Milline oli Tallinna poliitiline ja majanduslik olukord Stolbovo rahu sõlmimise eelsel ja sellele järgnenud ajal 1630. aastate alguseni, kirjutab ajaloolane Enn Küng ajakirja Tuna tänavuses 4. numbris.
Enn Küng: Tallinna majanduslik olukord 1620.-30. aastatel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stolbovo rahu sõlmimine Rootsi ja Venemaa vahel 17. veebruaril 1617 tekitas positiivseid ootusi Rootsi ülemerevaldustes Eesti- ja Liivimaal, esmajoones sealsetes linnades.
Artiklis antakse ülevaade ühe osapoole – Tallinna – poliitilisest ja majanduslikust olukorrast Stolbovo rahu sõlmimise eelsel ja sellele järgnenud ajal 1630. aastate alguseni, mis enam-vähem langeb kokku Gustav II Adolfi valitsemisajaga.
Seda ajajärku iseloomustavad Tallinna diplomaatiline tegevus Vene transiitkaubanduse laokoha tagasitoomiseks oma linna, katsed Narva jt Soome lahe merelinnad kaubakonkurentsist välja tõrjuda ning 1623. aastal Tallinnaga kuueks aastaks sõlmitud tollirendileping.
Tallinna peamiseks konkurendiks Narva kõrval oli Lübeck, kelle kaupmehed eelistasid Venemaaga Narva kaudu suhelda. Narvalasi ja lüübeklasi süüdistati Tallinna kaubanduse allakäigus ja Vene kaubanduse Läänemerelt Arhangelskisse ajamises.
Tallinnas leiti, et kui Vene transiitkaubanduse keskus toodaks tagasi nende linna, käiks Arhangelski kaubandus tänu lääneeurooplaste suurenevale huvile Tallinna vastu alla. Sama lootis ka kuningavõim.
Ometi olid Rootsi võimud 17. sajandi esimesel veerandil laokoha küsimuses kõikuval seisukohal, mistõttu Vene kaubanduse vahendajana eelistati kord Narvat, siis jälle Tallinna.
Viimase kaubandusdiplomaatiline tegevus Stockholmi suunal oli väga aktiivne, ehkki aastast aastasse korrati ühtesid ja samu argumente.
Samas olid ainult vähesed Tallinna kaupmehed Venemaa kaubanduses tegevad; see oli riskantne ja eeldas vajaliku kapitali olemasolu, mida aga vaestel tallinlastel majandusliku allakäigu perioodil polnud.
Nii oodatigi venelasi kaupadega Tallinna, kus neid vahendati lääneeurooplastele ja vastupidi.
1622. aasta suvel mõisteti, et ainult Narva-vastasest retoorikast ning laokoha Tallinna toomise palumisest ei piisa. Kuningavõimule oli vaja pakkuda midagi reaalset. Nii jõuti ideeni võtta konkurentide tollid kompensatsiooniks riigile mingiks perioodiks rendile.
---
Enn Küngi täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 4. numbrist