Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/03/7460089t1h0c5f.jpg)
Keskerakonna esimehel, peaminister Jüri Ratasel on aeg hakata andma selgeid vastuseid Tallinna maksumaksja raha eest telekanalis Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) näidatavate saadete kohta.
Kõlab uskumatult, et erakonna esimees ei teadvat eriti midagi selle koostöö sisust, millel ometi on oluline mõju tema erakonna valimistulemustele ehk sellele, kuidas Keskerakond oma võimu üles ehitab. Katsuge kujutleda autojuhti, kes väidab, et ta ei tea, kus asub tema autos gaasipedaal.
Tänasest lehest saate lugeda analüüsi nende PBK saadete kohta, mille eest teadaolevalt maksab Tallinna linnavalitsus kõigi maksumaksjate raha eest. Tulemus on selge. Tegu on keskerakondlike propagandasaadetega.
Suurim «telestaar» oli neis saadetes enne oktoobris toimunud kohalike volikogude valimisi Mihhail Kõlvart, kes tõi ka Keskerakonnale kõige rohkem hääli (24 668 häält, kaheksa kvooti). Siit võite edasi mõelda, kas Keskerakond oleks ilma nende propagandasaadeteta saanud Tallinna volikogus enamust.
Milline on nende telesaadete mõju valimistulemustele? Nendel KOVi valimistel nägime kahte tulemust, mis osutavad sellele. Edgar Savisaar kaotas oma varasema toetuse. Mihhail Kõlvart aga võitis. Seejuures on viimane öelnud Eesti Ekspressile (vt Mikk Salu «Keskerakond lõi uue Savisaare», EE 18.10.2017), et ta ei teinud üldse ukselt uksele kampaaniat ja tänavakampaanias osales mõnel korral.
Kui kaalukaks enda huvidele peab Keskerakond PBK saadete olemasolu, osutab see, millise jäikusega keelduvad nende poliitikud neist loobumast ning millise järjekindlusega keerutab selgete vastuste andmisest kõrvale Jüri Ratas. Praegune peaminister Ratas väidab, et ta pole neid saateid jälginud ega teadvat, mida seal räägitakse. Meie teame ja ootame Eesti vabariigi peaministrile kohaseid vastuseid, mitte erakondlikku häma.
On püütud väita, et tegu on inimeste informeerimisega. Selle juures on ilmselgelt tahtlikult segi aetud kaks teemat. Sellele segiajamisele osutas teiste hulgas Eesti venekeelset meediamaastikku väga hästi tundev ajakirjanik Pavel Ivanov (vt ««Imede põld» ja muu keelatud vili», PM 20.12.2017). Need kolm saadet pole ei vaba ajakirjandus ega ka neutraalne inimeste teavitamine.
On põhjust arutleda täiesti eraldi, kas mitmesuguste riiklike sotsiaalkampaaniate reklaamide (ostke suitsuandur vmt) näitamiseks on mõistlik osta eetriaega Kremli propagandat edastavatelt kanalitelt või mitte. Turundustarkus ütleb muidugi, et reklaamida tuleb kanalites, mida inimesed juba vaatavad. Kaalukatele argumentidele ka reklaamide ostmise vastu on teiste hulgas osutanud ühiskonnateadlane ja sotsiaaldemokraatlik poliitik Marju Lauristin.
«Suitsuandur» ei saa kindlasti olla õigustus keskerakondlikule propagandale, sest neis saadetes teadaolevalt suitsuanduritest jmt lihtsalt ei räägita.