Siga on siinmail omanud sügavat kultuurilist tähendust, kirjutab ajaloolane Inna Põltsam ajakirja Tuna tänavuses 4. numbris.
Inna Põltsam: siga, seapidamine ja sealiha toiduks tarvitamine Eestis 13.-16. sajandil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siga on kuulunud Eesti elanike toidulauale aastatuhandeid, ta pole mitte pelgalt kohaliku toidukultuuri tähtis alussammas, vaid samavõrra siinmail elanud inimeste identiteedi ja eluviisi oluline osis. Siga on siinmail omanud sügavat kultuurilist tähendust. Pikaajaline kõrvuti elamine, sea iseloomu ja omaduste tundma õppimine, aga ka valestimõistmine, on kinnistanud sea sügavale inimese mõttemallidesse, kõnekujunditesse, kultusesse ja maagilistesse ettekujutustesse.
Arheoloogilistel kaevamistel leitud luuaines osutab, et metssiga kuulus siinmail inimeste toidusedelisse juba üle 10 000 aasta tagasi ning kodusiga ilmub leiuainesesse kiviaja lõpul. Rohkem ja konkreetsemaid andmeid seapidamise, sealiha toiduks tarvitamise ja seasse suhtumise kohta Eestis leidub aga alles alates keskajast, seda eeskätt tänu kirjalike allikate olemasolule. Seapidamise mastaape tollel ajal on keeruline hinnata, aga kuivõrd siga oli puhtalt lihaloom, siis majanduslikult suurem tähtsus oli ikkagi veisekasvatusel. Samas toiduna hinnati sealiha, eriti sinki ja peekonit rohkem kui loomaliha ning see oli reeglina ka kallim. Seapidamine mõjutas ja kujundas mitmekülgsel viisil Eesti elanike igapäevaelu nii maal kui ka linnas, vajutades tugeva pitseri inimeste eluruumile ja –kvaliteedile. Siga sundis inimesi endaga arvestama, ta oli piisavalt oluline, et jätta jälg õigustesse, mitmesugustesse määrustesse, korraldustesse jm. normatiivsetesse allikatesse. Muu hulgas sigu puudutavad punktid Liivimaa õigustes väljendavad ühtlasi tolle aja üldist suhtumist (kodu)loomadesse. Loomad kujutasid endast vara, mida müüdi, kingiti, panditi, aga ka varastati ja kahjustati. Keskajal oli inimeste suhtumine koduloomadesse eelkõige praktiline ning õigustekstides võrdsustatakse neid asjadega.
Muinasajal oli seal tähtis koht Eesti rahvauskumustes, seakultus hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust. 13. sajandi vallutus ning maa kristianiseerimine tõi kaasa uued väärtushinnangud ja suhtumise. Nii Vanas kui ka Uues Testamendis on seal negatiivne tähendus, siga nimetatakse roojaseks, ebapuhtaks loomaks. Kristlikus ikonograafias on siga seotud nõidadega, samuti pahede ja pattudega, eelkõige apluse ja õgardlusega. Teistsugust suhtumist seasse, peamiselt küll metskuldisse esindab muistsete sõdalaste ja keskaja rüütlikultuur. Metskuldi võitlusjanuline ja vapper iseloom oli keskaja sõdalasele eeskujuks. See on põhjus, miks kohtab kulti ka mõnel Liivimaa aadlisuguvõsa vapil.
Positiivset suhtumist kärssninadesse esindas keskaja kirikus Püha Antonius – sigade patroon. Keskaja Liivimaal kõnelevad Püha Antoniuse austamisest talle pühitsetud kirikud-kabelid, altarid ja ilmikute vennaskonnad. Sellest pühakust pidas eesti talurahvas iseäranis lugu. Arvestades sea tähendust Eesti muinasaegses kultuses, polnud rahval ilmselt raske sigade patroonist pühakut omaks võtta. Tema auks rajati maakabeleid ja talle toodi ohvriande, Püha Antoniuse austamine Liivimaa lihtrahva hulgas võttis koguni kirikule mittemeelepärase ilme. Pole seejuures võimatu, et just siga oli n-ö ühenduslüliks keskaja populaarse pühaku ja muinaspõhja viljakusejumala Freyri ning temaga seotud fallosekultuse, ehk siis sellest mõjutusi saanud Eesti muinasaegse viljakusmaagiat hõlmanud seakultuse vahel. Püha Antoniuse mälestuspäeva tunneb eesti rahvakalender kui «sigade püha». Aga isegi veel uusajal polnud kohalikes rahvauskumustes ja -kommetes päriselt kustunud mälestus sea igivanast, iidsest seosest võimu, viljakuse, samuti tule ja päikesega.
---
Inna Põltsami täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 4. numbrist