja vähemalt esmapilgul soovimatute tulemusteni – näiteid pole vaja kaugelt otsida –, kuid see-eest on vastutaja selge ning keegi ei saa öelda «nemad tegid», vaid tuleb tõdeda: «meie tegime». Üheskoos tehtud valesammud ei tarvitse põhjustada rahva võõrandumist valitsejatest, vaid mingil moel pigem lähendavad neid omavahel.

Eestis on suuresti säilinud noore riigi sündroom: rohkem usaldatakse tarku välismaalasi kui oma rahvast. Asjatult! Eesti rahvas on haritud (kuulub maailma kõige haritumate rahvaste hulka) ja elutark, on suutnud säilitada ka ajaloo keerdkäikudes iseolemise ja isemõtlemise. Tõsi, enamasti on rahva hoiak pigem alalhoidlik ja ettevaatlik, meile pole omane innustuda suurelt mõtlemisest. Meie armastatuimad vanasõnad on «tasa sõidad, kaugele jõuad» ja «üheksa korda mõõda, üks kord lõika». Eriti alalhoidlikult käitume oma hinnatuimate väärtuste – keele, maa, looduse suhtes, olles valmis neid kõigi vahenditega kaitsma. 

Objektiivselt on niihästi eesti keel kui ka riik koos oma varadega paremini kaitstud kui kunagi varem. Miks on rahvas siiski mures – seda muret jagatakse nii kirjatükkides, meeleavaldustel, sotsiaalmeedias kui ka omavahelistes vestlustes. Üks olulisi põhjuseid on see, et valitsejad kuulavad liiga vähe rahva tarkust ega võta seda arvesse. Siit tuleb ka rahva võõrandumine valitsejatest. Professionaalsete suhtekorraldajate selgitused, miks üks või teine valitsuse tehtud samm õige on ja kui asjatundmatud on rahva hulgast tulnud ettepanekud, ei selgita midagi ja pigem valavad õli tulle.

Inimesed ootavad, et kõik otsused arvestaksid Eesti rahva ja maa (sh looduse) huve nii praegu kui ka järeltulevate põlvede jaoks, eelistades neid huvisid kõigile teistele kaalutlustele, sealhulgas majandusliku heaolu kiirele kasvule. Nimelt on intuitiivselt kaugelevaatav pilk see, mis iseloomustab rahva tarkust – erinevalt ekspertide tehtud prognoosidest, mis ulatuvad vaid paarikümne aasta kaugusele ja omistavad suurema tähtsuse enamasti majanduslikele väärtustele või ka rahvusvahelistele hoiakutele.

Mõned näited viimase aja murekohtadest. Hiiglaslik puidutehas Tartu lähistele – vastuseis sellele lähtub peamiselt looduse kui väärtuse säästmisest. Rail Baltic – pikalt ja põhjalikult diskuteeritud, kuid karavan liigub haukuvatest koertest hoolimata. Muret teeb nii looduse ulatuslik kahjustamine, suuremõõduline maavarade kulu kui ka suhteliselt väike tulu Eesti rahvale, sest tänapäeval ei ole rong kuigi tõhus vahend pikkade vahemaade läbimiseks – eestlaste ühendamiseks teiste Euroopa riikidega toimib ikkagi vaid lennuühendus.

Suurehitiste puhul kompensatsiooniks pakutavad lisanduvad töökohad üldsust ei kõneta, sest töökätest on Eestis puudus. Küll aga tekitavad rahvale muret tööjõu immigratsiooniplaanid. Kui vaadata ühe põlvkonna jagu ettepoole, siis võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud leevendab mingil määral pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil külalistööjõud jõuab pensioniikka, ja siis muutub probleem hoopis teravaks. Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praeguse Eesti rahvastiku vanusestruktuuri: pensionile hakkab jääma suur osa neid noori, kes tulid Eestisse nn olümpiarajatisi püstitama, seetõttu on see vanuserühm ebaproportsionaalselt arvukas ja suhteliselt suur on nende seas ka võõrsil sündinute osakaal.

Olukordi, kus kõrgemal tasemel tehtud otsus polnud kooskõlas rahva tarkuse või terve mõistusega, tekkis ka haldusreformi käigus, mis kokkuvõttes oli vaieldamatult vajalik. Tartlasena pole mulle selge, miks on minu praeguse korrektse postiaadressi esimesed read: Tartumaa, Tartu linn, Tartu linn asustusüksusena… Kui tõepoolest oli tarvis Tartu linnaga ühendada külad, mille rahvas end linnarahvaks ei pea, siis võinuks seda liitmoodustist nimetada näiteks Tartu piirkonnaks, mitte Tartu linnaks, ja jätta linna nime linnale ilma seda asustusüksusega täiendamata. Matemaatikuna häirib mind info liiasus aadressides: kolm korda kordub nimetus Tartu, kuigi seda saaks lihtsalt vältida. Tartu linn asub ju üksnes Tartu maakonnas ja piirkonnas, seega on piisav kirjutada ümbrikule «Tartu», nagu seda on tehtud aastasadu.