Heidit Kaio: uue bürokraatia koidik - näide suhtlusest robotinäolise Eesti riigiga

Heidit Kaio Foto: Pere ja Kodu

Ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja Heidit Kaio kirjeldab, kui lihtne on kodanikul riigiga digitaalselt asju ajades jänni jääda.

Eesti on võtnud sihiks saada maailma esimeseks riigiks, kes ei aja asju paberdokumentidega. Oleme uue ajastu lävel, mis toob uut tüüpi bürokraatia, kus ametnikud asenduvad robotitega. Mitte et kontoritegelased muutuksid hingeliselt robotlikult tuimaks, vaid sõna otseses mõttes tuleb senise teenindaja asemel ajada asju masinatega. Meie IT-riigi unistus hakkab saama tegelikkuseks, kuid robotite tuimus ja ükskõiksus asjaajamisel annab silmad ette tülpinumalegi möödunud ajastu kontorirotile.

Robotid nalja ei tee ja inimlikke palveid arvesse ei võta, lisaks on nad sõna otseses mõttes tähenärijad. Masin ei lasku dialoogi, miks ta dokumenti heaks ei kiida, ega anna nõu. Uues ekraanibürokraatia ehk e-bürokraatia maailmas saab inimene vaid nuputada, et «huvitav, mida masin keeldumisega mõelda võib?» või «mh, kas ta nüüd on minuga rahul?».

Salapärase bürokraadi vastust oodates venib asjaajamine seniselt paarilt nädalalt mitmekuiseks – ma ei liialda.

Register nagu tolmuimeja

Olen aastaid jauranud teismelise pojaga, et ta ei kukutaks salli-kindaid kodus keset koridori maha ega jätaks dressipluusi elutoa põrandale. «Kes selle sinu järelt üles korjab?» õiendan mina. Nüüd on meil kodus robottolmuimeja. Kutsume teda nimega Kit, nagu oli David Hasselhoffi imeauto, et olla koristaja suhtes sooliselt neutraalsed.

Robottolmuimeja on tõhus, justkui hambaharjaga pühib ta diivani alt ja toolijalgade ümber kokku iga liivaterakese ja koerakarvakese. «Mattis, ära jäta oma dressipluusi keset põrandat, see tõmbab Kiti umbe!» kamandan ma teismelist poega. Ja ta mõistab! Ta saab aru, et masinaga ei saa vaielda. Masin imeb õhukese riide rullikute vahele ja suretab end välja, tegemata tööd lõpuni.

Samasugune tunne on mul siis, kui suhtlen ehitisregistriga, et anda teada meie majas plaanitavast küttesüsteemi muutusest. Ainult et mina, nagu ka tuhanded süsteemi esmakasutajad, ei tea, mis selle umbe ajab. Ehitisregister on meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juures toimiv arvutisüsteem. Muuseas tegutseb samas ministeeriumis ka meie IT-minister.

Ehitisregister on loodud koguma ja ühtlustama kinnisvaraga seotud andmeid kõigis omavalitsustes. Võimas asi, sest puudutab iga maja meie riigis. Lihtne näide – kui ehitad ahiküttel kodumaja ümber mõnele teisele küttesüsteemile, siis peaksid projekti ehitisregistris kooskõlastama.

15 aastat tagasi, samas majas remonttöid tehes, läksin Vabaduse väljaku Tallinna linnavalitsuse teenindussaali ja võtsin järjekonnanumbri. Küllap seal oli järjekord. Oletan, et pidin ootama 20 minutit või isegi 30. Andsin paberid teenindajale, kes vaatas need üle. Ehk pidin mõne blanketi lisaks täitma.

Võimalik, et mingi paber oli puudu ja pidin minema veel kuhugi ametkonda. Näiteks arhiivi ja otsima välja vana projekti. Või keskkonnaametisse. Olles paberid saanud, käisin jälle teenindussaalis – andsin need üle ja võeti vastu. Jäin heakskiitu ootama. Ametnikud pidid seaduses määratud aja jooksul paberid läbi töötama.

Pakun, et koos erinevates ametkondades saalimisega võis kokku minna kolm nädalat. Mis on aga oluline – mul pole mälestust erilisest bürokraatiast.

