Täismahus analüüs Keskerakonna ja PBK koostööst

PBK võttegrupi auto. Foto: Andres Haabu

Ajakirjaniku ja publitsisti Oleg Samorodni tehtud Pervõi Baltiiski Kanali (PBK) Tallinna-saadete sisuanalüüs näitab, et Keskerakonna propaganda õilmitseb PBK eetris endises ilus, ent nüüd juba uue peategelasega.

Tallinna linnavalitsus tellib, või kui selgemalt öelda, ostab meediaettevõttelt Baltic Media Alliance kolme saadet: «Доброе утро, Таллинн» («Tere hommikust, Tallinn»). «Наша столица» («Meie pealinn») ja «Русский вопрос» («Vene küsimus»). Näitab neid telekanal Pervõi Baltiiski Kanal (PBK).

Baltic Media Alliance on registreeritud Suurbritannias, aga selle peakontor asub Läti pealinnas Riias. Varem levitati PBKd Balti riikides Suurbritannias vormistatud litsentsi alusel. Kuid alates 2015. aasta märtsist läheb PBK eetrisse litsentsi alusel, mille on välja andnud Läti elektroonilise meedia nõukogu. Kinnitamata andmetel tühistas PBK Briti litsentsi sealne meediaregulaator Ofcom ehk sideamet, mis leidis, et PBK saated on poliitiliselt kallutatud, mis on Briti ajakirjandusele kehtivate reeglite järgi lubamatu.

Juba aastaid Tallinnas valitseva Keskerakonna juhid kinnitavad, et telesaadete ostmine PBKsse on hädavajalik Eesti venekeelse elanikkonna teavitamiseks. Tegelikult kujutavad eespool mainitud saated endast Keskerakonna parteilise propaganda vahendeid, mis on suunatud riigi venekeelsetele valijatele. Eriti ilmekalt väljendub see valimiskampaaniate ajal. Seda näitab Tallinna linnavalitsuse tellitud saadete sisuanalüüs, mille viisin läbi 2014. aasta märtsis-mais (enne Euroopa Parlamendi valimisi) ja 2015. aasta jaanuaris-veebruaris (enne Riigikogu valimisi). Sama kinnitab mainitud saadete sisuanalüüs 2017. aasta septembris-oktoobris, see tähendab enne viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi.

Kõigepealt nimedest

Saade «Tere hommikust, Tallinn» on kavas argipäeviti kaks korda päevas, pärast hommikusi kella kaheksasi ja üheksasi lühiuudiseid. Vormi poolest on tegu intervjuudega eri inimestega, sealhulgas poliitiliselt sõltumatutega, kes ei kanna ühegi erakonna poliitilist sõnumit. Samal ajal on intervjueeritavate seas ka isikuid, kelle parteiline orientatsioon on ilmselge, kusjuures täielikult valitsevad keskerakondlased.

Nii esines 2017. aasta juuni algusest oktoobri keskpaigani saates «Tere hommikust, Tallinn» aselinnapea Mihhail Kõlvart 15, linnapea Taavi Aas 14, Põhja-Tallinna linnaosavanem Raimond Kaljulaid kaheksa, Lasnamäe linnaosavanem Maria Jufereva seitse, Kristiine linnaosavanem Vadim Belobrovtsev kuus, linnavolikogu aseesimees Lauri Laats kuus, Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom neli, Mustamäe linnaosavanem Helle Kalda neli, Mustamäe linnaosavanema asetäitja Maksim Volkov neli korda. Lisaks neile esines saates veel 26 korral 16 inimest, kelle tihedad sidemed Keskerakonnaga olid selgelt näha nii televaatajale kui ka ekspertidele.

Vaadeldaval perioodil ei kutsutud saatesse «Tere hommikust, Tallinn» mitte ühtegi muu erakonna esindajat. Keskerakondlaste ainsaks oponendiks võib pidada Olga Ivanovat, kes esines saates ühel korral. Oponendiks saab Ivanovat pidada siiski ainult tinglikult, sest sel ajal oli ta veel ametlikult Keskerakonna liige.

Saade «Meie pealinn» on PBK eetris pühapäeviti ja sisuliselt kujutab see endast reportaažide ja intervjuude segu, mis nädala jooksul on läbi käinud saatest «Eesti uudised», mille eest Tallinna linnavalitsus ametlikult ei maksa. «Meie pealinna» seitsmes saates, mis olid eetris septembri algusest 15. oktoobrini, andsid kõige enam intervjuusid Mihhail Kõlvart (11 korda), Taavi Aas (üheksa korda) ja Jüri Ratas (viis korda). Lisaks esines saates veel 28 korral 20 inimest, kel on tihe side Keskerakonnaga.

Harva sattus «Meie pealinna» ka teiste erakondade ja isegi ühe valimisliidu esindajaid: kahel korral Rainer Vakra, ühel korral Viktoria Ladõnskaja, Raivo Aeg, Martin Helme, Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa. Keskerakonna oponentide esinemine oli piiratud ühe-kahe lühikese lausega.

Tähelepanu vääris, et isegi Edgar Savisaarele anti saates «Meie pealinn» aega ainult ühe lühikese lause jagu. See oli ainuke kord, kus Keskerakonna endine juht ekraanile pääses, ehkki varasematel aastatel on ta olnud vaat et kõigi nende saadete peakangelane, mille tootmist PBKs finantseerib Tallinna linnavalitsus.

Küllap kõige propagandistlikumaks võib pidada saadet «Vene küsimus», mis kujutab endast minivestlussaadet. See saade ei ole PBK eetris regulaarselt. Näiteks 2017. aasta esimesel seitsmel kuul oli «Vene küsimus» eetris kuuel korral. Valimiskampaania ajal aga, see tähendab pooleteise kuu vältel augusti lõpust valimispäevani, jõudis see ekraanile kaheksal korral.

«Vene küsimuse» külalised olid valdavalt keskerakondlased, olgu ametlikud partei liikmed või formaalselt sõltumatud eksperdid, kes ei varjanud oma sümpaatiat Keskerakonna suhtes. Kokku oli neid 14, kes osalesid saates 23 korral, neist enim Mihhail Kõlvart viiel korral. Kaheksal korral olid saatesse kutsutud ka tegelikult parteitud külalised (seitse inimest). Lisaks esines saates kuuel korral teiste erakondade ja valimisliitude esindajaid: Isamaa ja Res Publica Liidust Viktoria Ladõnskaja ja Siim Kiisler, Rahva Ühtsuse Erakonnast Kristiina Ojuland, roheliste seast Olev-Andres Tinn, valimisliidust Meie Tallinn Maria Kaljuste ning sel ajal parteitu olnud Marko Mihkelson.

