Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2016/09/01/5789203t1h65af.jpg)
Eesti inimestel on probleeme kokku- ja lahkukirjutamisega, kirjutab Heino Pedusaar.
Eesti keel pakub loendamatuid võimalusi moodustada liitsõnalisi täppisväljendeid. Samas näib, et mida aeg edasi, seda enam püütakse kõikjal aina lahku kirjutada ka seda, mis õigupoolest peaks mõtteedastuselt kokku kuuluma.
Paar näidet. «Lennuki alla kukkumine». Mõeldud mõistagi katastroofi õhus, kuid jääb mulje, nagu oleks keegi kogemata libastunud ja lennuväljal seisva õhusõiduki alla kukkunud.
Äpardunud reklaamist: «Müügil kaunistustega kummist naiste jalatsid». Kas hakkame peatselt kirjutama: «Haige maja pea arst tegi pime soole operatsiooni»?