Alkohol.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Alkoholiga seotud teemad kisuvad Eesti mitmesse leeri. Üldjoontes ollakse nõus, et joomine on Eestis probleem, aga paljud arvavad, et seda tuleks lahendada teisiti, mitte maksutõusu ja moraalilugemisega, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Me kirume alkohoolikuid, aga tihti ka ülistame, pidades neid õrnahingelisteks andekateks kannatajateks. Eestis on suhtutud alkoholismi pikka aega kui paratamatusse – see lihtsalt on külmemas kliimas elavate rahvaste «omapära» või paljukannatanud rahvaste «õigus», sest juues tundub elu ilusam.

Väga andekad või ka kunstiinimesed ei suutvat muud moodi pingeid maandada kui ainult pudelisse vaadates. Rootslased, kes täna meist märksa vähem joovad, on nimetanud põhjalaiuskraade viinavööks ehk et kõik seal elavad rahvad on alkoholiga sina peal.

Laskumata Läti alkoralli ja aktsiisi teemasse võib siiski küsida, mis ajab Eesti inimesi endiselt jooma nüüd, kui vabadus juba veerand sajandit käes, elu parem kui varem, miks tahetakse rikkuda oma tervist ja lähedaste elu. Sakslased, iirlased, taanlased jt on samuti kõvad joojad, aga kuidas saaks Eesti napsuvennad nende eeskujul selgeks valemi, kuidas juues mõõdukaks jääda.

Joovad noored ja vanad

Ehkki minu lähemas pereringis pole alkoholiprobleemi olnud, on seda olnud küllalt sugulaste, tuttavate, koolikaaslaste seas. Olen kohanud nii noori joodikuid, keskealisi kui ka alkoholist läbi imbunud rauku, sest nii ime kui see ka pole, peavad mõned joodikud päris kaua vastu.

Ühte või kahte põhjust, miks nad jooma on hakanud, ei olegi. Mõni on imekombel ka karskeks hakanud, aga sel juhul on pidanud midagi ootamatut juhtuma, nt ütleb tervis üles, satub õnnetusse või hakkab usklikuks.

Minevikku vaadates tundub, et eestlasest karsklast teha on raskem kui õpetada karu tantsima.

Küll võib üldistades öelda, et eelnimetatud napsusõpradel on mingid ühisjooned olemas. Näiteks on enamik olnud nooruses aktiivsed ja keskmisest elujulgemad, ka riskialtimad, suurema tähelepanu vajaduse või naistehuviga või siis konfliktsema iseloomuga. Selliseid inimesi on raske hirmutada alkoholismi tagajärgede või tervisehädadega, sest nad ei karda neid.

Tihti on napsuvennad suured suhtlejad, kuid see viib neid ka põhja, sest omasugused leitakse kergelt üles. Kui tavaline inimene käib väljas jalutamas, siis enamasti tuleb ta üksi tagasi, alkohoolik leiab aga isegi inimtühjast paigast mitu «joomasõpra». Kui ettevaatlik ja arg inimene mõtleb palju ette ja püüab halbu asju ära hoida, siis alkoholi küüsi kalduv inimene tahab pidevalt eredaid elamusi ning elada hetkes.

Peksis naist, aga töötas tublilt

Lapsepõlvesuvedest maal mäletan, kuidas nägid välja tsaariajal sündinud joodikud, kes nüüdseks muidugi aastakümneid mulla all. Need olid vanad kortsus mehed, kes kainena olid tihti head töömehed või huvitavate juttude vestjad, purjus peaga aga kraaklejad.

Mitmed peksid oma naisi, aga kui kaineks said, olid nad hoopis teised inimesed või peksid naised siis neid. Kõige enam vedas neil naistel, kelle mehed suutsid ka alkoholi juues töövõime säilitada. Mäletan, et üks selline «haruldus» oli Elmar, kes küll naist peksis, aga vähemalt ei jäänud tal kunagi ükski töö joomise pärast tegemata.

