Henrik Roonemaa

FOTO: Peeter Langovits

Kas olete tähele pannud, milline muidu aasta jooksul Eestis kõvasti laineid löönud tehnoloogiateema on üsna vaikseks jäänud? Millest enam portaalide esikülgedel suurte pealkirjade all juttu pole, kuigi aasta jooksul käis selle pärast kõva lööma?

Ma räägin idufirmadest. Alles see oli, kui Uberile tehti Eesti riigikogus oma seadust ja iga solvunud taksofirma tõi turule oma äpi. Kõik inimesed pidid hakkama ööbima Airbnb korterites ning hotellid pidid minema pankrotti. Ja koos nendega pangad, mis asendatakse paari väikese mugava äpiga.

Nüüd on aasta 2018 ja sellest kõigest pole enam eriti juttu. Jutud on hoopis vastupidised: kellel on probleeme oma platvormile teenusepakkujate leidmisega, kelle ristiretkest vanade, igavate, suurte ja laiskade vastu ei tulnud midagi välja, kes jõuab end vaid ise Facebookis kõlavate hüüete saatel ergutada. Asjaolu, et Tartu noormehed oma idufirma üle 50 (või rohkema) miljoni euro eest ameeriklastele maha müüsid, pani mitmed asjatundlikumad inimesed hoopis õlgu kehitama – liiga vähe, suur asi visises tühjaks.

USAs on asjad veel kehvemini. Ahistamis- ja muud skandaalid võtsid Uberi täiesti rajalt maha, nende uus juht proovib praegu tulekahju likvideerida ja küllap näeme alles aasta pärast, mis sellest järele jääb. Praeguseks on nad kaotanud kolmandiku oma kunagisest väärtusest.

Räniorg lakub haavu. Üks osa sealsest eliidist võitleb samuti endiste naiskolleegide ja -alluvate ahistamissüüdistustega, teisi süüdistatakse maailma kõige töökindlama demokraatia rublade eest maha müümises. Seda kõike saadavad pilked selle üle, kuidas riskikapitalistid investeerisid üle 100 miljoni dollari kalleid mahlapresse tootvasse «idufirmasse» või kaks inseneri tahtsid hakata võitlema sõbralike nurgapoodidega.

Inimesed tunduvad olevat sellest kõigest väsinud. Meil Geeniuses on järjest ilmunud mitu intervjuud, kus inimesed räägivad, et on sotsiaalmeediäpid oma telefonist eemaldanud või vähemalt kõik teavitused maha keeranud selleks, et saaks oma elu elada ja oma tööd teha. Rõhk sõnal «oma». 2017 oli idufirmanduses päris suuresti illusioonide purunemise aasta.

Eesti idufirmadel oli muide kõigi aegade parim aasta: mullu investeeriti neisse vähemalt 271 miljonit eurot. 2016. aastal oli see summa näiteks 104 miljonit, 2015. aastal 96 ja 2014. aastal 68 miljonit.

Sellel on aga ka teine pool: mainitud 271 miljonist eurost 240 miljonit moodustas Transferwise, nii et teiste firmade osaks jäi 31 miljonit eurot. Muidugi, eestlaste loodud Transferwise on superedukas firma ja nn ükssarvik – kuulub miljardi dollari väärtusega idufirmade klubisse –, aga teistele jäänud 31 miljonit eurot on kaugelt viimaste aastate kõige kehvem tulemus. 2016. aastal jäi teistele üle 80 miljonit ja 2015. aastal 48 miljonit eurot.

Kõige selle järeldus on muide, et idufirmade olukord on erakordselt hea. Halb õhk tulebki toast välja lasta ja haibist teha mõistlik toimiv süsteem. Inimesed satuvad uutest asjadest alguses ikka elevusse, aga väga kasulik on, kui me lõpuks rahulikult selgeks saame, kui palju ja milleks me sotsiaalmeediat, Uberit, Airbnbd ja kõiki neid teisi superteenuseid ikkagi kasutada tahame. Kindlasti mitte kõigeks ja kogu aeg, nagu vahepeal võis tunduda.

Kaks järgmist Eesti idufirmat peaksid järgmisel aastal muide miljardiklubisse jõudma. Siis on meil juba kolm noorte Eesti inimeste tehtud lahedat ettevõtet, mis on investorite arvates väärt rohkem kui Tallink.