Praegu olen remondiga seotud asju ajanud  ehitisregistri veebilehe kaudu novembri algusest saati. Põhiliselt nuputanud, et milles on viga. On jaanuari algus ja ma pole kindel, et saan lähiajal valmis. Kulunud on kaks kuud.

Olen istunud arvuti taga vähemalt 15 tundi, enamasti nõutult skrollides, klikkides ja pead murdes. Meie maja küttesüsteemi vahetava firma projektijuht soovitas palgata arhitekti, kes aitaks ehitisregistri robotiga sotid selgeks saada. «Mina enda suvemaja väikese ümberehituse sissekandmisega hakkama ei saanud,» ütles projektijuht. Tema firma tunnuslause on «20 aastat kogemust». Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, ja usaldasin oma senist e-riigiga suhtlemise ajalugu.

Tühik vales kohas

Ehitisregistri avalehel on teadaanne, et neil puudub teenindussaal ja kõik toimingud tuleb teha arvutis. Muud teed pole – suhelda tuleb masinaga. Mis aga teeb masinaga suhtlemise keeruliseks? See, et ta võib olla rahulolematu mikroskoopiliste detailide suhtes, millel pole loa õigustatuse seisukohast mingit tähtsust.

Näiteks pusisin päevi, et laadida üles ehitusfirmast saadetud digiallkirjastatud fail, mida masin ei võtnud omaks. Proovisin aina uuesti ega taibanud, kas tegin vea mingis üleslaadimise etapis või püüan projekti lolli järjekindlusega üleüldse valesse kohta sisestada. Kuni jagasin ära, et faili nimes oli tühik vales kohas.

Järgnes minu kiri ehitusfirma projektijuhile, tema saatis kirja projekteerijale, kes muutis faili nime ning saatis selle projektijuhile, tema omakorda mulle. Sellest kujunes saaga, mis oma nüanssidega võttis mitu nädalat.

Olles lõpuks ehitisregistrisse taotluse esitanud, selgus, et on vaja mingeid andmeid muuta. Mitte uusi dokumente, ei. Andmed on vaja sisestada teisiti. Nüüd on masina taga olevatel ametnikel õigus vastata kümne päeva jooksul.

Näiteks viimatine märge, mida ootasin kaksteist päeva ja pidin parandama: «Olete ehitusprojekti kaks korda sisse kandnud. Palun kustutage üks.» Läheb jälle kümme päeva. Üleüldse, kas kustutasin faili ikka õigest kohast?

Enne seda oli mul kord juba saanud mõõt täis saanud ja ma otsisin linnavalitsusest üles ametniku, kes võiks aidata masinas õigeid klikke teha. Ta oli väga lahke, näitas ette, kus pidin teisiti tegema. Võtsin igaks juhuks ka tema lauatelefoni numbri ja sõitsin koju. Istusin arvutisse, tegin muudatused, aga masin keeldus mu avaldusest.

Helistasin, tegime veel linnukesi sinna ja tänna, kuni avaldus läbi läks. Üksi poleks ma seda ilmaski teha suutnud.

Jaanuari alguses täitus kaks kuud ajast, mil olen püüdnud ehitisregistrisse andmeid sisestada. Selle aja jooksul pole ma pidanud dokumenti tegema MITTE ÜHTEGI sisulist muudatust. Projekt on olemas, ehitaja on, maja on. Muuta on vaja vormistusi – faili nime, teha linnukesi õigetesse kohtadesse, klikkida arvutis «lahendada» asemel nupule «lahendatud». Ja oodata iga kliki vahel kümme päeva, kas kiidetakse heaks või mitte.

Tuim süsteem

Mis teeb selle süsteemi vigaseks? Seda on põhjust vaadelda, sest on ju meie riigi suur plaan muuta kogu asjaajamine paberivabaks. Ega tavainimene ehitisregistri toimimise tervikpilti näe – loodetavasti töötab see ametnike poolel imeliselt. Tarbija poolele on programmeerijad aga teinud vead, mis muudavad selle registri ideaalselt tuimaks bürokraatiaks.