Nagu eespool toodud arvudest vaieldamatu selgusega ilmneb, domineerisid kõigis kolmes saates – «Tere hommikust, Tallinn», «Meie pealinn» ja «Vene küsimus» – totaalselt Keskerakonna esindajad, mis mõistagi avaldas oma mõju saadete sisule.

«Tere hommikust, Tallinn»

Piirdun saate «Tere hommikust, Tallinn» ülevaates valimiskampaania kõige intensiivsema perioodiga, mis kestis septembri algusest oktoobri keskpaigani.

Keskerakondlastest saatekülalised kõnelesid peamiselt enda arvates valijaid kõige enam köitvatest teemadest. Sealjuures paljud teemad kordusid.

Mustamäe linnaosavanema asetäitja Maksim Volkov rääkis kahel korral, kui toredasti tema linnaosa valitsus lahendab autode parkimiskohtade nappust Mustamäel ning kavandatavast alimentide tasumiset kõrvalehoidjate otsimisest. Mustamäe linnaosavanem Helle Kalda keskendus kodanike teavitamisele piduüritustest ja kontsertidest, mida tema juhitav linnaosa valitsus korraldab.

Haabersti linnaosavanem Marek Jürgenson kõneles samuti pidudest, mis olid seotud renoveeritud sotsiaalkeskusega, uue lasteaia ja Tallinna loomaaias remonditud jääkarude koduga – kõigi nende avamine oli kavandatud just valimiskampaania kõrgajale.

Kristiine linnaosa vanem Vadim Belobrovtsev kutsus tallinlasi osalema tervisepäeval, lubades neile «vaba sissepääsu» ja «suurt loteriid». Teisel korral näitas Belobrovtsev televaatajatele kauneid pilte tulevasest kontserdisaalist, mis «tuleb Kristiinesse nüüd juba õige pea, kõige hiljem sügisel 2019».

Lasnamäe linnaosavanem Maria Jufereva hoolitses samuti lasnamäelaste tervise eest, lubades neile «võimlemisplatse» ja «tasuta trenne». Lisaks kõneles Jufereva kavast ehitada Lasnamäele uus kaasaegne haigla. Tasub märkida, et keskerakondlased püüdsid kujutada seda riiklikku projekti endale soodsas valguses. Nii näiteks sidus keskerakondlasest linnavolikogu liige Vladimir Afanasjev haigla ehitamise Lasnamäele otseselt kohalike omavalitsuste valimiste tulemusega: «Järgmine etapp algab pärast valimisi, kui on selge, milline erakond tuleb Tallinnas võimule: kui jäävad paigale inimesed, kes praegu juhivad linna, siis võib tõsiselt loota, et me suudame selle projekti lõpuni teostada.»

Põhja-Tallinna linnaosavanem Raimond Kaljulaid kõneles mitu korda peatsest Balti jaama ümbruse korrastamisest ja tulevasest merepromenaadist. Kaljulaiu peamiseks valimisratsuks sai aga ühe Sitsi tänava maja elanike toetamine, kes protestisid hoones narkomaanide süstlavahetuspunkti avamise vastu.

Ka Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom, kes samuti kandideeris Põhja-Tallinnas, lülitus võitlusse süstlavahetuspunktiga narkomaanidele, «kibelevatele inimestele, kes hirmutavad lapsi», lubades Sitsi tänava maja elanikke abistada «rahaga kohtu jaoks ja juristidega ja millega vaja».

Tallinna linnavolikogu aseesimees Lauri Laats rääkis televaajatele nende enda soovidest tulevastele saadikutele: «Elanikud soovisid esmajärjekorras, et kindlasti jääks püsima tasuta linnatransport.» Ühel või teisel moel figureeris tasuta ühistranspordi teema lakkamata keskerakondlaste valimiseelsetes ülesastumistes. Emotsioone köeti üles vihjetega võimalikule tasuta sõidu kaotamisele linnatranspordis juhul, kui Keskerakond valimisi ei võida.

Veel ühe tondiga hirmutas venekeelseid valijaid väljaande Stolitsa peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin, kes teatas: «On täiesti võimalik, et pärast valimisi jäävad linlased ajaleheta.»

Lisatoetusest üksinda elavatele pensionäridele ja Tallinna linnavõimu abist piiratud võimalustega inimestele, kes peavad taluma kannatusi «saatuse ja Jumala» poolt, kõnelesid riigikogu liige Andrei Novikov ja Tallinna linnavolikogu liige Margarita Tšernogorova.

Ent lõviosa kõikvõimalikest valimislubadustest tuli enesestki mõista Mihhail Kõlvarti ja Taavi Aasa huulilt.

Aas kõneles korduvalt tasuta toidust lasteaias, lisades: «Me eraldasime selleks aastaks raha, aga kui meil õnnestub Tallinnas võimule jääda, siis jätkame selle projektiga ka järgmisel aastal.» Lisaks kõneles Aas mitu korda eesseisvast Tallinna tänavate remondist, unustamata selle juures meelde tuletada tasuta ühistranspordi säilitamist.

Tasuta lasteaiatoidust kõneles palju ka Mihhail Kõlvart. Propagandistlikus mõttes tulusat lasteteemat arendades lubas Kõlvart ette võtta ulatuslikud tööd lasteaiahoonete soojustamiseks ja varustada uute mänguväljakutega. Mõnikord kaldus Kõlvart kõrvale ning tarvitas varasemate aastate propagandistlikke võtteid, mille puhul käidi välja vastandus hea Tallinna linnavalitsuse ja halva Eesti valitsuse vahel. Näiteks uue õpetajate elumaja avamise puhul kõneldes ütles Kõlvart: «Linn püüab meie õpetajate eest hoolt kanda [...] Riik meid ei aita, vaid seab ebavõrdsetesse tingimustesse. [...] Riik ei anna Tallinnale lisaraha, et maksta õpetajatele suuremat palka. [...] Tallinn püüab lahendada probleeme, mida pahatihti ei ole lahendatud riiklikul tasandil.» Kõlvart oleks otsekui unustanud, et Keskerakond kuulub valitsuskoalitsiooni ja haridusministeeriumi juhib tema parteikaaslane Mailis Reps.

Saates «Tere hommikust, Tallinn» esinenud keskerakondlased puudutasid ka üldpoliitilisi teemasid, mis ei ole otseselt seotud Tallinna eluoluga. Kõige tihedamini olid jutuks Eesti ja Venemaa suhted. Näiteks lausus Taavi Aas Tallinna delegatsiooni visiidist Peterburi kõneldes: «Kui riikide vahel ei valitse kõige paremad suhted, on seda olulisem, et suhtleksid linnad [...] sest ma ikkagi loodan, et ka meie [Eesti ja Venemaa] suhted tulevikus paranevad.»

