Maret Maripuu: terve mõistus ja paragrahv

Maret Maripuu Foto: Peeter Langovits

Seadus ütleb, et purjus peaga autorooli istuda ei tohi, kuid ei möödu hommikutki, kus raadiouudised meile järjekordset patustajate nimekirja ette ei loe. Sama probleemiga seisame silmitsi ka töökeskkonna vallas, kirjutab ajakirjas Tööelu tööinspektsiooni direktor Maret Maripuu.

Olen oma elu jooksul osalenud paljudel kohtumistel, kus on seadusi kirutud. Seadustele on süüks pandud seda, et midagi on liiga täpselt ette kirjutatud või vastupidi, et seadus ei ütle täpsemalt, kuidas midagi tuleb teha. Kusjuures tihti ongi rahulolematuseks põhjust. Niipea, kui meie ees seisab konkreetne probleem, selgub alatihti, et seadusest täpset nõuannet ei leia. Ja hoidku taevas veel selle eest, kui seadusesse on kirjutatud terminid nagu «mõistliku aja jooksul», «heas usus» või muud sellist.

Kas siis terve mõistuse peale ei peaks lootma? Eks seegi ole igaühel erinev. Ja mida teha sellises olukorras, kus paragrahv küll on, kuid terve mõistus ise on emotsioonide taga kaotsi läinud? Seadus ütleb, et purjus peaga autorooli istuda ei tohi, kuid ei möödu hommikutki, kus raadiouudised meile järjekordset patustajate nimekirja ette ei loe. Sama probleemiga seisame silmitsi ka töökeskkonna vallas.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) ütleb, et tööandja peab tegema töökeskkonna riskianalüüsi. Kõik teavad, et riskianalüüs aitab välja selgitada need töökeskkonna riskid, mis võivad seada ohtu töötaja elu ja tervise. Oleks ju igati mõistuspärane, et seda tehtaks, sest kasu on ilmselge. Kuid reaalsus on paraku teine. Või nõue, et tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning teadmised töötervishoiust ja tööohutusest. Teame, et tööinspektorid registreerivad aastast aastasse palju selliseid rikkumisi, kus tööandjapoolne töötaja nõuetekohane väljaõpe ja juhendamine on tegemata. See näitab, et paragrahvist jääb väheseks, vaja on tervet mõistust ning seda nii tööandja kui ka töötaja poolt. Kui töötaja ikka ei tea, kuidas mingit seadet kasutada, ei ole tark sellega tööd tegema hakata.

Tööandja peab finantsjuhtimise, personalijuhtimise, strateegilise juhtimise, protsesside juhtimise, kvaliteedijuhtimise ja nii edasi kõrvalt hakkama tähtsustama töötervishoiu ja tööohutuse juhtimist. Ettevõtted ja organisatsioonid, kes pööravad tähelepanu töötervishoidu ja tööohutust tagava juhtimissüsteemi loomisele (ja seeläbi töötajate heaolule), võtavad üldjuhul aluseks OHSAS 18001 standardi nõuded. Praegu on selle sertifikaadini jõudnud ligi 200 ettevõtet. Loomulikult on veel sadu tööandjaid, kes tegelevad tõsiselt ja hästi töötervishoiu ja -ohutuse juhtimisega ka ilma sertifikaadita, kuid paraku on selliseid ettevõtteid veel vähe. Tööandjad peavad jõudma järeldusele, et hästi juhitud TTO süsteem aitab kaasa ettevõtte konkurentsivõime tõstmisele ja töötajate rahulolule. Töötaja peab mõistma, et puudulik väljaõpe ja juhendamine võib päädida sellega, et kannatada saab tema tervis (seeläbi ka tema ja ta lähedaste heaolu) ning halvimal juhul kaotab ta elu.

On ka vastupidine näide, kus seadus nõuab liiga palju. TTOS kohustab tööandjat määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad, lähtudes ettevõtte suurusest ja jagunemisest struktuuriüksusteks, ning korraldama neile oma kulul väljaõppe. Kuidas aga peab käituma tööandja, kes omab näiteks igas suuremas kaubanduskeskuses kauplust, kus korraga on tööl ainult üks töötaja? Teise töötaja lisamine vahetusse lihtsalt seepärast, et TTOS nõue oleks täidetud, pole kuluefektiivne. Terve mõistus ütleb, et lahendust tuleb otsida muul viisil. Näiteks võib esmaabi andmise teenust osutada rentnikele kaubanduskeskuse pinna omanik. Või võiksid kõrvuti asuvad kauplused seljad kokku panna ning ühiselt esmaabi andmise vajaduse ära korraldada. Ma usun, et selliste lahenduste vastu ei ole ka ühelgi tööinspektoril midagi, seda eriti siis, kui korraldus on kirjalikult fikseeritud ja kõikidele asjaosalistele teada.

Sotsiaalministeerium on saatnud kooskõlastusele TTOSi muutmise, need muudatused toovad kaasa lahendused, kus terve mõistus ja paragrahv on ühel poolel.