Olev Remsu: paneme tähed enda kasuks tööle!

PBK võttegrupi autod telekanali stuudio maja ees Tallinnas Pärna tänav 3.

FOTO: Andres Haabu

Vaidlustes, kas osta reklaami- ja informeerimisaega PBKst, põrkavad kokku idealism ja pragmatism, aated ja tulu. Mõlemal on oma plussid ja miinused, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Sihile ei vii ei sajaprotsendiline täiusetaotlus ega ole rentaabel sulaselge kasuotsing. Pealegi võime selle dilemma puhul idealismis haista nii mõnigi kord silmakirjalikkust ning absoluutne pragmaatika on eestluse ja riikluse küsimustes lihtsalt kõlvatu. Lõppude lõpuks võib ju keegi ka välja arvutada, et eesti keele elus hoidmine ja riigi ülalpidamine ei tasu ära.

Ent moraalselt kuigi puhtam pole mõttekäikki, mis keelab PBKsse panna üleskutseid paigaldada oma koju näiteks tuletõrje valvesignalisatsioon. Või hoiatab napsusena rooli taha minemast. Nagu poleks sellesisulisi sõnumeid vaja edastada kõigile. Et las põlevad, las surevad! Kui ei oska eesti keelt, kui ei vaata isegi venekeelset kanalit ETV+, siis pole ka manitsemist väärt.

Selge see, et niisugusel suhtumisel ei ole aadetega suurt tegemist, pigem hõõgub siin all viha. Ja mis siis, kui tulekahjust süttib meie rahvuskaaslasegi korter? Kui aetakse alla eestlase laps?

Paistab, et  pragmaatika oleks justkui õigustatud. Ent asi ei ole nii lihtne.

Putinlik mentaliteet

Kodumaised sõnumid ja reklaam otsekui legaliseeriksid tolle vaenuliku propagandatoru tervikuna vaataja hinges. Tervikuna! Ja ükski kanal ei tähenda üksiksõnumit, nagu mitte ükski inimene ei kujuta endast mõnd viimati öeldut lauset. Ikka projitseerub tagaplaanile tema renomee, kõik see, mida me temast varem teadsime. Kõik paigutub alati konteksti. Sama kehtib telekanaligi kohta.

Nii mõnigi meie asutuse venekeelne signalisatsiooni- või liiklusohutusteemaline üleskutse PBKs võib assotsiatsioonivimkade keerulisi teid pidi õigustada pideva vaataja jaoks näiteks agressiooni Ida-Ukrainas. Või midagi analoogilist, millele too kanal on pühendunud. Eestikeelne poe- või pangareklaam sealsamas teeb seda niikuinii.

Kui killuke on oma, siis võib tekkida tunne, et kõik on oma, ning kaasa tuleb sealne putinlik mentaliteet, mille lõppsihiks on taastada kokkuvarisenud impeerium. Esialgu kasvõi riikidele formaalse iseseisvuse säilitamisega, peaasi, et oleksid käest ja jalast seotud ning kuulaksid sõna.

Pragmaatika võib minna küüniliseks, ongi läinud. PBKsse on pandud poliitreklaami, on kutsutud enne valimisi üles hääletama enda poolt. Ja selle eest on suuresti tasutud maksumaksja rahaga. Saadud on hulk hääli, millega on kindlustatud oma võimul olekut. Jultunud põhjendus oleks umbes seesugune – kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud.

Südametunnistus ei loe, kehtivad ainult paragrahvid. Sellist suhtumist võib pidada rahvusaate aspektist reeturluseks. Ja mine tea, ehk upitab vaenlane lahkelt poliitreklaami teenust osutades võimule oma agentuuri? Iseenesest mõista kõik maksab, PBK ei edasta ei sõnumeid ega reklaami aitähi eest, ning võib esitada küsimuse: milleks vaenlase kukrut paisutada?

Aga teiselt poolt – riik peab kindlasti olema kontaktis kõige inimestega, kes siin elavad. Argument, et kui keegi ei taha olla meiega kontaktis, siis me ei olegi temaga kontaktis, tähendaks kahjutoomist oma riigile.

Kuidas luua õhkkonda?

Silmasin ERRi kodulehel kanali ETV+ peatoimetaja Darja Saare intervjuud, sain teada, et nemad ei ole Putiniga võitlev kanal. Mida see peaks tähendama? Ei loe, kas tahetakse olla või ei taheta, paratamatus on selline, et ollakse nii või teisiti. See on sama kindel nagu asjaolu, et Venemaa jääb ilmselt aegade lõpuni meie naabriks.

Mida siis teha? Kuidas saada side nende inimestega, kes võiksid olla potentsiaalsed kanali ETV+ vaatajad-kuulajad, ent jälgivad siiski peamiselt Vene kanaleid, iseäranis aga nn Pribaltikale suunatud PBKd?

Olen kuulnud isegi kanalite edastamise lõpetamisest. No kuulge, see tähendaks demokraatiale seljapööramist. Lahendus on lihtne, aga kallis, üüratult kallis.

Ükski meediaväljanne ei tähenda ainult keelt. Panna vene keeles tööle eesti kanal on lihtne, seda ongi juba tehtud. Võimatu on aga luua õhkkond, mis kiirgab välja mõnest Vene kanalist. Antagu andeks, ent meil on raske – kui mitte võimatu – saavutada vene kanalite saadete tehnilis-kunstilist taset, samuti sealsete diktorite ja saatejuhtide professionaalsust.

Paljud sealsed teleinimesed on lõpetanud maailmakuulsa teatri- või filmikooli (GITIS ja VGIK), meil aga on üpris võimatu midagi samaväärset vastu panna. Paradoksaalsel kombel on need tähed, keda me ekraanil näeme, tegelikult väljapraagitud äpardujad, kes teatrisse ja filmi ei kõlvanud ning kes seejärel läksid pööbli ette ennast näitama. See kõlab halvasti, ent see sõna (плебс) oli seal proffide argoos vägagi käibel, kui mul oli au seal õppida ning neis ringkonnis liikuda. Vaevalt et suhtumine oleks muutunud.

Vajame staare

Artemi Troitski palkamine oli õige ettevõtmine, ma ei tea, mis juhtus, et me seda meest kanalis ETV+ enam ekraanil ei näe. Poliitheeroldeist rohkem oleks tarvis siiski Vene meelelahutustalente, nende formaatsaateid. Miks?

Aga sellepärast, et kui näiteks keegi Lasnamäel on armunud Moskva kanali saatejuhti X, siis ei pane mitte miski teda armuma venekeelsesse tallinlasse Y. See oleks justkui truudusemurdmine.

Arvata, et sellise kiindumuse taga on ainult ja ainult poliitilised eelistused, on minu meelest viga. Pigem võetakse esmalt omaks meelissaadete ja nende juhtide kõrge tase, see naelutab pilgu ekraanile igaveseks.

Lahendusi on ainult üks: võlunud diktor ja armastatud saateformaat tuleb tuua kanalisse ETV+, maksku mis maksab. Kui seda ei tehta, siis on siiani kulutatu mahavisatud raha. Ja kas nende saadetesse lubada reklaami või mitte, on siit hargnev eraldi küsimus, mille vastus peitub rahakoti paksuses. Manitsusteated ei teeks nii või teisiti liiga.  

Tagasi üles