Samas kontekstis tuleb vaadelda Sillamäe sadama turundusdirektori Andrei Birovi sõnavõttu, kes pooldas sõprust Venemaaga, sest sel juhul «me saame teatava tükikese suurest Siberit läbivate veoste pirukast».

Mihhail Kõlvart kõneles valmistumisest vene keele nõndanimetatud totaalseks etteütluseks: See on ulatuslik rahvusvaheline üritus, mida korraldavad Venemaa ametlikud võimud ning mida paljud eksperdid peavad üheks tõhusamaks vahendiks, mille abil levitada maailmas Venemaa «pehmet jõudu». Korra selgitas Kõlvart televaatajatele nõndanimetatud Savisaare nimekirja loomise mõtet, mis tema sõnul on «nuga Keskerakonna selga».

Kõige huvipakkuvamad olid aga Kõlvarti mõtted Põhja-Korea kohta: «Pilt, mida meile siin maalitakse ette uudistes, erineb üsna tõsiselt sellest, milline on see tegelikult. Loomulikult on tegu riigiga, kus valitseb totalitaarne režiim, aga viimasel ajal on seal tuntavalt rohkem tsivilisatsiooni. [...] Linnas sõidab palju rohkem autosid. Sel aastal oli võimalik käia neis poodides, mis on mõeldud kohalikele elanikele. Varem lasti ainult poodidesse, mis töötavad spetsiaalselt turistidele. Ei saa muidugi öelda, et neis poodides valitseks küllus, aga mingi minimaalne valik on olemas, on välismaiseid kaupu ja on näha, et neis poodides on ka inimesi. [...] Idamaise riigi vaimsust arvestades olen kindel, et kui seal toimuks mingi värviline revolutsioon, siis oleks see loomulikult katastroof. Kusjuures mitte ainult Põhja-Koreale, vaid ka naabrile Lõuna-Koreale, sest kui loota mingitele muutustele, siis peavad need kahtlemata toimuma järkjärguliselt ja arvatavasti Hiina moodi, see tähendab, et ei saa kohe korraga muuta vaimsust ja ideoloogiat, vaid järk-järgult võib juurutada turumajanduse alused ja suurema liikumisvabaduse ja vabama kaubanduse naabritega. Aga see on ideaalpilt, mis ei arvesta välispoliitilist olukorda. Meie ajajärgul ei ole välispoliitilist olukorda prognoosida lihtsalt võimalik.»

Need mõtted sobivad täielikult kokku Venemaa propagandaga, mis enesestki mõista ei pea diktaatorlikku Põhja-Koread jäljendamist väärivaks eeskujuks, kuid siiski suhtub tuntava pieteediga riiki, mis astub uhkelt vastu Ameerika Ühendriikide välispoliitilisele survele.

Saate «Tere hommikust, Tallinn» ülevaate lõpetuseks tasub ära mainida Ilona Uzlova, kes astus mitmel korral teleekraanil üles rahvusvähemuste ühenduse Lüüra esindajana, mida teatavasti aastaid juhtis Mihhail Kõlvarti ema (Mihhail ise on samuti selles ühenduses tegev). Mainimist väärib samuti Julia Deuš, Baltic Media Alliance'i Tallinna filiaali BMA Estonia turundusjuht. Ühes saates reklaamis Deuš nimelt nädalalehte MK-Estonia, millel on PBKga üks ja sama omanik.

«Meie pealinn»

Septembri algusest 15. oktoobri valimisteni välja korrutati saates «Meie pealinn» aina samu Keskerakonna endisi, praegusi ja tulevasi saavutusi Tallinnas, millest keskerakondlased olid rääkinud juba saates «Tere hommikust, Tallinn».

Kõikvõimalike objektide pidulik avamine: Tallinna Vene lütseumi remonditud hoone, elumaja õpetajatele, lennujaama viiv trammiliin, taastatud õigeusu Kaasani kirik, sünnitusmajaks muudetud Tallinna keskhaigla, uus lasteaed Kadriorus, huvikool Lasnamäel, basseiniga spordihoone Põhja-Tallinnas – kusjuures alati kindlasti Mihhail Kõlvarti ja teiste Tallinna juhtide osavõtul.

Suurejooneliste tulevikuplaanide ülistamine: sadamaala väljaehitamine, Gonsiori tänava rekonstrueerimine, Mustamäele spordikeskuse ja Kristiinesse kultuurikeskuse ehitamine, Reidi tee rajamine, superhaigla püstitamine Lasnamäele.

«Meie pealinna» teemade seas pöörati väga suurt tähelepanu sellele, kuidas Tallinna linnavalitsus hoolitseb õpetajate eest, kellele enne valimisi ehitati elumaja ja lisaks viidi tasuta Tondiraba jäähalli uisuetendust vaatama. Samuti pöörati palju tähelepanu lastele, mis väljendus lasteaedades tasuta toidu pakkumises. Loomulikult ülistati igal võimalikul ja võimatul moel pealinna tasuta ühistransporti.

«Meie pealinna» saadetes käsitleti ka palju poliitilisi teemasid.

Kõige enam kulutati eetriaega Savisaare nimekirja mahategemisele, millest nii juhtivad keskerakondlased kui ka saatelõikude autorid rääkisid peaaegu igas «Meie pealinna» saates.

Savisaare-vastases agitatsioonis kasutati järgmisi mõtteid: «Savisaare nimekirja liikmed on astunud iseäralikku poliitilisse liitu nendega, kes alati on seisnud Keskerakonna vastu», «sotsiaalse suunitlusega jõud astus liitu ärimeestega», «kuidas saavad koos tegutseda Savisaar ja Jüri Mõis, keda «raudne Edgar» on palju kordi süüdistanud Tallinna kahjustamises», «Mõis kinnitas hiljaaegu, et nelikümmend tuhat inimest, kes hääletasid Lasnamäel Keskerakonna poolt, on kohtlasevõitu», «Urmas Sõõrumaa ja tema liit üritavad lihtsalt tugevdada Reformierakonna mõju linnas», «Savisaar liitus Mõisaga merkantiilsetel kaalutlustel, sest tema blokil polnud enam valimiskampaaniaks vahendeid, kuna alles äsja olid inimesed kogunud raha pagendatud linnapeale proteesi hankimiseks», «raha häälte eest», «Keskerakonna endise esimehe ümber on kogunenud kahtlased tegelased», «kui miljonärid kulutavad mingile projektile palju raha, siis nad eeldavad sealt ka tulu», «teadagi, kelle huve hakkavad kaitsma ärihaid, kui nad võimu juurde pääsevad», «tuntud poliitiku nime kasutati lihtsalt populaarsuse saavutamiseks ära ja nüüd üritatakse tarbetuks muutunud Savisaarest teha mingit esinduskuju», «kui kaua läheb veel, enne kui katkeb keskerakondlaste kannatus, kes leidsid Savisaarele tasustatava töökoha». Savisaare-vastase kampaania võttis kenasti kokku Mihhail Kõlvart: «Me oleme sunnitud arvestama sellega, et Savisaar kandideerib teises nimekirjas, mille põhimõtted on vastuolus Keskerakonna ideoloogiaga. [...] Edgar Savisaar on sattunud teisele poole barrikaadi.»

