Bahsar al-Assad.

FOTO: SIPA/Scanpix

ISIS on maha surutud, plahvatuste arv Bagdadis üle pika aja madalaim, Süüria president Bashar al-Assad kontrollib suurt osa provintsipealinnadest.

Priit Simson

FOTO: Erakogu

Üks põlisemaid Lähis-Ida korrespondente Patrick Cockburn kirjutab, et Iraak ja Süüria võivad tänavu üle pika aja näha esimest rahulikumat aastat.

Sellel taustal oli üsna ootamatu lugeda arvamustoimetaja Taavi Minniku arvamusavaldust, nagu oleks Assadi jaoks praegu käes kriitilised ajad Iraani meeleavalduste tõttu. («Iraani meeleavaldused otsustavad Assadi saatuse», PM 2.01).

«Praegused Iraani meeleavaldused võivad lõppeda nii või teisiti, ent tõenäoliselt otsustatakse just praegu Assadi ja tema režiimi saatus,» kirjutab Minnik. «Ses mõttes poleks vahet, kas mullad kukutatakse või neil tuleb teha protestijatele järeleandmisi, sest mõlemal juhul vähendatakse tõenäoliselt Iraani sõjalist osalust, mille najal Bashar al-Assadi režiim praegu püsib.»

Olen ise mõned ajad tagasi Süürias viibinud – 2013. aasta märtsis ja 2015. aasta detsembris – ning hoian sealsete inimestega sidet. Minu üks süürlasest tuttav lasti armeest koju, teine saab üle pika aja minna tagasi oma kodulinna Ar-Raqqah’sse korteri varemeid vaatama. Ei kõla just suure pingestumise moodi.

Režiim pidas vastu märksa tõsisemates tingimustes, seepärast on raske näha, milline on see faktor, mis võiks ta praegu minema pühkida. Vajadus Iraani toe järele on kahanenud. Valitsusvägi, ehkki omajagu kannatanud, on siiski hetkel Süüria tugevaim jõud ja praegu talle tugevaid konkurente pole.

Jah, Iraani roll on olnud arvestatav, kuid seda suuresti Hezbollah’ kaudu, mis tegutseb siiski Liibanonist, mitte Iraanist ega ole seega sealsetest mõjutustest otseses sõltuvuses. Pealegi pole isegi kohalikele praegu selge, kui ulatuslik ja tõsine on Iraani rahutustelaine ja kas sel üldse on Iraani režiimile mingit pikaajalist mõju.

Läänes vaibusid üleskutsed «Assad peab kaduma» suuresti juba paari aasta eest. Ilmselt oli see tingitud arusaamast, et ehkki tegu on jõhkrate võtetega diktaatoriga, kipuvad alternatiivid olema veelgi hullemad.

Pakuksin arvamustoimetajale kihlvedu. Kui Assad on aasta pärast kadunud, saab ta näiteks sada eurot. Kui ei ole, on tema kord maksta. Kindlasti aitab see tõsta vastutustunnet tiražeeritavate hinnangute andmisel.