Toomas Tamsar: tööjõupuudus – silmad pärani kinni

Toomas Tamsar

FOTO: Toomas Tatar

Võõrtööjõud aitaks leevendada kroonilist tööjõupuuduse probleemi, leiab Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Eestis on kasvav tööjõupuudus. See probleem süveneb järgneva 25 aasta jooksul kiiresti. Lisaks vähenenud töövõimega inimeste tööle tuleku toetamisele, pensionireformile ja sündimuse teemale on mõistetavalt tõusnud teravalt päevakorda välistööjõu probleem. See on väga emotsionaalne teema, sest paljudele meist ei meeldi näha võõramaalasi endi keskel. See meeldimine on maitseküsimus, aga valikud, mida me teeme, puudutavad meid väga mitut moodi. Seda sõltumata sellest, kas tahta siit edasi lugeda või lüüa lugu juba siinkohal vihaselt kinni.

Praegu on Eestis umbes 13 000 töökohta täitmata. See arv kasvab kiiresti. Tegelikult mõjutavad vakantsed kohad väga palju igaühte meist. Ühiskonnale tähendab see palju kaotatud võimalusi. 13 000 inimest ja nende tööandjad maksaksid makse ja annaksid omakorda tööd paljudele teistele inimestele. Kui need töökohad oleks võimalik täita ametlikult väljastpoolt Eestit töötajaid palgates, saaks laekuva maksurahaga teha palju asju.

Selle raha eest saaks kasvatada kogu Eesti vähiravieelarvet 2,5 korda. Olen palju kuulnud seisukohta, et  inimlikke väärtusi ei saa rahasse panna. Ei saagi. Aga samal ajal kui Toivo Tänavsuu kulutab oma vabad tunnid ja küllap ka töötunnid selleks, et otsida tuhande euro kaupa toetusi abivajajatele, ütleme riigina, et kuna poliitiliselt on välistööjõud keeruline teema, siis raha ei leita. Ja inimesed jäävad ravita.

Selle raha eest saaks näiteks suurendada iga õpetaja palka 500 euro võrra. Kui me seda teeksime, oleks Eesti õpetajaametisse korralik tung. Me saaksime juurde häid matemaatika- ja füüsikaõpetajaid, meie noored saaksid parema hariduse. Ja mõeldes Eesti tulevikule, on vähe asju, mis oleks tähtsam kui noorte maksimaalselt hea haridus.

Selle raha eest saaks 11 000 uut lasteaiakohta. Kui me need rajaksime, annaksime sellega noortele vanematele võimaluse kiiremini tööle minna. Sellega annaksime kindluse peresse enam lapsi saada. Kasvaks sündimus ja pikemas perspektiivis vähendaks see pisut vajadust suurema töörände järele.

Ja last but not least, selle raha eest saaksime ehitada valmis uue Estonia teatrimaja.

Need on kõik meie valikud. Laekumata maksuraha suurusjärgus 120 miljonit on inimese jaoks ebamäärane, aga ülaltoodu aitab selgitada meie valikute hinda. Praegune valik on mitte lubada ametlikult Eestisse tööle rohkem inimesi ja selle valiku teine pool on mitte ravida, mitte tõsta õpetajate palku, mitte rajada lasteaiakohti või mitte ehitada Estoniat.

Praegu on pall valitsuse käes, sest siseministeeriumis koos käinud laiapõhjaline töörühm, mille valitsus ise probleemile esialgse lahenduse leidmiseks kokku kutsus, on oma töö teinud. Vaidlused on vaieldud ja jõutud on kompromisskokkuleppeni. Tegemist on lahendusega, millega ükski osaline lõpuni rahul polnud, kuid mis lõpuks ometi tõmbab punni eest umbe aetud välistööjõu torult. Kompromissettepanek tehti, kuna regulatsiooni laiemat paindlikumaks muutmist ei peetud hetkel võimalikuks.

Rõhutan, et praegu leitud lahendus vaid leevendab olukorda, mitte ei lahenda seda. Probleemiga tuleb tegelda edasi, süvitsi ja kompleksselt, et see meid pidevalt kummitama ei jääks. Lisaks sisserände regulatsiooni leevendamisele tuleks muidugi võimaldada ka omamaise tööjõu maksimaalset aktiivsust, suurendada innovatsiooni ja tootlikkust, aga pole mõtet petta ennast ettekujutusega, et need üldsõnalised eesmärgid probleemi ära lahendavad.

Esimene valik: mitte midagi teha ja loota, et asi laheneb niisama.

