Juhtkiri: Hiiumaa potjomkinid

Kõpu tuletorn. Foto: Teet Malsroos

Nõukogude ajal, kui ehitati vaimustunult kommunismi ja oli tähtis olla eesrindlik, vastata igasugustele näitajatele ja täita plaani, võttis potjomkinlus tohutud mõõtmed. Seda eelkõige ametnike hulgas, kuna viimased hindasid oma ametikohti ja privileege kõrgelt. See, et paljude plaanide täitmiseks või näitajatele vastamiseks polnud vajalikke ressursse, ei huvitanud eriti kedagi. Probleemile leiti lihtne lahendus. Kõrgemale ei kantud ette mitte tegelikke, vaid väljamõeldud näitajaid, mis võimaldasid ülemuse ees heasse valgusesse jääda. Tulemuseks oli sageli absurd.

Me ei ela enam ammu sotsialismis, kuid ka praegu võib kohata võtteid, mis vastavad igati tolle ajastu vaimule. Haldusreform oli midagi sellist, mida ühtaegu oodati ja kardeti. Iseenesest on ükskõik milline reform võrreldav kodus remondi tegemisega. Remondiga hakatakse pihta, kui enam teisiti ei saa, seejuures tehakse remonti iseenda mugavuse nimel. Seda ei tehta selleks, et naabrile muljet avaldada, või sellepärast, et keegi kõrvaline peab seda vajalikuks. Samamoodi tehakse reforme just oma mugavuse ja heaolu pärast. Erandiks polnud ka haldusreform, mille eesmärk oli muuta kohalike omavalitsuste töö ja juhtimine tõhusamaks ning lahendada ülepaisutatuse probleem.

Mitmel pool Eestis on aga otsustatud reformi imiteerida. Näiteks Eesti kõige väiksemas maakonnas Hiiumaal, mille elanike arv vastabki ühe valla omale, on endise nelja valla asemel selle aasta algusest viis osavalda. Igaühel omad juhid ja oma eelarve ning samad ülesanded, mis endistel valdadel. Ehkki Tallinna ülemustele võib rõõmsalt raporteerida, et plaan on taas edukalt täidetud ning vaat et ületatudki, pole Hiiumaal haldusreformiga tegelikult muutunud põhimõtteliselt mitte midagi peale selle, et vormiliselt on nelja valla asemel justkui üks suur Hiiu vald.

Inimesed on oma olemuselt valdavalt konservatiivid, kes instinktiivselt pelgavad muudatusi – seda enam kardinaalseid –, kardavad otsida uusi teid ja hoiavad kramplikult kinni olemasolevast ja harjumuspärasest. See omadus kujunes välja evolutsiooni käigus, kui millegi uue otsimine kätkes endas surmariski, samal ajal kui status quo säilitamine tõstis ellujäämise võimalusi. Ka Hiiumaa kohalikud ametimehed juhinduvad selgelt oma ellujäämissoovist, ehkki tänapäeval ei kaasne uuendustega surmaoht, vaid pigem risk kaotada aega, raha ja reputatsiooni. Aega ja raha ei raisata Hiiumaal sedapuhku aga mitte uuenduste tegemisel, vaid neile vastupunnimisega. See omakorda toob reputatsioonikao, sest ellujäämiseks on valitud tüüpilise nõukogude tšinovniku käitumismuster, mis kogu seltskonna naeruväärseks muudab.