Keskerakonna poliitilistest konkurentidest räägiti saates «Meie pealinn» vähe ja ka siis irooniliselt või lausa sarkasmiga. Näiteks kogu IRLi Tallinna linnapea kandidaadi Raivo Aegi valimisplatvorm taandati soovile siduda kõik linnaosad jalgrattateedega.

Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi kohta sõnati, et see «kirendab loosungitest kõige hea poolt ja kõige halva vastu». Sealjuures lisas kaadritagune hääl anonüümsetele analüütikutele tuginedes: «Paljugi sellest, mida lubavad Keskerakonna konkurendid, on juba ammu ära tehtud ja toimib Tallinnas, näiteks on lasteaedades tasuta toitlustamine.»

Venekeelse elanikkonna kurja vaenlasena tõsteti esile Reformierakond, mis lakkamatult ründab Keskerakonda tervikuna ja eriti peaministrit Jüri Ratast, samuti üritab ühiskonda «kunstlikult lõhestada», käies välja ideid, mida «pakkusid veel 1990. aastate algul kõige äärmuslikumad natsionalistid». Venelaste veel õelam vaenlane olevat aga Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), mille saadikud riigikogus esitasid ettepaneku jätta mittekodanikud kohalike omavalitsuste valimistel hääleõiguseta. Seda EKRE valimiseelset väljaastumist kommenteerides sõnas Keskerakonna riigikogu saadik Igor Kravtšenko: «Me hakkame taotlema, et kõik halli passi omanikud saaksid valida parlamenti. Meie juhitav valitsuskoalitsioon ongi juba selles suunas mõningaid samme astunud.»

Peaaegu igas «Meie pealinna» saates kutsuti venekeelseid valijaid ja eriti mittekodanikke kindlasti valimistele minema ja õiget valikut tegema. Selle, milline see valik olema peab, sõnastas «Meie pealinna» toimetaja Aleksandr Zukerman: «Kui Keskerakond ei saa absoluutset häälteenamust, nagu on olnud varasematel aastatel, siis peavad nad hakkama otsima koalitsioonipartnereid ja pole kindel, et kõik need saavutused, mida Keskerakond on suutnud Tallinnas teoks teha, jäävad püsima. Just seepärast sõltub valimistel väga palju nimelt Keskerakonna valijate aktiivsusest.»

«Meie pealinnas» näidati ka reportaaže Mihhail Kõlvarti valimiseelsetest suhtekorralduslikest projektidest. Näiteks sellest, kuidas Kõlvarti kaasabil taastati kolmes Tallinna koolis täies mahus venekeelne õpe, kuidas tema juhendamisel valmistutakse vene keele totaalseks etteütluseks, kuidas Kõlvart toetab rahvusvähemusi, kellel «pärast Eesti iseseisvuse taastamist on olnud raske säilitada oma keelt ja isegi oma toite».

Eriti liigutav oli reportaaž sõjaveteranide abistamise kampaaniast eesotsas Kõlvartiga, kes on «juba ise abistanud üht konkreetset inimest ja kutsub kõiki teisi oma eeskuju järgima». Mihhail Kõlvart andis selle kohta isegi intervjuu: «Masendav on olukord veteranidega, kes ei saa arvestada isegi mitte kõige elementaarsemate elutingimustega. [...] Kõik koos oleme hoolimata sotsiaalabisüsteemi ebatäielikkusest suutelised neid inimesi aitama. [...] Venekeelse kogukonna esindajatele on see sõna otseses mõttes oma ajaloomälu ja identiteedi lahutamatu osa.»

«Vene küsimus»

Vormi ja kontseptsiooni poolest kujutab saade «Vene küsimus» endast Venemaa föderaalkanalitel näidatavate poliitiliste vestlussaadete miniatuurset koopiat. Enamikul saatekülalistel on ühised seisukohad. Mõnikord astub neile vastu üks oponent, kellele siis kõik kallale kargavad. Kaasa arvatud saatejuht, kes hoiab kinni selgest poliitilisest positsioonist, mida ta kõigi vahenditega püüab ka televaatajale selgeks teha.

Just niisugune stiil on omane «Vene küsimuse» saatejuhile Aleksandr Zukermanile, mis mõnikord on mõnes saatekülalises arusaamatust tekitanud. Nii hüüatas näiteks Kristiina Ojuland Zukermani pidevate katsete peale talle vahele segada lõpuks hämmeldunult: «Miks mina ei tohi rääkida Rahva Ühtsuse Erakonnast, kui me räägime siin nii palju Keskerakonnast?» Kord ei pidanud vastu isegi Mihhail Kõlvart, kes tegi Zukermanile märkuse: «Mulle jääb selline mulje, Aleksandr, nagu te kaitseksite Keskerakonda. Meid ei ole tarvis kaitsta.»

«Vene küsimuse» valimiseelse tsükli esimeses saates 26. augustil 2017 Kõlvart ei osalenud, aga tema vaim hõljus stuudios. Eriti ilmekalt väljendus see pärast Zukermani retoorilist küsimust: «Miks ma pean valima Kõlvarti ja Savisaare vahel?»

Talle vastas heategevusfondi Blagovest president Ljudmilla Gans: «Kui me valima läheme, ei vali me parteid – me valime inimesi, kes on meile tõestanud, et teevad väga palju Eesti heaks, et nad ei ole korrumpeerunud, et neid ei saa kuidagi süüdistada kasuahnuses ja et nende päralt on tulevik. [...] Ja kui ma näen, et inimene töötab nii palju aastaid, minemata Riigikokku, ehkki tal on kümneid tuhandeid hääli ja tal on tulevikku. Ta suudab veel palju ära teha.» Majandusdoktor Vladimir Vaingort toetas samuti «seda Kõlvartit».

