Olen oma elu jooksul osalenud paljudel kohtumistel, kus on seadusi kirutud. Seadustele on süüks pandud seda, et midagi on liiga täpselt ette kirjutatud või vastupidi, et seadus ei ütle täpsemalt, kuidas midagi tuleb teha. Kusjuures tihti ongi rahulolematuseks põhjust. Niipea, kui meie ees seisab konkreetne probleem, selgub alatihti, et seadusest täpset nõuannet ei leia. Ja hoidku taevas veel selle eest, kui seadusesse on kirjutatud terminid nagu «mõistliku aja jooksul», «heas usus» või muud sellist.
Kas siis terve mõistuse peale ei peaks lootma? Eks seegi ole igaühel erinev. Ja mida teha sellises olukorras, kus paragrahv küll on, kuid terve mõistus ise on emotsioonide taga kaotsi läinud? Seadus ütleb, et purjus peaga autorooli istuda ei tohi, kuid ei möödu hommikutki, kus raadiouudised meile järjekordset patustajate nimekirja ette ei loe. Sama probleemiga seisame silmitsi ka töökeskkonna vallas.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) ütleb, et tööandja peab tegema töökeskkonna riskianalüüsi. Kõik teavad, et riskianalüüs aitab välja selgitada need töökeskkonna riskid, mis võivad seada ohtu töötaja elu ja tervise. Oleks ju igati mõistuspärane, et seda tehtaks, sest kasu on ilmselge. Kuid reaalsus on paraku teine. Või nõue, et tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning teadmised töötervishoiust ja tööohutusest. Teame, et tööinspektorid registreerivad aastast aastasse palju selliseid rikkumisi, kus tööandjapoolne töötaja nõuetekohane väljaõpe ja juhendamine on tegemata. See näitab, et paragrahvist jääb väheseks, vaja on tervet mõistust ning seda nii tööandja kui ka töötaja poolt. Kui töötaja ikka ei tea, kuidas mingit seadet kasutada, ei ole tark sellega tööd tegema hakata.