Raimo Ülavere: Kurjusest. Tegelikult küll hirmust

Koolitaja Raimo Ülavere. Foto: Raul Mee

Kurjusel on juured. Kurjuse juurteks on hirm. Ja seda hirmu on hakatud oluliselt enam jagama. Alates poliitikutest kuni tundlike loovinimesteni, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere.

Eelmisel aastal sündis Eesti kurjus. Või vähemasti sai tema kohalolek ja pealetung mitme toreda artikli kaudu teadvustatud (Eero Epner jt). Ent kurjus on otsekui haiguse sümptom – ta aitab diagnoosi panna, ent kurjust ennast ravida ei saa.

Kurjusel on juured. Kurjuse juurteks on hirm. Ja seda hirmu on hakatud oluliselt enam jagama. Alates poliitikutest – kelle leib ja ninaesine, nii kahju kui see ka pole, sõltub vastandumistest, hirmust «teistsuguse» ees – kuni tundlike loovinimesteni, kes ühiskonna ja inimeste pärast südant valutavad. Esimesed külvavad hirmu teadlikult ja teised, loodetavasti, pigem murest ja jõuetusest.

Ent tulemus on sama. Hukatuse ja kadu manamine on kaasa toonud nähtused, mis ühelt poolt on inimlikud ja teisalt erakordselt destruktiivsed, ühiskonda, inimeste vahelisi suhteid lõhkuvad.

Hirm dehumaniseerib inimesi. Olete märganud avalikus ruumis, sotsiaalmeedias, ajakirjanduses jutte stiilis: kõik EKRE-lased on lambad, kes lasevad ennast paaril pooltõdedega vehkival juhtoinal vedada kuhuiganes. Teiselt poolt kostab: vähemused polegi nagu pärisinimesed, neile ei peaks ega saakski kehtida meie, inimestega, samad reeglid, seadused, kombed. Lühidalt, hirm sunnib meid ütlema: nad ei ole nagu meie, nagu mina, nagu üldiselt minusugused inimesed. Õigupoolest on veidi kahtlane, kas nad üldse inimesed ongi!

Ja ometi on paljudel meist tuttav või sõber EKRE-lane, võib-olla lapsepõlvesõber, kes on soe ja kaastundlik inimene, kes hoolib väga perest, sõpradest, eestlusest. Ja homod? Suur osa sellest, mida öeldakse, pole ju jutt sellest tuttavast homopaarist, kes kasvatavad kahte last ning hoolivad väga oma perest jne. Ent üha enam peame neid näiteid eranditeks, hirm on ehitamas sirmi meie mõistuse ja emotsioonide vahele. Ja hirm, emotsioon – sildid nagu lambad ja loomad on selle väljendus – jäävad peale. Sest nii, lihtsate lahenduste ja siltide maailmas, on – nii kummaline, kui see ka pole – lihtsam elada. Ning iga järjekordne jutt teest hukatusse kasvatab sirmi kõrgemaks.

Hirm isoleerib. Me tõmbame ja tõmbume kokku. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Me tahame elada ainult endasuguste seas, naabritega, kellel on meiega sarnane peremudel, maailmavaated ja, mis pole vähetähtis, ka sissetulek. Meil pole siia vaja teise nahavärvi ja/või oluliselt väiksema sissetulekuga inimesi. Mingu elagu ikka omasugustega. Häda on selles, et see ei kehti enam ainult sisserännanute suhtes. Isolatsiooniiha on üha jõulisemalt trügimas ka meie endi, eestimaalaste vahele. Et ikka iga lontrus siia minu naabriks ei koli, eks ole. Ja muidugi ei kõlba elada Madruse tänaval, kui kõrval käivad tähtsa näoga ringi Kapteni tänava inimesed. Et siis mis mõttes?

Me tõmbume kokku ka vaimselt. Nišistume, nagu peenemalt öeldakse. Loeme ainult raamatuid, mis meie uskumuste ja maailmapildiga kokku lähevad. Väldime liiga teravaid elamusi. Üha vähem meeldivad meile üllatused, sest nende nimi võib üllatuse asemel olla probleem ja vastuolu seniste veendumustega. Ehkki sotsiaalmeedia vahendusel on meil justkui rohkem tuttavaid, siis päriselt lävime üha vähemate inimestega – ikka vaid nendega, kellega on meeldiv koos kiruda ning takka kiita samadele sarnastele asjadele.

Hirm on abstraktne tegelane. Kui ta kord on üles äratatud, on teda tagasi magama panna kole keeruline. Ta on üks nn ahviaju, meie emotsionaalse «mina» osa – talle meeldib muuhulgas möllata ja laamendada. Ta ei vaja fakte järelduste tegemiseks. Tal pole vaja ka aega ega analüüsi, et midagi arvata – tal on alati olemas kindel arvamus-järeldus. Hirmust tõukunud järeldus.

Kord ärganud hirmu ei püüa faktidega. Vastupidi, üks vastupidist tõestav fakt paradoksaalselt kinnistab usku. Jah, et Eestisse on tulnud vaid mõnikümmend pagulast ja neistki osa on juba lahkunud? Hmm. Niikuinii kogu aeg valetate! Fakt pigem kinnistab uskumust, kinnistab hirmu.

Ning teemasid, hingehaavu, nagu armastavad psühholoogid öelda, millega saab hirmu kultiveerida, meil juba jätkub. Pagulased, homod, venelased, Venemaa naabrus, väljasuremine, ühiskonna vananemine, alkoholi laastav töö. Nimekiri on pikk ja lahtine. Piisab vaid mõne märksõna mainimisest ja nii mõnelgi meist hakkab äratuskell helisema ning silmaklappidega ahviaju tormab võitlusse. Ja siis jõuame sinna, kus räägime hukatusest. Kadust. Kuidas lootust pole. Ning tekib tunne, nagu oleksime ohvrid, mitte aga inimesed, kellel on valik.

Ärganud ei ole kurjus. Ärganud ja äratatud on hirm. Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis julgust. Julgust hoolimata hirmust küsida teiste, võib-olla ka enda omadega risti vastupidiste vaadetega inimeselt: räägi mulle sellest veel. Mõistmine (mitte segamini ajada nõustumisega) on see, mis teeb meid inimeseks, mis eristab meid lammastest ja loomadest.