Kõlvarti teemat jätkates jagas Zukerman oma muljeid Eesti venekeelse elanikkonna kohta: «Ma lugesin internetis üht hämmastavat asja, teate, kirjutas üks seal vene keeles, et tema selle tšuktši poolt küll ei hääleta. Mul hakkas tõesti kohe hirmus, kui ma mõtlesin õudusega venekeelse elanikkonna peale. Mitte keegi ei vastanud talle, et kuidas sa niimoodi küll võid! Enda rahvuse kohta olen ma internetist küllaga lugenud. Ma uskusin, et vähemalt korealaste peale halastatakse.»

Vaingort, kes nähtavasti ei pannud tähele, et Kõlvart on eesti nimi, reageeris nii: «Tallinnas on olnud üsna palju vene nimega aselinnapäid. Ma isegi ei mäleta praegu enam neid nimesid. Üks on meelde jäänud sellega, et ehitas väga kalli tualeti. Aga teised ei ole üldse meelde jäänud.»

Zukerman hakkas algusest peale maksimaalselt tundeid üles kütma, tuues hulga näiteid, kuidas eestlased on venelasi solvanud.

Saatejuhi tonaalsust toetas ka Gans: «Minu jaoks ei ole Eesti kodumaa. Minu jaoks Eesti oli ja on võõrasema. [...] See tähendab, et ma pean Eestile tõestama, et ma ei ela siin asjata, et ma olen inimestele kasulik, et ma ei ärritu selliste asjade peale, millest te [Zukerman] räägite. Enne 1991. aastat olid kõik Eestis elavad venelased Eesti vabaduse poolt. Aga seejärel pidi igaüks meist otsustama, kas elada või elus püsida. Mina tegin enda jaoks sellise järelduse, ma lakkasin lugemast eesti ajakirjandust, et mitte lugeda selliseid artikleid, millest te [Zukerman] räägite. Igas rahvuses leidub radikaale. Eesti radikaalid haavavad mind väga. Miks ma peaksin neist lugema, kui ma olen otsustanud siin elada. Mitte nemad ei moodusta Eestit.»

Tema eeskuju järgis Vaingort: «Need seemned on külvatud, need kannavad vilja juba kolmandas põlvkonnas. On saanud selgeks, et eesti keele oskamine, mis tundus täieliku lõimumise ja vastastikuse armastuse teena, ei tähenda suurt midagi. Tõepoolest on olukord selline, selles ei kahtle keegi, et inimestel, oskavad nad siis eesti keelt või mitte [...] kes kuuluvad etnilis-keelelisse gruppi, mida me nimetame venelasteks, on tõepoolest raske seisund. See on raskem kui nõndanimetatud titulaarrahva esindajatel.»

Kuid tänu sellele, et stuudios viibisid Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas ja kirjanik P. I. Filomonov, loksus diskussioon rahulikumasse ja intelligentsemasse sängi. Nii sõnas P. I. Filomonov Zukermani emotsionaalsete hüüete peale sõna «tibla» kohta: «Mulle tundub, et sõnaga «tibla» ei tähistata mitte rahvust, vaid see näitab inimese teatavat vaimuseisundit. Ka eestlane võib olla tibla.» Ka Gans, reageerides saatejuhi lakkamatutele meenutustele Jugoslaavia verise mineviku kohta ja viitamisele «meie temperamendile», sõnas, et «meil ei saa midagi sellist juhtuda nagu Jugoslaavias».

Plaani järgi pidanuks 2. septembril «Vene küsimuses» «peksupoisiks» olema IRLi esindaja Viktoria Ladõnskaja. Ent sellest ei tulnud midagi välja. Ajakirjanikukogemuse ja suurepärase vene keele valdamise tõttu õnnestus Ladõnskajal oma arvamus selgelt ja loogiliselt välja öelda.

Muus osas läks saade, milles osalesid lisaks Mihhail Kõlvart, Mailis Reps ja Tallinna Vene lütseumi direktor Sergei Garanža, harjumuspärast rada mööda. Zukerman kahtles e-valimistes, kiitis «silmapaistvat tasuta ühistranspordi ideed», mõistis, «kui lapsi toidetakse lasteaias tasuta», aga ei mõistnud, «miks prügivedu peab olema tasuta». Siis aga päris: «Miša, milles seisab Savisaare nimekirja ja Keskerakonna vahe?» Millele Kõlvart vastas umbes nii, et Savisaar ja temaga kaasa läinud on unustanud, milleks nad poliitikasse tulid, sest neil on prioriteedid absoluutselt paigast nihkunud ja tekkinud absoluutselt ebaloogilised seisukohad.

Kõlvart lisas: «Meil on põhilised rahvavaenlased kõigi jaoks korruptandid, venelased ja keskerakondlased. Aga kõige suuremad rahvavaenlased on loomulikult venelastest keskerakondlased.» Zukerman illustreeris väidet konkreetse näitega: «Nataša Malleus rääkis mulle, tal õppisid lapsed eesti koolis, et oli klassijuhatajatund, tuli õpetaja ja ütles: lapsed, täna on meil teemaks see, kui paha on Keskerakond. Ta ütles, et üles kirjutada ei ole vaja, aga ma ikkagi räägin teile. Malleus vannub, et see oli just nii, ja ma miskipärast usun teda.» Praegu töötab Malleus peaminister Jüri Ratase büroos.

10. septembri «Vene küsimuses» olid stuudios Mihhail Kõlvart, Kristiina Ojuland, Euroakadeemia rahvusvaheliste suhete teaduskonna prodekaan Leonid Karabeškin, majandusdoktor Hanon Barabaner ja Mustamäe linnaosa vanema asetäitja Maksim Volkov.

Seekord hakkas sellest, kui halb on Savisaare nimekiri, kõnelema Barabaner: «On olemas teatav ebaloomuliku liidu nimekiri, milles on ühinenud Savisaare grupp ja grupp, mis nimetab ennast Tegusaks Tallinnaks. [...] Edgar on alati olnud selle poolt, et venelased ja eestlased tegutseksid üheskoos, et tuleb taastada piisavalt avarad sidemed Venemaaga. Samal ajal härra Mõis kirjutab, et kas Venemaaga ikka saab asju ajada, kas nende venelastega saab ühist asja ajada? [...] Savisaarel pole praegu rahalisi vahendeid, et korraldada oma kampaaniat, Tegusal Tallinnal aga need ressursid on. Ja see on küüniline ühendus.»

Barabanerile kiitsid takka nii Karabeškin – «Sisuliselt kasutab Tegus Tallinn ära Savisaare tohutut valimispotentsiaali» – kui ka Ojuland – «Mõisal ja Savisaarel on väga erinevad teed». Kõlvart kõneles pikalt oma osalemisest «sildade loomise protsessis», mis väljendus katsetes panna Savisaarele mõistus pähe, aga tulu see ei toonud. Karabeškin tuli ootamatule järeldusele: «Nüüd peab Keskerakond muutuma liidrikesksest erakonnast massiliseks rahvaparteiks.»

