Arvamusartikli autor Schengenis eelmisel kevadel konventsiooni mälestustulba juures.

FOTO: Erakogu

Schengeni alal tekkinud probleeme aitab lahendada välispiiride valve tugevdamine, mitte sisepiiridel kontrolli taastamine, kirjutab riigikogu liige Marko Pomerants (IRL).

Ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et tore oleks, kui Haljala nimi ütleks Euroopas ­sama palju kui Schengen. Paraku aga oli Schengeni linnake Luksemburgis see, kus 14. juunil 1985. aastal sõlmisid viis Lääne-Euroopa riiki lepingu, et loobuvad omavahelisest piirikontrollist.

Rõhutamaks otsuse tähtsust, sõlmiti leping sümboolselt Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburgi ristumiskohas Moseli jõel, mille kaldal ­Schengeni linn asub. Schengeni leppe sõlmimise järel alustati ettevalmistusi piirikontrollita liikumise tingimuste väljatöötamiseks.

Vastav dokument, milleks on Schengeni leppe lisa ehk Schengeni konventsioon, võeti vastu 1990. aastal. Samal aastal ühines Schengeni lepinguga Itaalia ning Saksamaa taasühinemisega ka Ida-Saksamaa.

Järgmiste riikidena liitusid lepinguga 1991. aastal Hispaania, 1992. aastal Portugal ja nii on see riburada läinud. 21. detsembrist 2007 liitus Schengeni alaga üheksa riigi hulgas ka Eesti, meie Põhjamaade kolleegide toetussõnade saatel. Bulgaaria ja Rumeenia on liitumisotsuse ootel.

Lisaks tehnilise valmisoleku vajaduse iseenesestmõistetavusele tuuakse aeg-ajalt debatti ka muid argumente, nagu Bulgaaria puhul valmisolek võidelda organiseeritud kuritegevusega, Rumeenia puhul romade teema. Küllap nad saavad oma asjad korda ja otsused tulevad. Vahepeal võib juhtuda, et kena väikeriik Liechtenstein jõuab liituda Schengeniga, nagu see juhtus ilma suurema kärata Šveitsiga.

Schengeni ala on loodud inimeste liikumisvabaduse suurenemise eesmärgil, aga mitte kunagi pole vabaduse realiseerimise käigus unustatud turvalisust. Sisepiiridel piirikontrolli kadumine, ühtne viisapoliitika, riikidevaheline koostöö politsei, piirivalve ja migratsiooni valdkonnas loovad tasakaalu, mis võimaldab inimestel turvaliselt ja vabalt reisida ning samas aitab võidelda tõhusalt piirideülese rahvusvahelise kuritegevusega.

Konventsioon oma põhisisus, peale sisepiiridel piirikontrolli kaotamise, nendest kompenseerivatest meetmetest ju kõnelebki. Bussiga Riiast tulles võib ikka juhtuda, et kusagil Eesti Vabariigi territooriumil teie dokumente kontrollitakse, ikka puhtalt turvalisuse huvides, ja õige hõlma ei hakka ju keegi.

Schengeni piirieeskirja kohaselt võib liikmesriik tõsise ohu korral avalikule korrale või sisejulgeolekule taastada ajutiselt piirikontrolli. See põhimõte on ka meie riigipiiri seaduses. Nii Schengeni ala lõunaosast kui Norra poolt on teateid, mis on piirikontrolli teema viimastel nädalatel ajakirjanduse huviorbiidis hoidnud.

Vaadates Schengeni ala ajalukku, näeme, et seda võimalust on kasutatud üle kuuekümne korra. Mõni liikmetest on teinud seda korra, mõni korduvalt. Norra on oma kolmest korrast kahel teinud seda seoses Nobeli preemia tseremooniaga. Eesti taastas möödunud aasta aprillikuus piirikontrolli näiteks seoses NATO välisministrite mitteametliku kohtumisega.

Suured spordivõistlused ja maailma vägevate kohtumised on riikide julgeolekuorganitele andnud ajendi turvalisuse tagamise huvides see samm ette võtta. Pidu läbi, nagu Hispaania puhul prints Felipe pulmad, jätkub ka tavapärane elu.

Piiriülene kuritegevus kui selline on oluliselt vanem kui Schengeni ala.

Sealhulgas on eestlased suutnud Euroopas juveele röövida sõltumata Eesti Schengeniga liitumisest, kõik teiste riikide kodanikud on samuti andnud oma panuse, vastavalt sellele, mida arvavad oskavat. Kes ärandab autosid, kes tegeleb inimkaubandusega, kes peseb raha.

