Otsuse jõudu omav lahendus kuulub siiski vaid erakondade ladvikuile. Tavakodanikud, kes on neile mandaadi andnud, sooviksid enamikku rahuldavat lahendust.
Üldisemalt lähenedes huvitab rahvast peamiselt kaks probleemistiku külge. Uus raudtee peab hakkama tooma kasu ja ta ei tohi segada inimeste ega looduse tegemisi.
Muudel esitatud väidetel on väiksem tähendus ja neid tasub arvesse võtta, kuid nad pole sisult olemuslikud.
Balti riike läbiva raudtee ideega välja tulnud poliitikud unustasid kõigepealt mitu olulist asja.
Uute lahenduste loomiseks on vaja, et nende kasulikkusest saaksid aru ka lõpptarbijad, st maksumaksjad. Aga otsustajad lihtsalt kuulutasid välja, et nii see nüüd on...
Vajalik selgitav samm on tähtsusetuna arutelult välja jäetud ja tekitab loomulikult vastuseisu.
Teiseks pole käsitletud, kas tehnolahendused on 21. sajandi tasemel. Kiirused, mida kavandatakse plaanitud raudteele, kuuluvad pigem 20. sajandi keskpaika, kui uude 21. sajandisse. Isegi ideectasandil plaanitava Helsingi–Tallinna tunnelirongi kiiruseks on välja käidud üle saja kilomeetri tunnis enam, kui Eestit, Lätit ja Leedut läbivale «kiirrongile».
Kolmas ja olulisim on loodushoid ja inimeste rahulolu. Kuna uus raudteeliin ehitatakse uuele muldkehale, siis Rail Balticu projekti ka pealiskaudselt vaadanud inimesele on selge, millised maalahmakad selle ehitise alla jäävad. See aga tähendab kohalikelt maaomanikelt maade «rekvireerimist» ja muldkehaga piirnevate piirkondade raskendatud kasutamist, kogu uue raudteega piirneva liikumise komplitseerimist.