Hardi Volmer: üks mees võtab viina, teise mehe võtab viin

Hardi Volmer Foto: Sander Ilvest

Riigikogu liige Hardi Volmer (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) kirjutab, et joomist piirab kompleks kolmest meetmest: hind, reklaam, müügitingimused.

Mul oli üks hea tuttav, andekas ajaloolane, kellele kuulub legendaarne ütlemine: «Juua tuleb nii, et see ei hakkaks joomist takistama.»

Paraku ei suutnud ta ise oma geniaalse tarkuse järgi käia ja lahkus meie hulgast just joomise läbi. Ja mitte meeleheitest või vabast tahtest, vaid seepärast, et ta ei saanud teisiti. Ta oli üks neist paljudest, kes liigituvad niinimetatud füsioloogilisteks sõltlasteks.

Viinakatk ja Katku Villu – see on see eestlase lahutamatu eetos. 

Mõne aasta eest valmis Maailma Tervishoiuorganisatsioonil (WHO) uuring, millest leiab hinnangu, et Eesti meeste hulgas võib sõltlasi olla lausa 11 protsenti. Seega iga üheksas mees.

Alkoholisõltuvus ei ole mitte ainult üks eestlaste endeemilistest tõbedest, vaid ka üks soome-ugri genotüübi eripäradest.

Hea on targutada, et üks mees võtab viina, aga teise mehe võtab viin.

Eestis on alkoholi kättesaadavus ülihea. Konjunktuuriinstituudi andmetel jõuab üle 85 protsendi inimestest lähima alkoholipoeni vähem kui 10 minutiga. Paraku torkab see hästi silma ka lapsele või ahvatlustega võitlevatele sõltlasele.

Mõningad mu sõbrad ja tuttavad, kes on täielikult loobunud, et teadlikult vältida alkosuitsiidi, väidavad, et toidupoes pudeliridade vahele sunnituna pannakse nende meelekindlus proovile. Mul ei ole põhjust nende siiruses kahelda.

Teine põhjus meelemürke inimese nägemisväljast eemal hoida seostub meie lastega. Viinalembeses keskkonnas kasvanud lapsel on hiljem elus oluliselt raskem tervislikke valikuid teha. 

Alkoholi hinna kujundamisel on määravaks komponendiks aktsiis, kõik muu on marginaalne. Sellega on mängitud alati ja igas ühiskonnas – vahel edukalt, vahel mitte. Isegi nõukogude plaanimajandus ei saanud ilma selle hoovata läbi.

Keegi väike Hardi kirjutas 40 aastat tagasi: «Viinad on läinud kalliks, oi kui kalliks vein. Juuksed kisub halliks kestev õllelein.» Ja ma epateerin siiani seda laulu esitades oma justkui prohvetlikkusega, aga see on puhas demagoogiline vale. Sama ettekuulutuslik võiks olla fraas, et hommikul tõuseb päike. See laul räägib tegelikult hoopis Lätis toodetud odekolonnist pealkirjaga «Kasevesi» ehk «Berzu Udens». Toona teadsid kõik, et see toode ei leidnud laiades hulkades sihtotstarbelist kasutamist, vaid seda enamasti lihtsalt joodi. Vanemad olijad mäletavad, et sama nali oli kuulsate jookidega «Hardi» ja «Frigo».

Me ei saa praeguses Eestis nimetada ühtki valitsust, mis ei oleks tasahilju tõstnud alkoholiaktsiisi. Viimatine tegi seda nii ebaproportsionaalselt, et selle tagant justkui paistnuksid õlletootjate kõrvad.

2002. aastal jõustus alkoholiseaduse muudatus, mis lõpetas alkoholi müümise kioskites, ja 2008. aastal teine muudatus, mis kehtestas müügipiirangu kella kümnest õhtul kella kümneni hommikul. Ajaks, mil riik öise alkoholimüügi keelustas, olid sama otsuse teinud juba paljud omavalitsused. Öine müügikeeld mõjutas otseselt õigusrikkumisi ja liikluskultuuri. Võib väita, et tegu oli võiduga. Pärast seda alkoholipoliitikas pikka aega olulisi muudatusi ei toimunud.

Uute alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muudatuse puhul on ju tegelikult küsimus, nagu ikka, vajadusest suunata inimkäitumist. See on tõeline väljakutse, sest püüd mõjutada inimeste ostukäitumise kaudu nende tarbimisharjumusi on tõeline mustkunst, mille tulemusi annab oodata.

Ent ometi on see võimalik. Oleks hea, kui seda saaks teha hästi delikaatselt, märkamatult, aga ei saa. Küsimus ei ole ju miks, vaid ikkagi kuidas. Üksiti on tegu tasakaalupunkti otsimisega ja see on kiik, mis paraku iial ei seisku. Äärmuslikud sekkumised on olnud katastroofiliste tagajärgedega, nagu me ajaloost teame. Maailma toimimine on ülikeeruline ja alati jääb püsti küsimus, kuhu maani me tema lihtsustamisega võime minna.

Püha sõda viinakuradiga on käinud aegade algusest saadik. Juba esimestes maakeelsetes lehtedes sõideldakse lokkavat joomarlust ja sellega kaasnevat moraalset lodevust. Esimesed ametlikud karsklusseltsid Eestis loodi oma 130 aastat tagasi, selleks ajaks oli mõisates tsaari ukaasiga juba üle saja aasta impeeriumi tarbeks viina põletatud. See oli kõva bisness ja riigi monopol.

On leidnud tõestamist, et alkoholi müügikohtadele väikeste lisareeglite panemisega saab oluliselt piirata spontaansete ostude tegemist ning säästa kiusatusest lapsi ja sõltuvusega võitlevaid inimesi.

On selge, et minusuguse vana pässi tarbimisharjumusi mingite ilupiltide, väänlevate tütarlaste või kaubapaigutusega ei muuda, küll on see võimalik veel kujunevate isiksuste suhtes.

Kui me tahame midagi muuta, siis seda saab teha just järgmise põlvkonna heaks. Kiusatused pahede osas on põlvkondadeülesed, vahe on kättesaadavuses. 

Siit banaalne järelm: et vähendada alkoholikahjusid, tuleb vähendada tarbimist. Joomist piirab kompleks kolmest meetmest: hind, reklaam, müügitingimused. Need meetmed töötavad alati koosluses, üksikuna on nad ebatõhusad. See on tüütu tõde, kuid olgu see üle korratud. 

 «Mart jõi enda surnuks.

Keegi pidi ju jooma,

keegi pidi ju kasu ka

kroonu kassasse tooma.»

Nõnda kirjutas armastatud poeet Hando Runnel 1970ndate lõpus. Lõppkokkuvõttes peaks olema selge nii kaaskodanikule, alkoholitootjale kui ka poodnikule, et Mardi ennastsalgav surm polnud ei siis ega ole ka praegu kellegi huvides.