Ojulandil oli raske vene keeles kaasa lüüa, aga ta suutis ikkagi välja öelda oma peamise mõtte: «Linn vajab värsket mõtlemist ja uusi inimesi.» Kõlvart vastas, kuidas öelda, ehtputinlikult: «Kindlasti on vaja säilitada stabiilsus.» Seejärel hakkasid kõik sõbralikult koos ironiseerima Keskerakonna konkurentide valimislubaduste kallal. Diskussiooni võttis kokku Kõlvarti poole pöördunud Zukerman: «Vaat, kõik räägivad, et toovad lasteaedadesse tasuta toidu. Aga see on juba olemas. Eks ole, Miša?»

16. septembri «Vene küsimuses» osalesid Mihhail Kõlvart, Põhja-Tallinna linnaosavanem Raimond Kaljulaid, Tallinna Ülikooli professor Peeter Järvelaid, filosoof Eduard Tinn ja valimisliidu Meie Tallinn esindaja Maria Kaljuste, keda Aleksandr Zukerman esitles selle Moskva kuberneri järeltulijana, kes 1812. aastal põletas maha Moskva, et linn ei satuks Napoléoni kätte. Kõige põhjal otsustades kutsuti Kaljuste saatesse ainult selleks, et ta saaks rääkida, mille eest ta EKREst välja visati.

Valveteema halvast Savisaare nimekirjast võttis seekord üles Zukerman ise: «Savisaar ütles, et Yana Toom tuleb jätta Eesti kodakondsusest ilma, sest ta ei räägi õiget juttu. Või midagi selles vaimus. Ma arvasin, et selle poole pealt ma küll midagi sellist kunagi ei kuule? No mis see selline siis on? No milleks see kurikuulus nimekiri? Miks seal ei ole ühtegi vene esinumbrit? No pange viisakuse pärast kas või üks venelane. Isegi eestlastes, kes suhtuvad venelastesse hästi, elab sisemuses ikkagi seesama sallimatus venelaste vastu.»

Siis räägiti Kõlvarti algatusel eestlaste salakavalast plaanist venelased assimileerida.

Eduard Tinn: «See on paljude eestlaste ideaal eesotsas Marju Lauristiniga, kes arvab, et venelastest peavad saama eestlased ja siis ei ole enam mingeid probleeme. Lihtsalt tuleb venelasest teha eestlane. Aga miks peaks venelane, suure vene kultuuri esindaja, saama eestlaseks? Sellest ei tule välja ei liha ega kala.»

Raimond Kaljurand: «Parteid lubavad jätta hallide passidega inimesed valimisõigusest ilma. Või üldse hallid passid kaotada. Või keelata Tallinnas vene lasteaiad. Ma ei ütleks, et me elame kõik sõbralikult ühel maal. Kui vaadata riiklikku tasandit, siis ei ole meil ministeeriumeis ühtegi vene nimega kantslerit. [...] Ma ei ole erasektoris kohanud kuigi palju venelasi juhtival kohal, peamiselt on nad sekretärid või parimal juhul spetsialistid, aga peaaegu mitte kunagi direktorid või inimesed, kes midagi otsustavad. [...] See tähendab, et pinge, mille on ühiskonnas tekitanud poliitikud, mõjutab väga kahjulikult nii Eestis elavaid venelasi kui ka majandust tervikuna.»

23. septembril osalesid «Vene küsimuses» Yana Toom, Vladimir Vaingort, Tallinna ühistranspordi juht Enno Tamm, festivali Kuldne Mask Eestis korraldaja Svetlana Jantšek ja roheliste esindaja Olev-Andres Tinn, kellele stsenaariumi järgi langes «peksupoisi» roll.

Toom teatas aega viitmata: «Mingisugune noor poliitiline jõud, poliitilises mõttes alles lapsuke.» Vaingort suhtus irooniliselt roheliste programmi, sest «noorsugu peab midagi tegema, mitte ainult tihnikus ekslema». Zukerman aga oli tõsiselt roheliste peale solvunud, et need ei astunud vastu «noorele poliitikule», kes kuulutas, et holokausti pole olnud: «Kus olid rohelised? Kus olid teised erakonnad? Miks kõik vaikivad? Miks erakonnad, kes tulevad välja kõige koletislikumate loosungitega, on hakanud üha populaarsemaks muutuma? [...] Ma ei mõista, kuidas saab nii olla Eestis, kus inimesed on nii palju kannatanud kommunismi käes, natsismi käes, mille kõige käes veel … »

Roheline Tinn proovis vastu hakata: «Jah, mängitakse rahvusliku teguri peale, aga miks seda lubatakse, ma küll ei tea. Kui vaatame EKRE ajalugu, siis sai see kõige enam populaarsust Tallinna Televisiooni kaudu ja seal käis üleskiitmine, pandi laua taha ja kiideti üles. Miks seda tehti?» Zukerman lõi kohe käega ja sekkus otsustavalt: «Olev, olge nüüd! Tallinna Televisiooni ei vaata ju keegi … »

Olev-Andres oli selgelt hakanud rääkima seda, mida polnud vaja, ning Zukerman andis sõna Toomile, kes selgitas asju televaatajale nii, nagu oli vaja: «Meil kasvab koletu jõuga paremäärmuslus poliitikas. Esijoones on see muidugi tingitud põgenikekriisist, see on täiesti jube vihkamine kõigi saabunute suhtes. [...] See toimub praegu samamoodi Prantsusmaal, samamoodi … jah, kus iganes. [...] Meil on karistus vaenu õhutamise eest ette nähtud ainult siis, kui see on kaasa toonud reaalse füüsilise kahju, see tähendab, kui saab siduda kaks fakti: selle juhmardi sõnad ja pogrommi, vaat siis seda karistatakse. [...] Poliitikas üldse on peamine häda nõndanimetatud broilerid. [...] Vaat näiteks Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Kristen Michal alustas ju Keskerakonna peakorteris, kleepis plakateid üles ja tegi seda nii hästi, et sai isegi Edgar Savisaarelt mingi aukirja.»

Saatekülalised rääkisid veel pikalt holokaustist ja stalinismist, «mis justkui baseerus Venemaal ja mille osaks langes suur võit sõjas», samuti venelaste ees Eestis olevast «klaaslaest».

Saate lõpetuseks rääkis Enno Tamm Tallinna transpordi saavutustest, Zukerman aga sõnas, et valida tuleb neid, kes lubavad säilitada tasuta ühistranspordi.

30. septembri «Vene küsimuses» osalesid Mihhail Kõlvart, Leonid Karabeškin, Riigikogu liige Viktor Vassiljev ja sel ajal parteitu parlamendisaadik Marko Mihkelson.

