Harri Kingo: Urmasele võib tema elu lõpu osas kaasa tunda

Urmas Ott Foto: Toomas Huik / Postimees

Oma töös oli Urmas Ott meister. Kui aga vaadata tema elu tervikuna, väärib ta kaastunnet. Sellist pikka ja nii valusat üksinduses lahkumist ei saa kellelegi soovida, kirjutab sotsiaalmeedias Harri Kingo, Urmas Oti endine kaastöötaja telekanalist ETV.

Alljärgnevaks ajendas mind [Vahur] Kersna saade Urmasest. Kaalusin kaua, kas seda siin avaldada... Aga kuna ma siin midagi isiklikku oma mälestustest temast ja temaga oldud ajast ei reeda, siis olgu. Pealegi – mu mõttest võib kellelgi veel elaval kasu olla.

Olgu siis:

Urmasele võib tema elu lõpu osas kaasa tunda. Tema maailmas ja teadvuses puudus täielikult elu vaimne mõõde. Tema jaoks oli elu see, mis toimus siinpool elu ja surma piiri. Siinpoolne oli see, mis oli talle tõeline. Ta rääkis ise piisava selgusega, mis oli talle tema elus väärtus: vaid see maine ja ajalik. Ei midagi vaimset ja ajatut. Kui neiu stuudios küsis Otilt, mis on talle püha, ei osanud Ott vastata. Seda sõna tema leksikas lihtsalt polnud.

Selles oma puhtalt maises ajalikus ja paratamatult hajuvas maailmas saavutas ta maksimumi. Ning pole imestada, et kui saabus aeg, mil ta ka ise sai aru, et kõrgusest, kus ta varemalt oli, pole enam midagi alles, varises ka kogu tema elu kokku. Sellest sai vaid mälestus, seda enam polnud. Kõik tema jaoks väärtuslik oli äkki minevikus, oli olematu. Ei enamat kui vaid pildid tema mälus.

Eks ta jätkas ka oma elu lõpul selles oma minevikku jäänud maailmas elamist. Kuigi tema reaalsus oli täiesti teine. Nii võis tal elu lõpul küllalt valus olla, sest reaalsus ja tema kadunud unelmate maailm olid üha kasvavas vastuolus. Kõrgelt eikellekski kukkumine, oma elu ajal minevikuks saamine - see on valus. Pealegi on televisioon – tema elu ja elutöö – väga ajalik loomingu liik, sest järgmisel päeval ei huvita eilne saade enam kedagi. Urmas teadis seda hästi, see kaduvus kannustas teda ka üha jätkama. Ta püüdis seda kaduvust omal moel ületada, salvestades kõik oma saated... Paraku, see ei saanudki teda välja kanda.

Olnuks tal tema elus vaimne dimensioon – vaimne alus ja ideaal, ta poleks elu lõpul üksinda olnud. Tal poleks olnud põhjust tunda, et kõik on lõppenud, läbi ja möödas. Et pole kedagi, kes temaga oleks. Poleks olnud ka pisaraid raekojas antud intervjuus. Ega palatis voodi serval. Poleks olnud mentaalseid kokkuvarisemisi ajal, mil maisele elule ja imele enam loota ei saanud. Tal olnuks, millel püsida ja millel seista.

Aga nii – ilma vaimse aluse ja ideaalita, ilma selleta, millele raskel ajal toetuda – jah, ega tal teist varianti polnud kui püsida vaid omaenda minevikul ja kuhtuval imagol. Hoolimata sellest, et see oli ilmvõimatu ülesanne. Möödunud aegade kuulsus ja minevikumälestused ei kandnud teda tema reaalsetest raskustest üle ega ära. Ja ta teadis seda. Kuid tal polnud paremat, millest hoida.

Hagi Šein ütles, et alatasa läbis tema ja Urmase jutte surma teema... Võimalik, et see oli hirm, mis pani Urmase üha uuesti selle teema juurde tagasi tulema. See hirm sai tema elu lõpul tema reaalsuseks.

Selles mõttes on mul Urmasest väga kahju. Ta ei leidnuski seda laevukest, millel rahus elu teisele kaldale purjetada. Nii püüdis ta viimse hetkeni püsida vapralt veel siinpoolsuse vääruste najal. Veel isegi siis, kui need olid kõik tolm ja põrm, vaid mäletus ja näivus.

Oli see kangelaslikkus? Ma ei tea. Mul on kahju, et ta oma laevukest ei leidnud. Mida ma tean on see, et oleks ta osanud oma elus selle vaimse aluse ja ideaali leida, tal olnuks kergem.

Oma töös oli ta meister. Kui aga vaadata tema elu tervikuna... ta väärib kaastunnet. Sellist pikka ja nii valusat üksinduses lahkumist ei soovi ma kellelegi.

Aga ma tean: kui ta asus teele teisele kaldale, siis ka temale, nagu igale meist, ulatati käsi, mille juhtimisel ja toel edasi minna. Ma loodan väga, et tal oli tarkust sellest käest kinni võtta. Ja minna. Kui nii, siis on temaga kõik hästi.