Ei lahene. Läheb aina hullemaks. Mis mõtet oli siis kutsuda kokku komisjon ja lasta neil tunde vaielda, kui pole julgust nende nõu kuulda võtta? Nüüd, kus poliitikute eest on osa tööst tehtud, peaks valitsus otsustama, kas saata ettepanekud parlamenti või leida ise alternatiivseid lahendusi tööjõupuuduse leevendamiseks. Milliseid, oleks põnev kuulda. Mitte midagi tegemine ei ole enam valikutes.

Teine valik: võtta kiiresti leevendusmeetmed vastu ning tegelda probleemiga kohe edasi. Pikemas perspektiivis tuleb immigratsioonipoliitikat põhjalikult reformida, sest probleem aina kasvab. Igal aastal jääb tööjõuturult kuni 10 000 tööealist inimest puudu, et järjest vananevat ühiskonda sama maksukoormusega ülal pidada. Kui me probleemi ei lahenda, tõmbavad teised riigid meie talendid endale ja madalapalgaline välistööjõud tuleb Eestisse nii legaalselt kui ka illegaalselt läbi teiste riikide ikkagi.

Näiteks praegu on Eesti sisserändekvoot 1317 juures, tööga seoses oli möödunud aasta 30. septembriks kolmandatest riikidest Eestisse tulnud 7600 inimest, mitteametlikult aga töötab Eestis ettevõtjate hinnangul juba 5000 – 10 000 inimest kolmandatest riikidest, kellelt Eesti ei korja sentigi maksuraha ja kellele riik ei ole suuteline kehtestama ka samu nõudmisi nagu ametlikult töötavatele inimestele. Selline olukord ei ole normaalne kellelegi.

Head lahendust pole, sest probleem puudutab kogu ühiskonda, mitte ainult tööandjaid. Pange tähele, varsti tahetakse suurendada riigi võlakoormust või tõsta makse. Praeguse riigiaparaadi ülalpidamiseks peaks sotsiaalmaksukoormust ceteris paribus 25 aastaga tõstma praegusega võrreldes 40–50 protsendi võrra, et pakkuda sama sotsiaalteenust  väiksema arvu töötajatega. Ka see tuleks tööandjal maksta Eesti töötajate palgafondist. Või äkki ikka tõmbame riigiaparaati lõpuks koomale?

Hirm sotsiaalsete pingete, töökohtade kadumise ja palgatõusu ärajäämise ees on peamised põhjused, miks avalikkuses välistööjõu ümber palju emotsioone tekib. Osa neist kuulub müütide, osa valede valda. Mõni on ka pärismure.

Praegune sisserände regulatsioon nõuab, et sisserändajale makstaks vähemalt Eesti keskmist palka ehk kõrgemat palka, kui teenib kaks kolmandikku eestlastest. Sellist inimest praegu ripakile ei jää. Seetõttu ei saa me rääkida hirmsast kogusest madalapalgalistest või töötutest immigrantidest. Jutt massilisest odavtöörändest on suuresti teadlikult levitatud vale, mis on kasulik inimeste hulgas hirmu tekitamiseks, mis omakorda lubab hääli poliitikutele. Uues lahenduses olulisim on elamisluba töötamiseks kuni kaheks aastaks, mis tähendab, et elamisloa kehtivuse lõppedes on töötaja sunnitud tagasi minema. Sellise loa alusel töötajad ei jää siia hiljem sotsiaalse ohutegurina.

Tegelikult on olukord groteskne, et meie piirarv sunnib peale olukorra, kus välistööjõud saabub siia renditööna, kes on tõepoolest see madalapalgaline kontingent, kelle eest piirarv meid kaitsma peaks. Kui välismaalasi otse ja ametlikult palgata, saaksid nad kõrgemat palka ja jätaksid maksud Eestisse, praegu saavad vähe – suure osa rahast teenivad vahendajad ja maksud makstakse mujale. Silmad pärani kinni.

Mure, et Eesti inimesed jäävad tööta, on samuti müütide vallast. Töökohad võivad kaduda pigem siis, kui investorid Eestis tegevuseks enam potentsiaali ei näe, kuna tööjõudu pole. 

USAs 2010. aastal tehtud uuringus leiti, et immigrantide lisandumine tööjõuturule – üks protsent hõivatute arvust – kasvatas keskmist palka pikas perspektiivis (1990–2007) 0,60,9 protsenti. See moodustas 20–25 protsenti kogu palgakasvust samal ajal (Peri, G., «The Effect of Immigrants on U.S. Employment and Productivity», 2010).

Sotsiaalsed pinged ja lõimumisprobleemid on asi, millega tuleks aga kohe tegelema hakata. Tuleb ausalt peeglisse vaadata – mida muuta, et senisest paremini saaks aidata inimestel lõimuda, mitte neid jõuga lõimida, nagu seni pigem kombeks on. Siin on kindlasti vaja küsimusega tegeleda, mitte jätta seda juhuse hooleks.

Tagasi üles