Arvutikuritegude puhul pole vaja õue minnagi. Lõpuks lõpetatakse rahvusvahelise politseikoostöö tulemusena türmis.

Sellel kevadel on senisest enam olnud põhjust vaadata Schengeni ala lõunapiirile. Teate küll, see Põhja-Aafrika põgenike vool, mis Itaaliasse jõudnud. Lõunas on probleeme ikka olnud.

Seniseks põhiliseks murekohaks on enne araabia kevadet olnud Kreeka-Türgi maapiir. Eesti piirivalvuridki on sel piiril saanud Euroopa ühise piirivalveoperatsiooni raames vaheldust kodupiiride kaitsmisele.

Fakt on see, et kümned tuhanded tuneeslased tekitasid Itaalia poliitikute hulgas frustratsiooni. Kuigi Euroopa Liidu erinevad institutsioonid, Euroopa Komisjon, ELi piirivalveagentuur FRONTEX, vastloodud Pagulaste Tugiamet ja vastav ÜRO Pagulaste Ülemkommisari Tugiamet (UNHCR) pakkusid probleemi lahendamiseks tuge Vahemere mõlemal kaldal, ei pidanud nad seda piisavaks ja Itaalia valitsus otsustas neile põgenikele anda ajutise elamisloa ja reisidokumendid, mis teeb sellele kontingendile liikumise võimalikuks kogu Schengeni alal.

Ei hakka siinkohal Postimehe lugejaid vaevama juriidilise analüüsiga, mis laadi ja mis õigusi dokumendi saanule ja kohustusi väljastanud riigile see dokument andis, aga kümmekond protsenti neist põgenikest jõudis Prantsusmaale, mis tõi endaga kaasa Prantsusmaa soovi taastada piirikontroll Itaalia-Prantsusmaa piiril, mis küll päädis dokumendikontrolliga ühiskondlikus transpordis. Tüli naabrite vahel oligi käes.

Pärast nädalaid pingeid ja väitlust kirjutasid Nicolas Sarkozy ja Silvio Berlusconi ühise kirja Herman Van Rompuyle ja Jose Manuel Barrosole, et algatataks arutelu Schengeni piirikontrolli taastamise lihtsustamiseks, et seda saaks teha ka «erakordsetel» juhtudel, nagu selline tavatu migratsioonivoog on. Juunis kogunev Euroopa Ülemkogu peaks otsustama, kas peaks jääma juurte juurde või hakkamegi end üksteise eest kaitsma.

Me oleme rõõmu tundunud Euroopa Liiduga, rahaliiduga ja Schengeni alaga ühinemisest. Raskusi on kõikjal. Mu omaaegne riigikogu pinginaaber Olari Taal tavatses ikka öelda, et «poisid, meil tuleb end kokku võtta, muidu oleme nagu pardid… vee peal laiali». See kehtib ka Euroopa Liidu kohta.

Probleemidele tuleb lahendusi otsida ilma algpõhimõtteid hülgamata. Eestlastel pole vaja pabistada, kaerajaanist ja mulgipudrust loobumata suudame olla väärikad liikmed nii euro- kui ühises sisepiirideta alas. Schengeni liikmeks olek tähendab muide pidevat trimmisolekut. Liidu liikmed hindavad vastavust Schengeni nõuetele ja meil kolmel Balti riigil seisab see taas peatselt ees.

Lahendus seisneb ikka Schengeni ala välispiiride valve tugevdamises, mitte kolimises sisepiiridele. Loodan, et meie optimistlik peaminister suudab oma kolleegidesse sedasama iseloomuomadust süstida. Käisin hiljuti ühel juubelil. Juubilar kinkis kõigile külalistele mõõdulindi, öeldes, et elus on tihti vaja mitu korda mõõta, enne kui lõigata.

Et olgu see selline meeldetuletuskingitus. Võib-olla peaks peaminister Andrus Ansipki kenas rahvusliku tikandiga kotis sentimeetririhmad kolleegidele jagamiseks kaasa võtma. Sisepoliitiline olukord Euroopa Liidu liikmesriikides muutub, näeme ja tunneme seda meie põhjanaabrite juures ja mujalgi Euroopas. Aga ikka tuleb hoida jalad soojad ja pea külm.

Meie, see tähendab ELi ümber on ridamisi riike, kes unistavad viisavabadusest Euroopa Liiduga. Muidugi võib ju öelda: «Puhake jalga, meil endalgi muresid küll, taastame siin parasjagu piirikontrolli!»

Autor on riigikogu õiguskomisjoni esimees ja oli 2009. aastast tänavuste parlamendivalimisteni siseminister.