Priit Pullerits: valed rääkijad

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Aasta lõpu eel läks Johannes Tralla, Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent Brüsselis, koos semiootik Mihhail Lotmaniga libedale jääle.

Vähemasti nii Tralla seda saates «2017 Aktuaalses kaameras» kirjeldas, kui tõdes, et stuudios istuvad kaks meest, kes ütlevad, et kampaania MeToo, millega naised annavad märku enda seksuaalsest ahistamisest, võib olla natuke nõiajaht. Ja seda võimalust tõstatades, jätkas Tralla, saab justkui tühistada ohvrite kannatused ja tõmmata kogu globaalsele kampaaniale vee peale.

Lotman, nagu ekraanilt paistis, oli libedale jääle mineku väitest häiritud. Ta tõttas kohe õigustama, et püüdis eelmise aasta üha teravama teema käsitlust oma kriitilise hoiakuga üksnes tasakaalustada ning näidata ka kampaaniaga seonduvat teist poolt. Teisisõnu, Lotman tegi seda, mida heas ajakirjanduses tegema peabki: vältima ühepoolset käsitluslaadi, säilitama objektiivsuse ja samuti skeptilisuse.

Ent küsimus pole siinkohal selles, kas MeToo kampaania on üdini üllas võitlus naiste turvatunde ja väärikuse eest või on see, nagu sageli emotsionaalsete kampaaniatega juhtub, muutunud kohati nõiajahiks, kus enamik mehi on a priori kahtlusalused. Küsimus on siinses kolumnis järgmine: kas tõesti tuleb leppida sellega, et mõni teema peaks sõltuvalt teema üle arutlejate soost, aga ka rahvusest, vanusest ja maailmavaatest, olema nende jaoks a priori välistatud?

Pole oluline, kas Tralla on ohtlikult libeda jää tunnetamise õppinud ära Brüsselis ja toonud selle endaga kaasa Eestisse. Fakt on see, et olukord, kus teatud tunnustega inimesed peavad muutuma valvsaks ja kartlikuks, sest kerkinud küsimus võib oma oletatava sensitiivsuse tõttu riivata ohvrikultuuri esindajaid, on järjekordne näide uute euroopalike, läbinisti vasakpoolsete tavade sissetungist Eestimaale.

Kui noid tavasid järgima asuda, tuleb teemade käsitluses teha tõsiseid korrektuure. Kohe kindlasti tulnuks vana aasta eelviimasel õhtul lõigata ETV saatest «Aasta säravaimad tähed» välja ajakirjanik Grete Lõbu vestlus näitleja Mari-Liis Lillega. Nad rääkisid ju Eestimaa venelastest, koguni neile Eesti kodakondsuse kinkimisest. Aga mõlemad on eestlannad. Kus olid vestluses kodakondsuseta venelased? Lühidalt, tsiteerides Trallat: Lõbu ja Lill läksid libedale jääle.

Tralla manitsus libedast jääst esindas siiski veel mõningast kõikumist kahe maailma, eestlastele omase kaine mõistuse ja Euroopast ülisensitiivsuse kattevarjus pealetungiva sõnavabadust piirata ihkava tungi vahel. Tralla sõnum kõlas, et ta teeb küll oma vestluspartneriga pattu, võttes jutuks teema, kus naised on kannataja rollis, aga ta vähemasti teadvustab ja tunnistab seda. Ent siit edasi mõeldes: veel aasta või kaks Brüsselis – ja kuhupoole kaldub ta kahe maailma vahel siis?

Paradoksaalne vastus: me ei pruugi seda teada saada. Sest kui need, kes muretsevad libeda jää pärast, kalduvad Euroopa tavade poole, jääb osa teravaid teemasid üldse jutuks võtmatagi. Pole teemat, pole ka libisemisohtu.