/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Kuigi liiklusõnnetustes hukkunute arvu vähenemise trend valmistab heameelt, ei maksaks ka ülearu hõisata. Olukord, kus Eesti teedel ja tänavatel iga nädal inimene elu kaotab või 30 viga saab, pole miski, millega võiksime rahul olla. Mis liigub, see kulub; tegijal juhtub – vanarahvas rääkis paratamatusest. Järjest turvalisema liikluse poole viib vaid idealismist kantud tahe ehk nullvisioon. Kas me mõistame seda?
Tõepoolest, Eestis hukkus liiklusõnnetustes mullu esialgsetel andmetel 48 inimest. Viimasel viiel aastal on see traagiline arv jäänud 67 ja 87 vahele. Samas püsivad inimkannatanuga liiklusõnnetuste ja viga saanute arvud kogu lõpule läheneva kümnendi suhteliselt sarnases suurusjärgus ehk vastavalt 1300–1400 õnnetust ja 1700–1800 vigastatut.
Mulle tundub, et selles osas, mis puudutab tehnoloogiat ja keskkonda, oleme pika sammu edasi astunud. Rohkesti tänu võlgneme siin Euroopa Liidu ettekirjutustele ja rahale.
Autod, millega me sõidame, on läinud järjest turvalisemaks. Turvavööd ees ja taga on kohustuslikud, mitteblokeeruvad pidurid ja stabiilsuskontroll on uutel autodel kohustuslikud. Peagi lisandub eCall ehk automaatne hädaabikõne.
Kirume küll, et nõutavad mitmetasandilised ristmikud on kallid. Või siuname, et asulatesse liikluse rahustamiseks rajatud ringristmikud ja ohtussaared on tüütud. Samas peame tunnistama, et teed, millel liikleme, on järjest turvalisemad. Kergliiklusteed vähendavad konfliktikohti erinevate liiklejate vahel.
Aga kuidas jääb lüliga rooli ja pedaalide vahel?
Otse öeldes arvan, et siin on lood endiselt kehvasti. Võtame või need kuus ja pool tuhat alkoholi tarvitanud juhti, kes mullu roolist tabati – kusjuures see on ju vaid osa neist, kes iseenda ja teiste elu ohtu seadsid. Või millise signaali saatsid avalikkusele need kaks noort alkojoobes naispolitseinikku, kes mõne päeva eest Pärnumaal kraavi sõitsid?
Miks sooritatakse endiselt nii palju hulle möödasõite, ei hoita ohutut pikivahet, ollakse hoolimatud ülekäigurada ületavate jalakäijate suhtes? Juhtidel on endiselt harjumus tegeleda sõidu ajal mobiilsete seadmetega, jalakäijatel ja jalgratturitel aga sukelduda kõrvaklappidega oma maailma. Seda loetelu võib jätkata.
Teisisõnu peaksime – mitte ainult liiklusohutuse asjatundjad, politseinikud, õigusruumi kujundajad, liikluskorraldajad, vaid me kõik, kes me iga päev liikleme – peeglisse vaatama. Küsides seejuures endalt, kas ma olen liikluses piisavalt hooliv ja tähelepanelik. Sest tulemus sõltub olulisel määral igaühe hoiakutest ja käitumisest.