Saatejuht Aleksandr Zukerman luges alustuseks mingit «Ameerika instruktsiooni», kuidas diskrediteerida valimiste eel konkurente. Siis lülitus ta sõjateemale, pöördudes Karabeškini poole küsimusega: «Leonid, kas tuleb sõda, veel üks tont, millega kõiki hirmutatakse? Äsja lõppes õppus Zapad, millega meid kõiki hirmutati, ja kus on Vene tankid?»

Karabeškin tõi kuuldavale sõnad, mis on iseloomulikud Venemaa propagandatööstusele: «Ma ei suuda leida ratsionaalseid põhjusi, mis paneksid Venemaad ette võtma midagi Balti riikide vastu. Ma näen Venemaa poolt järjekindlat Balti riikide ignoreerimist. Aga et rünnata, selleks ei näe ma mingisugust põhjust. Lääs muutis õppuse suureks show’ks. [...] Üldiselt süveneb hüsteeria ja hirmu õhkkond, mida muu hulgas kasutavad ära poliitikud eesseisvatel valimistel, aga samuti kasutavad Balti riikide sõjaväelased ja lääne sõjaväelased oma eelarve suurendamiseks. Julgeolekuolukord meie regioonis on oluliselt halvenenud. Seda usaldust, mis siin oli, selle domineerimist pehme julgeoleku küsimustes, koostööd ei ole.»

Hoolimata Zukermani korduvatest katsetest vahele segada püüdis Mihkelson siiski sihikindlalt selgitada õppuse Zapad tegelikku tagapõhja. Mõistnud, kui tulutu on üritada Mihkelsoni rajalt maha võtta, pöördus Zukerman küsimusega Vassiljevi poole: «Kas poliitikud on seda õppust kasutanud kohalike omavalitsuste valimistel?»

Vassiljev vastas, nagu tarvis: «Läbivalt on kasutanud, sest selleks, et juhtida rahvast ja eri protsesse, sealhulgas valimisi, on vaja välisvaenlast ja sisevaenlast. Välisvaenlane on ette maalitud, teda võib näha televiisoris, sisevaenlasega tegeleb EKRE, mis on loonud mustanahalise homoseksuaalse kommunisti kuju, kes ongi vaenlane.»

Kõlvart filosofeeris samuti välispoliitika teemal ja sõnas, et kui poleks valimisi, siis ei huvitaks kedagi tema sõit Põhja-Koreasse.

Saate võttis kokku Karabeškin, kes esines sedakorda eksperdina: «Keskerakonna valijad on halvasti mobiliseeritud. [...] Ainult vähesed mittekodanikud ja teiste riikide kodanikud kavatsevad valima minna. [...] Võib väga ettevaatlikult loota, et seniseid saavutusi ei hakata valimiste järel tühistama. [...] Keskerakonna konkurendid ei tea, mida välja käia.»

7. oktoobri «Vene küsimuses» osalesid Mihhail Kõlvart, Yana Toom, IRLi esindaja Siim Kiisler ja TÜ Narva kolledži direktor Kristina Kallas.

Kõige huvitavamaks osutus selles saates Kõlvarti ja Kiisleri vaidlus keskerakondlaste kahepalgelisuse teemal.

Kiisler: «IRL on Keskerakonnaga ühes koalitsioonis ja see, mida keskerakondlased kõnelevad koalitsioonikoosolekutel, erineb sellest, mida venekeelsed keskerakondlased kõnelevad venekeelses eetris näiteks kodakondsusest ja riigikeelest.»

Kõlvart: «Isegi kui me oleme milleski koalitsioonipartneritega kokku leppinud, siis väga raske on seda lõpuni ellu viia.»

Kiisler: «Jüri Ratas teatas, et kodakondsuse nullvarianti ei tule kunagi.»

Kõlvart: «Ta ütles, et kunagi ei teki niisugust olukorda, et passe jagatakse paremale ja vasakule, kõigile soovijatele. Loomulikult peab olema kindel protseduur ja passe tuleb välja anda neile, kes seda tahavad.»

Kiisler: «Mitte kõigile soovijatele, vaid neile, kes seda tahavad?»

Kõlvart: «Nullvariant ei ole nagunii mingil juhul passide allaloopimine helikopteri pealt. Igal juhul tuleb ette näha kindel protseduur ja igal juhul selle inimese soov, kes soovib seda passi saada.»

Kiisler: «Ratas rääkis nagu eesti publikule midagi hoopis muud.»

Kõlvart: «On olemas erakondade volitatud esindajate avaldus, millele on alla kirjutanud ka Ratas ise, ja seal on väga täpselt kirja pandud, et hallid passid on mineviku jäänuk ja neist on vaja vabaneda. Ja inimestel, kes on elanud kogu elu sellel maal või on sellel maal sündinud, on õigus saada kodakondsus ilma igasuguste tingimusteta peale nende enda sooviavalduse. [...] Mis puudutab eri sõnumeid ja erinevalt üles ehitatud uudiseid eesti ja vene poolele, siis ma kuulen regulaarselt neid süüdistusi, aga ei ole näinud veel ühtegi näidet. [...] Teine asi on see, et püütakse serveerida nii, et me räägime eesti keeles seda, mida me tegelikult ei ütle.»

Kiisleril oli vene keeles diskuteerida raske. Seda kasutades viis saatejuht Aleksandr Zukerman jutu Reformierakonna peale ja küsis Toomi käest: «Yana, kes lõhestab ühiskonda?»

Toom: «Neil valimistel Tallinnas annaksin ma esikoha loorberid loomulikult Kristen Michalile, sest viimase kümne aasta jooksul on taastunud teatav positiivne neutraliteet, mis valitses enne Pronksiööd. [...] Ja siis tuleb ta välja selle rumalusega lasteaedade kohta, et viia kõik vene lasteaiad üle eesti keelele. [...] Ta lihtsalt tuli välja, sülitas selle suust välja ja inimesed hakkasid ennast mingil moel kaitsma. Ja see väike lõhe tekkis uuesti sellel pinnal.»

Kõlvart: «Soov provotseerida rahvastevaheline konflikt. [...] Reformierakond ületas piiri, sest jutt ei ole enam poliitilisest vastasseisust, vaid selgest veelahkmest, milles venelased on ühel ja eestlased teisel pool. Ja kui see toimub nii küüniliselt, otse näkku, siis see tähendab, et kõik piirid on juba paigast nihkunud.»