Kujundlikult jooksutatakse sind, paber käes, ühest trepist üles ja teisest alla, kabinetist sisse ja teisest välja ning igalt poolt kuuled vaid mokaotsast – või ei vaevuta üldse vastama –, et koht pole õige või on vaja teist paberit. Kujutledes masina kontoriametnikuks, siis pole teda õpetatud andma arusaadavat tagasisidet ja kabinetid on numbritega tähistamata, mis sunnib sind uitama ja otsima õiget kohta.

Lisaks on kusagil sinise ekraani taga inimametnikud, kellega kodanik ei pruugi kunagi kohtuda. Kuna need inimesed ei näe oma kliente, pole neil tarvidust pingutada või olla viisakas. Näiteks pole keskkonnaametnikul mingit probleemi nõuda miljööväärtuslikus eramajade piirkonnas küttesüsteemi ehitamisel, et «tööstusjäätmete äraveoks on vaja eriluba».

Eramajas tööstusjäätmed? Või on ametniku kirjalik juhis arusaamatu. Ma tegelen oma töös iga päev tekstide toimetamise ja nende arusaadavaks muutmisega. Olen 20 aastat tegelenud kirjasõnaga ja ometi loen ametniku juttu üha uuesti ega taipa, mida ta öelda tahab. Dokumendi töötlemise aeg aga tiksub.

Ilmselt võib kohalik omavalitsus öelda, et nemad on rahaliselt võitnud. Ehitisregistri robot on võtnud üle Eesti töökohti ehk kümnelt või kahekümnelt inimestelt. Peale palgakulu on säästetud kulusid kontoriruumilt, toolilt-laualt, arvutilt, pastakalt. Küllap on ka kulunud vähem paberit dokumentideks, aga mitte tingimata.

Ei tasu arvata, et inimene võrdub paber. Teenindajaga on võimalik suhelda ka ilma pabereid liigutamata. Igal juhul on tavalise, arvuti taga istuva lihtinimese ajakulu ehitisregistri arvutiga suhtlemisel mitmekordistunud. Küttesüsteemi ehitajad on ooterežiimil, akna- ja ukse firma samuti ning loomulikult siseviimistlejad, kes tubadesse tekkivad vigastused maha peaksid lihvima.

Eesti on saanud end pidada väikese bürokraatiaga riigiks. Seda on toetanud seadused, mis reguleerivad, kui pika aja jooksul peab kodanik ametkonnalt vastuse saama. Sisulise vastuse. Nüüd aga pole seadus mitte sisulise vastuse andmise vankri ees, vaid see töötab selleks, et selgitada, kas koduarvutis on klikk tehtud õigesse ruutu. Kliki kontrollimine võtab inimametnikel kümme päeva, tavainimene saab uue juhise, mida ta hakkab dekodeerima. Katse ja eksituse meetodil selgitab ta välja, mida temalt oodati. Ja püüab uuesti. Eksib jälle. Sisulise vastuse saamise aeg venib aga mitme kuu pikkuseks.

E-riigi sihtide seadmisel aga tasub iga päev kaaluda, milleks meil e-asjaajamist on vaja. Kas selleks, et inimtöökohti koondada või paberit kokku hoida? Aga ehitisiregister ei eksiteeri ju töökohtade või paberi pärast. Mina saaksin oma küttesüsteemi vahetatud ka ilma registrita. Järelikult on riigil endal neid andmeid vaja, registri loomiseks.

Mõistetav – aegade algusest on valitsejad alamate kohta andmeid kogunud, peamiselt maksustamise eesmärgil. Näiteks on Brüsselist tulnud mõtteid looduskaitse eesmärgil piirata ahikütet linnade elamurajoonides. Londonis liiguvad plaanid samas suunas. Kui aga huvi on riigipoolne, siis peaks süsteem toimima kas peaaegu märkamatult või suure sunniga. Pragusel moel see libedalt ei tööta.

«Ei inimene massina vastu saa,» nentis Muhu mutike, kui jäi jumalateenistusel orelist kolm salmi maha. Ega ei saa tõesti. Kehtib see ka robotite kohta ning igal ajastul on masinatega suhtlemisel ees uued väljakutsed.