Kõik naised, kel oli meheks joodikust laiskvorst, oleks tahtnud Elmari-sugust meest. Nõukogude ajal sündinud joodikud olid juba teistmoodi, aga kahjuks mitmes mõttes hullemad.

Muidugi on igas külas alati vähemalt üks karske mees, aga sageli oli ta üksik ja natuke omapärane, kellest hoiti eemale ega osatud midagi rääkida. Kuigi naised ei olnud oma joodikutega rahul, poleks keegi neist täiskarsklast meheks tahtnud, sõna «karsklane» kõlas nende huultelt samamoodi kui «hull». Olen küllalt kuulnud vanu ja keskealisi naisi ütlemas, et mees, kes ei joo, polevat õige mees. Loodetavasti on see nüüd Eestis muutunud.

Nii et juba minevikku vaadates tundub, et eestlasest päris karsklast teha on raskem kui õpetada karu tantsima. Selleks peab inimese elus midagi tõsist juhtuma või tal peab olema tugev iseloom või äärmuslikud põhimõtted. Õnneks on meie ühiskonnas siiski palju muutunud, sest nii palju tervislikke eluviise hindavaid mehi pole vist Eestis kunagi varem olnud, kuigi alkohoolikuid jagub kahjuks endiselt.

Kuidas saada täiskarsklaseks?

Vanal ajal sai Eestis karske olla ainult võimas või julge mees, keda teiste arvamus ei mõjutanud. Minu vanavanaisa, kes sündis üle-eelmise sajandi teisel poolel, oli järeltulevale põlvele öelnud välja põhjuse, miks temast täiskarsklane sai. Nimelt siis, kui ta oli alles 5-6-aastane poisike, sõitis ta koos oma napsutajast isaga Tartusse laadale. Kui pikk laadapäev sai mööda, seadis tema isa sammud küll ühte ja teise kõrtsi.

Kui õhtu jõudis kätte ja tuli hakata tagasi kodu suunas sõitma, oli isa joonud kõrtsides ennast oimetuks, jäi vankri peal kohe magama ning ei kuulnud-näinud enam midagi. Tark hobune oskas ise suuna kodu poole võtta, aga korraga miski ehmatas looma ja ta kihutas vankriga pimedasse metsa, jäädes puude vahele kinni.

Mu vanavanaisa rääkis, kuidas ta oli külmast ja hirmust värisedes vankril öö otsa nutnud, arvates, et sinna ta jääb, ja andnud samas külmas öös endale lubaduse – «ma ei hakka iial jooma». Ja vanavanaisa pidas oma sõna elu lõpuni.

Kui karskus on paljukannatanud eestlasele raske katsumus, siis meie üllam eesmärk peaks olema mõõdukuse saavutamine, oskus õigel ajal lõpetada. Kui vanu viinaninasid enam ümber ei kasvata, siis noorte saatust saab veel muuta. Ühele osale noortest mõjub positiivne eeskuju, see, kui nende iidol ei joo või mõistab alkoholi hukka.

Teised peaks nägema otsuse tegemiseks lähedalt raskeid tagajärgi – nt alkoholist läbiimbunud inimvaret, kes mõjub hirmutavalt ja kainestavalt. Kolmandad noored vajaks õigel ajal suuremat tähelepanu vanematelt, koolist, avalikkuselt ning veel enam võimalusi positiivseks eneseteostuseks.

Kui karskus on paljukannatanud eestlasele raske katsumus, siis meie üllam eesmärk peaks olema mõõdukuse saavutamine

Mõnusam elu peab olema siis, kui ollakse mõõdukas ja levima seisukoht, et vähem alkoholi on parem. Ehk mõjuks ka see, kui tänapäeva eesti tüdrukud ja naised ütleks kõva häälega, et neile alkoholitarbijad ei meeldi.

Nii et saagu järgmise saja aasta ideaaliks Eesti mees, kes ei lähe alkoholiga iial üle piiri!