Kristina Kallas kõneles sellest, et nii Keskerakond kui ka Reformierakond puhuvad üles kodakondsuse ja hariduse probleeme, et saada veel viimasel hetkel mõnegi valija hääl juurde. Siis hakkas Kallas kõnelema korruptsioonist Narvas, sealsete inimeste hirmutamisest ja muudest negatiivsetest ilmingutest. Toom vaidles vastu: «Inimesed käivad salajasel hääletusel ja hääletavad nende inimeste poolt. Kui püüate kinni, eks siis hakkame rääkima. See on üks folkloori variant.»

Saate lõpus kaldus jutt ajakirjandusele.

Kõlvart: «Me ei kavatse sulgeda ajalehti Stolitsa ja Pealinn. Me kavatseme infoväljal jätkata täpselt samasugust poliitikat. [...] See on absoluutselt normaalne. See olukord tekkis siis, kui keskerakondlasel oli võimalik pääseda uudistesse, ma räägin avaõiguslikest ja erakanalitest, ainult juhul, kui tegu oli mingi skandaaliga ja negatiivse uudisega. Teisi võimalusi kunagi ei olnudki.»

Kiisler: «Aga Savisaare avaldus Keskerakonna otsuse kohta teda mitte eetrisse lasta?»

Toom: «Savisaar kavaldab, ma ei hakka ütlema, et valetab, mingit sellist otsust ei ole olnud. [...] Edgar debattidel ei käi.»

Enne valimisi viimane «Vene küsimus» läks eetrisse 14. oktoobril, mistõttu poliitikuid stuudios ei olnud. Lisaks saatejuhile olid kohal Vladimir Vaingort, Ljudmilla Gans, näitleja Vladimir Antipp, psühholoog Dmitri Listopad, kunstnik-restauraator Sergei Minin ja lastearst Adik Levin. Saate üldist tooni võib aimata juba mõne ühiskondliku tegelase väljaütlemise järgi.

Antipp: «Hirm rahvusradikaalide ees peab stimuleerima inimesi valima minema.»

Vaingort: «See vastutustunne peab tuksuma meis kõigis, et kui pärast viiakse kraaviservale, aga sinna kindlasti viiakse, et siis ei oleks kahju.»

Antipp: «Hitler tuli võimule demokraatia tingimustes. Ja tookord tundus, et Saksamaa on kõigest sellest nii kaugel.»

Listopad: «Punased ja pruunid ideed on alati olnud ja nende eest ei pääse kuhugi.»

Vaingort: «Me oleme Tallinnas sellega harjunud, et elu ei ole siin halb ja elu laabub ja kõigile on arusaadav, kes seda korraldab ja teeb. Need inimesed on teenitult pälvinud autoriteedi ja meile miskipärast tundub, et see jääb nii alatiseks. Vaat tasuta transport jääbki. [...] Paljudel inimestel ei ole sellist tunnetust, et mitte kõik ei ole ette programmeeritud, et mitte kõik ei juhtu iseenesest. [...] Need valimised [...] peavad legitimeerima, kinnitama meie toetuse neile inimestele. See on nende valimiste eripära, seepärast kõik, kes nendega vaidlevad ja millelegi pretendeerivad, on väheste eranditega mingid poliitilised masuurikad ja inimesed, keda ei saa kuidagi tõsiselt võtta.»

Gans: «Valida tuleb õige meeskond. Õige meeskond suudab linna valitseda ja oskab seda arendada. Praegu on tähtis valida neid, kes on juba kinnitanud, et suudavad töötada.»

Minin: «Linn on möödunud aastaga andnud kahele kirikule jumaliku välimuse.»

Levin: «Enne kui lasta sedel urni, tuleb mõelda, äkki peaks midagi muutma? Me kipume sageli unustama head, mis meid ümbritseb. Me ei oska väärtustada.»

Lõpetuseks

Olemasolev empiiriline materjal, mis on kogunenud PBK kohalike venekeelsete saadete monitooringu käigus (2014. aasta märtsis-mais, 2015. aasta jaanuaris-veebruaris ja 2017. aasta septembris-oktoobris), näitab piisava selgusega ühe või teise Keskerakonna liikme televisioonis näitamise intensiivsuse ja sellele liikmele valimistel antud häälte arvu seost. Loomulikult tekib küsimus: kes otsustab, millist Keskerakonna liiget PBKs propageerida, millist aga mitte?

Kõigi kolme saate – «Tere hommikust, Tallinn», «Meie pealinn», «Vene küsimus» –, mida Tallinna linnavalitsust PBK käest tellib, tootja on väikefirma Submedia, mille peremehed on Aleksandr Zukerman ja Mihhail Vladislavlev. Naeruväärne oleks arvata, et need kaks inimest võtsid järsku pähe näiteks vahetada Savisaar välja Kõlvarti vastu. Zukerman ja Vladislavlev on kõigest kohusetruud käsutäitjad.

Nii palju, kui on teada, ei ole Keskerakonna juhatuse koosolekutel kunagi arutatud küsimust, millisel erakonna liikmel on esmajärjekorras õigus saada telepropagandat PBK saadetes.

Loogiline on oletada, et sellised näpunäited saabuvad meediaettevõtte Baltic Media Alliance peakorterist, mille juhtkond kontrollib üsna karmilt alluva massimeedia sisu. Kui näiteks Andrei Titov määrati ajalehe MK-Estonia peatoimetajaks, rääkis ta intervjuus uudisteagentuurile BNS, et kogu nädalalehe toimetuspoliitika kooskõlastatakse Riiaga. Mõne aja eest püüdis telekanali ETV+ juhtkond saavutada kokkulepet MK-Estonia toimetusega, et ajalehes hakataks avaldama ETV+ saatekava, aga sai otsustava äraütlemise sellest hoolimata, et nädalakirja peatoimetaja Andrei Titov on ETV+ mittekoosseisuline kaastöötaja. Baltic Media Alliance'i esindaja teatas, et meediaettevõte ei kavatse hakata avaldama telekanali ETV+ saatekava, kuna too on Pervõi Baltiiski Kanali konkurent.

Võib-olla huvitab Baltic Media Alliance'i juhte suhetes Tallinna linnavalitsusega poliitilise tahu asemel eelkõige finantsiline. Samal ajal ei saa nad olla teadmatuses, et PBK on tõhus kanal, mille kaudu mõjutada poliitiliste jõudude suhteid nii Tallinna linnavolikogus kui ka isegi Riigikogus. Küllap on see ilmselge ka Baltic Media Alliance'i Venemaa partneritele, kellega konsulteerimata meediaettevõtte peremehed vaevalt söandavad iseseisvalt kindlaks määrata neid Keskerakonna liikmeid, kellele langeb neis PBK saadetes, mille eest tasub Tallinna linnavalitsus, osaks kõige heatahtlikum kajastus.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane