/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2017/10/02/7164457t1h62b7.jpg)
Eesti otsus mitte jääda ÜROs erapooletuks Jeruusalemma-hääletusel, millega organisatsioon kutsus USAd üles loobuma tunnustama Jeruusalemma Iisraeli pealinnana, on pälvinud palju kriitikat. Eesti pidanuks hoiduma USAd kritiseerimast, sest USA president Donald Trump olevat pika vihaga ja karta olevat Valge Maja kättemaksu.
Olgu nii. Kõigepealt siiski vimkaga küsimus: kui tuleb karta Trumpi kättemaksu, mida peaks Eesti tegema siis, kui Trump – ja tema edasisi tegemisi on ju raske ennustada – nõuaks NATO-lt USA illegaalsete immigrantide vastuvõtmist? Et teha tasaarveldus: USA maksab lõviosa NATO eelarvest, aga Euroopa ja Kanada tegelevad siis immigrantidega. Eesti on oma osa kaitsekulutustest küll täitnud, aga ikkagi, mis siis teha, kui mingi skeemi järgi peaks siia sattuma näiteks 2000 mehhiklast? Võtame vastu, sest muidu on karta USA kättemaksu?
Nüüd võivad selle kolumni lugemise pooleli jätta need, kelle arvates ei peaks Eesti kandideerima ÜRO Julgeolekunõukogu roteeruvaks liikmeks. Kuid põhimõtteline erapooletuks jäämine seab Eesti välispoliitika ette fundamentaalsed küsimused. Esimene ja tungivaim neist on, mis me seal julgeolekunõukogus siis teeme, kui peame hääletama alati samamoodi USAga. Või õigemini: kas me saame julgeolekunõukogus seisukoha võtta? Võib ju öelda, et nüüdne Jeruusalemma-hääletus leidis aset peaassambleel ja et julgeolekunõukogu on midagi muud, kuid see ei muuda tegelikult Eesti dilemmat.
Eelmisel aastal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu 61 resolutsiooni. Neist otseselt viis puudutasid Lähis-Ida, kuid kaudsemalt muidugi rohkem, sest eks hõlma ju resolutsioon terrorismist samuti seda piirkonda. Donald Trump on olnud pigem Iisraeli toetav, Euroopa Liit seevastu toetanud pigem araablasi. Eestile peaks siit valdkonnast terendama siis taas erapooletus – ei ole usutav, et aastaks 2020, kui Eesti peaks olema julgeolekunõukogu liige, oleks Lähis-Ida osakaal resolutsioonidest kuidagi vähenenud. Või – kui kujutada ette, et Eesti oleks olnud juba eelmisel aastal julgeolekunõukogu liige – pidanuks Eesti jääma erapooletuks kõigil 61 korral?
Kellegi poolele asumine tähendab potentsiaalset konflikti mitte üksnes USA, vaid paljude teiste riikidega. 2020. aastaks võib tekkida ka ootamatuid konfliktikoldeid, milleks ei saa kuidagi valmis olla. Lähis-Ida konflikt on lõõmanuid aastakümneid – mõni ütleks aastatuhandeid –, aga eelmisel aastal tekkinud Kataloonia kriis näitas, et valmis tuleb olla igasugusteks ootamatusteks. Rahvusvahelised kohustused, nagu Euroopa Liidu eesistumine ja võimalikult ka ÜRO Julgeolekunõukogu roteeruva liikme koht, välistavad ju «kult rukkis»-hoiaku.
Sestap tulekski ikka hästi läbi mõelda, miks Eesti ÜRO Julgeolekunõukokku kandideerib. Kas väljendamaks alalist toetust USA-le või veel mingil muul eesmärgil? Ma ei ole ka väga kindel, et liitlassuhte rõhutamine USAga toob meid julgeolekunõukogu kohale lähemale – näevad ju paljud riigid USAs ikkagi mitte partnerit või liitlast, vaid vastast või vaenlast. Meile jääb USA muidugi liitlaseks, ent kui me ei saa aru, mis mujal maailmas toimub, siis jällegi – miks me sinna julgeolekunõukokku kandideerime? Tuleb ju peale Lähis-Ida lahendada palju muidki, Eestist kaugele jäävaid küsimusi. Seega tekib küsimus ka meie pädevusest.
Isaac Newton olevat oma esimesel parlamendis oldud ajal (1689–1690) vaid korra sõna võtnud – palunud sulgeda aken. Kas Eesti peaks tõesti käima ÜRO Julgeolekunõukogus Newtoni teed ja istuma vagusi? Või palume ka vaid aken sulgeda?