Juhtkiri: kuidas muutuda tolmu pühkimata?

Tänavu 14. mail toimuv muuseumiöö on mõeldud selleks, et inimesi enam muuseumi meelitada. Foto: Artur Sadovski

See tühimik, mida muuseumid ühiskonnas täita püüavad, ei seisne ammu enam pelgalt ajaloolise mälu talletamises ja kaitsmises. Alalhoidmise kõrval on vähemalt sama tähtis ka teadustöö, mida ala enda edendamiseks tehakse, ning üha olulisemaks on saanud ka valdkonna populariseerimine, mis surub aina tugevamalt peale meelelahutuslikku aspekti.

Kuid ehkki populariseerimisega tegelemata on ühel muuseumil raske muutunud ühiskonnas oma olemasolu õigustada, on selle puhul tähtis mitte lasta silmist ka kahte esimest.

Teisisõnu, rääkides muuseumide suurenevast meelelahustuslikust rollist, ei tohiks hetkekski unustada nende traditsioonilist kohta valdkonna säilitaja ja arendajana.

Arusaamaga, et on aeg eksponaatidelt tolm pühkida, aknad avada ja värske õhk ruumidesse lasta, kipub kaasas käima tendents, mis just meelelahutusliku poole esimeseks seab.

Kuid samas tuleb ka mõista, kui olulist rolli võib mängida seesama «tolm» või ajaloost läbi imbunud atmosfäär ka valdkonna populariseerimise aspektist vaadatuna.

Tõsi on, et ühe muuseumide probleemina – Euroopas tervikuna – on nähtud teatud elitaarsust ja muuseumide suutmatust näha, alal hoida ja ka näidata sidemeid kiiresti muutuva ühiskonnaga.

Eesti puhul lisandub sellele veel ka teine probleem, mis on vähemalt osaliselt esimesega seotud: kui muuseum ei leia avalikkuse silmis populariseerimise läbi piisavat heakskiitu, on raske leida vajalikku raha selle esindatava valdkonna uurimiseks. Moodsat muuseumi ei ole aga säästuprogrammi puhul võimalik tagada.

Muuseumijuhid leiavad, et vaatemängulisus saab tekkida üksnes kultuurihariduse, väga professionaalse uurimis- ja näitusetöö abil, millel peabki rõhk olema.

Oht, mida järjest teravamalt tajutakse, on seotud teemapargistumisega, perspektiiviga muutuda Disneylandiks, kus teadustöö asemel on rõhk pelgalt meelelahutusel.

Muuseumid sellisel kujul ei rahuldaks tõenäoliselt isegi neid, kes muuseumide populariseerimise puhul kõige suuremat entusiasmi üles näitavad.

Tõsiasi on siiski ka see, et teadustööga tegelev muuseum vajab vastava ettevalmistusega töötajaid. Muuseumitöötaja väljaõpetamine võib võtta enam kui dekaadi, kindlasti mitte vähem kui õppinud arsti koolitamine. Praegune palgatase aga ei motiveeri sellel erialal töötama.  

Muuseumiööl ja järgmisel nädalal toimuval rahvusvahelisel muuseumipäeval on paras hetk arutleda selle üle, mis on need muuseumi kui institutsiooni hädavajalikud omadused, ilma milleta selle eksisteerimine kaotaks mõtte.